7.7.17

R, 3727. päev: arsti juures

Tööl; päeval arsti juures, tahan saada enne puhkust nii lihtsat asja nagu puukentsefaliidi vastast vaktsineerimist. Siinkandis, mis ei ole endeemiline piirkond, ei ole asi üldse lihtne: saan retsepti, et mingu ma apteeki (apteegis peab võib-olla selle tellima), tulgu siis annusega tema juurde, tema süstib. Vana vaktsineerimine tehti 2009, kaks korda; järgmiseks korraks uurib ta järele, kas tuleb alustada uut kuuri või saab manustada kolmanda eelmistele lisaks (neljandast pidavat saama eluaegse immuunsuse). (Ette rutates öeldagu, et apteegis selgus hiljem, et retsepti vaktsiini enam ei toodeta, ja et enne jõudis puhkus endeemilises piirkonnas kohale, viibisin seal siis vältides pikka rohtu kui tuld, paiguti püksisääred sokkis, sokid troopilisest tõrjeainest lehkamas, igal õhtul oli puugikontroll ja iga sääsehammustustki jälgisin suurima kahtlusega.)

6.7.17

N, 3726. päev: raamat tarviline vara

Loen bussiraamatuna kaheköitelist muusikaajalugu (kumbki köide on eri väljaandest, formaat on veidi erinev, midagi vahelt nagu puudu või üle ei ole), järg on kaugel teises köites. Varem ma muusikaajaloost süstemaatiliselt lugenud ei ole, ega. Alguses üldosa, kust saab teada, kuidas ükski pill häält teeb, kuidas seda häälestatakse, mis seal sees on ja kuidas see tekkis; edasi aegade algusest peale üksipulgi järgemööda. Väga põnev: saan näiteks teada, miks on harfil pööraselt palju pedaale (iga tooni kõrguse tõstmiseks-langetamiseks pooltooni võrra), et Leonardo da Vinci isa oli sajandi kuulsaim Itaalia lautomängija, et Vana-Egiptuse muusika oli umbes nagu heksatoonika (sest keelpillide piltidel on alati kuuega jaguv arv keeli) ja keelpillimuusika mitmehäälne (sest seda mängitakse pildil alati kahe käega), et vanad kreeklased tundsid omalaadset noodikirja, millega nad ka õpetasid muusikat, et suur trumm tuli türklaste kaudu Euroopasse alles XVIII saj, bassisaade tuli üldiselt barokis ja keskaja muusika oli võrlemisi hele tilulilu, et kuni elektroonika tulekuni ei leiutatud mitu tuhat aastat kardinaalselt uusi pillitüüpe, ja et kui Rootsi kuninganna Kristiina elas elu lõpupoole Roomas, oli tal üksvahe kapellmeistriks noor Alessandro Scarlatti.

Täna saan näiteks teada, et Mozartil oli „Võluflöödist” I vaatus juba valmis, kui Viinis esietendus peaaegu sama sisuga laulumäng Kaspar der Fagottist oder die Zauberzither, ainult et võluflöödi (Zauberflöte) asemel oli võlukannel (Zauberzither) – mis omakorda tuli sellest, et mõlemad teosed põhinesid samal lool, kaks aastat varem ilmunud Chr. M. Wielandi muinasjuturaamatu Dschinnistan jutustusel Lulu oder die Zauberflöte. I vaatust enam muutma ei hakatud, aga II vaatuse keskel pidavat tegelaste hoiak äkki muutuma: Öökuninganna muutub lahkest kurjaks, Sarastro kurjamist tarkusekehastuseks, kolm poissi teenivad algul pimedust, hiljem mõistust, Monostatos on algul nagu heade pool, pärast nagu pahade ning peategelased jalutavad rahulikult ühelt poolt teisele nagu ei oleks midagi juhtunud. Sedasi rääkivat teooria Bruchtheorie, mille vastu aga rääkivat teine teooria, et muinasloos ei olegi asjad alati loogilised.

5.7.17

K, 3725. päev: kole uni

Näen unes, kuidas kursuse täiesti ametlikust lõpust hoolimata pean kodutöid muudkui edasi parandama ja parandama.

4.7.17

T, 3724. päev: kool läbi

Kopin hommikul kummastki telefonist ära pildid ja muusika. Pilte, selgub, on sedavõrd vähe, et ma neid kustutanud suurt ei olegi, mis tähendab, et need on olemas kummagi telefoni algusaegadest peale (VII 2015 ja XII 2015). Novembrist 2016 teadsin olevat muidu 7 fotot, millest 2 olin võtnud fotokaga, aga nüüd on faile u 15.

Õhtul on kohvikus kirjandustunni lõpuüritus. Saame teada, et kursus enam ei jätku, aga see ei takista sotsiaalset läbikäimist ka edaspidi.

3.7.17

E, 3723. päev: kes ei otsi, leiab ka

Semestri viimane keeletund. Hakkan otsima kotist pliiatsit (mille heitsin sinna üsna hooletult nädal tagasi kirjalikul eksamil) ja mulle jääb kätte mälukaart. SD, 8 GB, peal number III. Ja ma mõistan kohe, mis see on: see on seal olnud oktoobrist saati ja seal peal on väikese fotoka fotod mõne kuu ajast kuni oktoobri keskpaigani, mida olin pidanud kadunuiks. Kodus selgub, et fotosid on kaardil 627, sh juuni ja juuli fotod, mis muidu on alles, aga ka maist E vanemate juures võetud vanade fotode ümberpildistused, millest mõni on hiljem skannitud, aga võib-olla mõni ei ole ja olnuks sedasi alles ainult eelvaatena.

Keelekool tunnistust enam ei anna, pidavat saama ise välja printida. Aga see ei ole enam see, nagu oleks teinud tunnistuse ise.

2.7.17

P, 3722. päev: laadal

Käime Paunvere põllumajanduslisel väljanäitusel, aga seekord õnneks ei ole sama ropp kuum kui kaks aastat tagasi (meie arvamused lahknevad, kui kuum siis oli, kas 34° või 37°). Seekord parte ei ole. Silitatavad koduloomad on kohe esimeses hoones, teeme mammutisarnaste eeslitega pilti. Pärast lehest näeme, et eile olid täpselt samadega teinud pilti ka kroonitud pead; tunneme kuninglikku hiilgust.

Seekordne plats ulatub kaugemale kui kaks aastat tagasi, üle jõe on pandud pontoonsild (asfalditaolised plaadid trossidega kinnitatud plekkplaatidel). Näeme lendavat hobust (ärakaranud õhupallina) ja puna-harksaba (55 mm on ikka kole lühike) ning kahtlustan, et kui taamal kõrguvas hoones on tõesti hullumaja kinnine osakond, võib nendes viibida ka meie endine joodiknaaber. (Joodiknaaberluse suhtes on tekkinud kahtlus, et see on umbes nagu allotroopne seisund, sest kui eelmine kadus, on tekkimas järgmine: nimelt on sinnapoole jõudsasti teel ka meie hullnaaber. Õnneks mitte suisa hüdraline seisund, et raiud ühe pea maha, tekib kolm asemele.)

Piltidele jääb mõni toredatest vestlevatest vanameestest, keda laadal on palju, ja ühtede kaunite kohalike hobuste taustal ka kohalikud lapsed, kellest üks väänab just samasugust kõnnakut kui BBC Seouli korrespondendi videokõnele sissemarssinud laps. Viimase koha lähedal näen ka oma keeleõpetajat ja ütlen ilusti tere; viimane tund ikkagi veel olemata ja hinne võib-olla panemata.

1.7.17

L, 3721. päev: kosmos!

Asteroidipäeva puhul korraldab naaberlinn raekojas ürituse, kus võib näha kuut astro- ja kosmonauti, sh seda, kes orbiidil esimest korda oksendas. Olen kohal 40 minutit varem, uks avatakse 1 minut varem, algus on mitu minutit hiljem. Et mainitud astronaudist on raamatus väga vähe ja peamiselt sellest, kuidas ta oli väikest viisi hipi, jääb raamat autogrammi tarvis kaasa võtmata (ega ma tea ka, kas Apollo-taadid neid enam annavadki).

Enne käime söömas, siis läheb E poodi, ma teen mööda vanalinna matkates aega parajaks. Sajab.

Õnneks ei ole mina ainus täiskasvanu, kes üritusele tahab minna, nii et teistel kõheldes tagaukse turvameestelt küsima minejate lähedal viibides võib kuulda, kuidas juhatatakse, et sisse saab peauksest ja küll see ka lahti tehakse. Inimesi koguneb saalitäis (saalist nii veerand on toole, ehk sadakond istet, pärast tuleb inimesi veel, praaegu kõik kohad on täis ja taga ukse juures seisab veel inimesi). Selgub, et asi on rohkem nagu lasteüritus, et algul räägib iga kohaletoodu, mida ta asteroidipäevast arvab ja kuidas lapsed tulevikus asteroididel kaevandavad, siis jaguneb töö sektsioonidesse ehk esinejad jagunevad saali otstesse, seisma siltide taha, kus on suures kirjas näiteks TEADLANE või ASTRONAUT. Ed Lu on tulnud mitte astronauditunkedes, vaid ülikonnas, ja ükski laps tema juurde ei lähe. Õigemini ei lähe lapsed üldse nende juurde, kes tunkedes ei ole, nii et ka Apollo-taat on rohkem nagu nende suurte inimeste piiramisrõngas, kellele nimi Apollo ka ütleb midagi. Taadi terasest sõnavõtust meenub muidugi asjaolu, et tema rühma keskmine IQ olnud 132.