Hommikul hääled sisse esimesele suurele kõvakettale (2007–2011; Fujitsu Siemens 750 GB), mis senini tolmab lauanurgal (põhiliselt öökullialusena, nagu on ruuteri peal viltrebane ja -konn, mille müümisel ütles müüja sõnad „Paras paar!”). Viimaseid kasutusmärke on aastast 2012, plõgiseb veidi, aga samamoodi plõgises see kogu see neli aastat. Seal istub valdav osa mu elektroonilist muusikakogu (pärast 2011. aastat on see täienenud vähe) ja tohutu pundar eelmisest läpakast kopitud väikesi dokumendifaile (mis tuleb uues kohas sortida). Järgmiseks võtan kasutusele uue suure ketta (LfÞ), siis kopin esimeselt suurelt kettalt (Lf) kõik uuele, esimene varjule, teine kasutusele; sellelt vajalikud väiksemad asjad 1 TB reisiketastele (Hg ja Mn), kuhu digipilte tuleb ainult viimasest viiest aastast, ning kogu fotoarhiiv väiksele 3 TB kettale, et äkki on eeloleval puhkusel aega tikkida fotoarhiivi taastamisega. Selle 3 TB väikese kettaga on see traagiline lugu, et see on ostetud eelmisel aastal ja vahepeal vedeles mitu kuud laual läpaka kõrval, et kohe-kohe varundan kõik eelmiselt kõvakettalt (Toshiba, 2011–†2017) sellele, aga näe ei olnud aega. Peale selle olin otsustanud, et kriitiline hetk hankida uus suur kõvaketas on, kui vaba ruumi jääb alla 300 GB, aga see töllerdas aasta algusest saati 315 GB kandis, vahepeal oli lausa 302 GB, aga siis rookisin vähe ja nii see kõik jätkus.
Mõtted on kaks nädalat tulevikus, uurin läbi kavandatava jalgrattamatka marsruuti (nagu elu on näidanud, on Google teinekord teede läbitavuse osas ülioptimistlik).
* * *
Päeval söömas (see nädal juba kolmandat korda).
Toimetan erakordselt uinutavat ja ülipikka dokumenti teemal, mille kohta kolleeg just ütles, et iga muu teema on huvitavam kui see (jutuks oli ühe teise teema halvasti tõlgitud veebikoht), üks suur väikestest juppidest koosnev segapudruline osa (kõik tugineb kolmele seadusetähele, eelmine tõlge kasutas kõiki, uus tõlge on kasutanud ainult üht, iga jumala asja kui kontrolli üle) saab läbi, rõõmustan enneargu, et tore, aga siis näen, et minu ettekujutus, et veel on ainult 20 lk, on vale, sest veel on 50 lk.
* * *
Õhtul küsib Eesti telefon, et sisemälu on peaaegu täis, kas ekspordime asju mälukaardile. Ütlen, et jah, ja peagi ütleb telefon, et 10 rakendusest üks ei teisaldunud. Varsti peale seda ütleb, et kasutusliides on lõpetanud töötamise. Väike rakendus, kas pole, aga mida teeb telefon ilma kasutusliideseta? – Paljugi (nt suhtleb tugijaamaga ja WiFiga), aga kasutaja ei näe. Aga nagu ütles üks anonüümseks jäetav arvutiinimene, et mida ta teeks, kui ei saaks guugeldada, ja nüüdisaegne vanasõna ütleks, et „kus häda kõige suurem, seal Google kõige lähem”, leian teise telefoni kaudu peagi, et ühelt poolt sarnaneb seisund Z3 vigurile sudden death, ja võin järeldada, et olen õnnelik, et see Z3 tuntud häda tabas minu eksemplari alles kahe aasta ja mitte juba kahe nädala pärast. Google soovitab järjest läbi proovida kuus või seitse lahendust, millest viimane ja kõige kindlam on viia telefon Sony keskusse, mis selgub olevat töölt veerand tunni kaugusel, kohe aiapoe taga.
Proovin igasugu resette (täpselt enam ei mäleta, mis järjekorras, aga mitut mitu korda): voolulülitist, täielikku väljalülitamist ja veerandtunnist ootamist, resetinupust (ega ma mäleta, kus see on), kõvemaks-nuppu koos voolunupuga, aga ei midagi peale selle, et nähtavasti tühjendab mingi vigur aku ja aku hakkab laadima. Nippide peale telefon küll käivitub normaalselt, aga ajal, mil oleks vaja avada ekraan, hakkab kasutusliides jälle mittetööle ja pilt kaob või hakkab kergelt hüplema veateade.
Lõpuks õnnestub umbes viienda nipi proovimisel (voolunupp all, käivitumisel sõtkuda vaiksemaks-nuppu) saada telefon käivituma turvarežiimi, kus pääseb juurde seadete menüüle, kust teen siis sellise drastilise asja nagu tehasereseti. Enne küsib telefon, kas varundame kõik asjad (rakendused ja meedia), vastan jah (ma alles ükspäe kopisin kõik fotod ära). Siis käivitub telefon uuesti, nagu täiesti uus telefon, isegi ekraani ülaserv töötab jälle normaalselt. Teisest telefonist ja Google’i kontolt saab varundatud asjad kätte (isegi pildid saab). Sedapuhku olen igasugu rakendustega muidugi ettevaatlikum.
(Hilisem täiendus: ekraani ülaserv lõpetas peagi töötamise taas ning augustis läks rikki ka ekraani alaserv. Viimases on – kes ei tea – kolm nuppu, millega pääseb avatud rakendusest välja või millega saab vahetada avatud rakenduste vahel. Ekraani ülaserva mittetöötamisest eriti kahju ei ole, sest telefoni keeramisel külili kolib kuva ülaserv ekraani muidu külgserva, aga alaserva nupud jäävad edasi vanasse kohta. Mõneti parandab asja kindarežiim, tagasinuppu vaikselt toksides võib nii 50. korraga see töötadagi. Üldiselt saab rakendustest välja telefoni välja lülitades; uuesti käivitub ilma avatud rakendusteta. Leian, et Z3 Compacti ekraani saab vahetada, aga enne hooldusse viimist tuleb aktiveerida panga koodirakendus ka siinmaises telefonis. Praegu pääsen Eesti pangakontole juurde ainult koodirakendusega, mis on Eesti telefonis. Nagu saad peagi teada, kallis lugeja, jukerdas juuli keskel siinmaine telefon (selle mälu sai alatihti täis ja telefon hangus, mil tark kasutaja lihtsalt ootab kannatlikult, sest see vähemalt ei tee asja hullemaks), aga Eestis-käiguga, mil peamist vatti sai teine telefon, olukord taltus. Põhjus selgus olevat mustmiljon avatud rakendust: nii lihtne on ju uus avada, jättes lahti ka eelmise. Nüüd ikka sulgen ka mõnikord.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment