Asteroidipäeva puhul korraldab naaberlinn raekojas ürituse, kus võib näha kuut astro- ja kosmonauti, sh seda, kes orbiidil esimest korda oksendas. Olen kohal 40 minutit varem, uks avatakse 1 minut varem, algus on mitu minutit hiljem. Et mainitud astronaudist on raamatus väga vähe ja peamiselt sellest, kuidas ta oli väikest viisi hipi, jääb raamat autogrammi tarvis kaasa võtmata (ega ma tea ka, kas Apollo-taadid neid enam annavadki).
Enne käime söömas, siis läheb E poodi, ma teen mööda vanalinna matkates aega parajaks. Sajab.
Õnneks ei ole mina ainus täiskasvanu, kes üritusele tahab minna, nii et teistel kõheldes
tagaukse turvameestelt küsima minejate lähedal viibides võib kuulda, kuidas juhatatakse, et sisse saab peauksest ja küll see ka lahti tehakse. Inimesi koguneb saalitäis (saalist nii veerand on toole, ehk sadakond istet, pärast tuleb inimesi veel, praaegu kõik kohad on täis ja taga ukse juures seisab veel inimesi). Selgub, et asi on rohkem nagu lasteüritus, et algul räägib iga kohaletoodu, mida ta asteroidipäevast arvab ja kuidas lapsed tulevikus asteroididel kaevandavad, siis jaguneb töö sektsioonidesse ehk esinejad jagunevad saali otstesse, seisma siltide taha, kus on suures kirjas näiteks TEADLANE või ASTRONAUT. Ed Lu on tulnud mitte astronauditunkedes, vaid ülikonnas, ja ükski laps tema juurde ei lähe. Õigemini ei lähe lapsed üldse nende juurde, kes tunkedes ei ole, nii et ka Apollo-taat on rohkem nagu nende suurte inimeste piiramisrõngas, kellele nimi Apollo ka ütleb midagi. Taadi terasest sõnavõtust meenub muidugi asjaolu, et tema rühma keskmine IQ olnud 132.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment