Käime Paunvere põllumajanduslisel väljanäitusel, aga seekord õnneks ei ole sama ropp kuum kui kaks aastat tagasi (meie arvamused lahknevad, kui kuum siis oli, kas 34° või 37°). Seekord parte ei ole. Silitatavad koduloomad on kohe esimeses hoones, teeme mammutisarnaste eeslitega pilti. Pärast lehest näeme, et eile olid täpselt samadega teinud pilti ka kroonitud pead; tunneme kuninglikku hiilgust.
Seekordne plats ulatub kaugemale kui kaks aastat tagasi, üle jõe on pandud pontoonsild (asfalditaolised plaadid trossidega kinnitatud plekkplaatidel). Näeme lendavat hobust (ärakaranud õhupallina) ja puna-harksaba (55 mm on ikka kole lühike) ning kahtlustan, et kui taamal kõrguvas hoones on tõesti hullumaja kinnine osakond, võib nendes viibida ka meie endine joodiknaaber. (Joodiknaaberluse suhtes on tekkinud kahtlus, et see on umbes nagu allotroopne seisund, sest kui eelmine kadus, on tekkimas järgmine: nimelt on sinnapoole jõudsasti teel ka meie hullnaaber. Õnneks mitte suisa hüdraline seisund, et raiud ühe pea maha, tekib kolm asemele.)
Piltidele jääb mõni toredatest vestlevatest vanameestest, keda laadal on palju, ja ühtede kaunite kohalike hobuste taustal ka kohalikud lapsed, kellest üks väänab just samasugust kõnnakut kui BBC Seouli korrespondendi videokõnele sissemarssinud laps. Viimase koha lähedal näen ka oma keeleõpetajat ja ütlen ilusti tere; viimane tund ikkagi veel olemata ja hinne võib-olla panemata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment