Loen bussiraamatuna kaheköitelist muusikaajalugu (kumbki köide on eri väljaandest, formaat on veidi erinev, midagi vahelt nagu puudu või üle ei ole), järg on kaugel teises köites. Varem ma muusikaajaloost süstemaatiliselt lugenud ei ole, ega. Alguses üldosa, kust saab teada, kuidas ükski pill häält teeb, kuidas seda häälestatakse, mis seal sees on ja kuidas see tekkis; edasi aegade algusest peale üksipulgi järgemööda. Väga põnev: saan näiteks teada, miks on harfil pööraselt palju pedaale (iga tooni kõrguse tõstmiseks-langetamiseks pooltooni võrra), et Leonardo da Vinci isa oli sajandi kuulsaim Itaalia lautomängija, et Vana-Egiptuse muusika oli umbes nagu heksatoonika (sest keelpillide piltidel on alati kuuega jaguv arv keeli) ja keelpillimuusika mitmehäälne (sest seda mängitakse pildil alati kahe käega), et vanad kreeklased tundsid omalaadset noodikirja, millega nad ka õpetasid muusikat, et suur trumm tuli türklaste kaudu Euroopasse alles XVIII saj, bassisaade tuli üldiselt barokis ja keskaja muusika oli võrlemisi hele tilulilu, et kuni elektroonika tulekuni ei leiutatud mitu tuhat aastat kardinaalselt uusi pillitüüpe, ja et kui Rootsi kuninganna Kristiina elas elu lõpupoole Roomas, oli tal üksvahe kapellmeistriks noor Alessandro Scarlatti.
Täna saan näiteks teada, et Mozartil oli „Võluflöödist” I vaatus juba valmis, kui Viinis esietendus peaaegu sama sisuga laulumäng Kaspar der Fagottist oder die Zauberzither, ainult et võluflöödi (Zauberflöte) asemel oli võlukannel (Zauberzither) – mis omakorda tuli sellest, et mõlemad teosed põhinesid samal lool, kaks aastat varem ilmunud Chr. M. Wielandi muinasjuturaamatu Dschinnistan jutustusel Lulu oder die Zauberflöte. I vaatust enam muutma ei hakatud, aga II vaatuse keskel pidavat tegelaste hoiak äkki muutuma: Öökuninganna muutub lahkest kurjaks, Sarastro kurjamist tarkusekehastuseks, kolm poissi teenivad algul pimedust, hiljem mõistust, Monostatos on algul nagu heade pool, pärast nagu pahade ning peategelased jalutavad rahulikult ühelt poolt teisele nagu ei oleks midagi juhtunud. Sedasi rääkivat teooria Bruchtheorie, mille vastu aga rääkivat teine teooria, et muinasloos ei olegi asjad alati loogilised.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment