30.11.15

E, 3087. päev: kell õigeks

Hommikul sõidab bussis uisutama trobikond lasteaialapsi, aga ma loen raamatut, mille kaanel on pilkupüüdev lendav nahkhiir!

Keeran kella: novembris on 30 päeva, aga kellal on 31 kuupäeva, homme oleks seega 31. november. Ühtlasi panen õigeks sekundid – kasutusjuhend lubas, et mehhanism jääb kuus maha kuni 10 s või läheb ette kuni 20 s; panin raadio teel isetäpsuva kella järgi õigeks 2.11., tänaseks on maha jäänud 6 s. See vana raadiotäpsuv kell püsis õige ainult nii, et sai iga hommik kätte kellasignaali, aga õhtuks oli läinud paar sekundit ette (kuu aja jooksul läinuks seega ette vähemalt minuti).

29.11.15

P, 3086. päev: uus vares

„Midsomeri mõrvade” 8. hooaja alguseks on hiljem sagedat võtet, et mõrvateade päästab inspektor Barnaby proua kokakunsti käest, olnud ainult miski kaks või kolm korda. Kuni 6. hooajani (õigemini 7. hooaja 1. jaoni) Barnaby abiliseks olnud seersant Gavin Troy näitleja oli parem kui seni märgatud – kui juhtute nägema, vaadake tema silmamängu! – ja järgmise seersandi, Dan Scotti näitleja mängib Barnaby näitleja järjekindlalt üle (mis võis olla ka põhjus, miks ta sarjast 8. hooaja järel ootamatult lahkus).

* * *

Töötan entsüklopeedilise teose putukate ja lindude osa läbi välimääraja abil ja mida ma näen: klassika Wer fliegt denn da? uues trükis on Euroopas juures uus vares!! Muidu Indias elav õuevares (Corvus splendens) on end asutanud pesitsema Rotterdami kanti.

Mis paneb mõtlema, et äkki oli septembri keskel siinkandis nähtud hallvareski hoopis õuevares. Rotterdam on siia lähemal kui hallvarese levila, õuevaresest ma varem midagi ei teadnud ja ei osanud vaadata, kui toekas on rohu sees askeldava hallikirju varese kere (hall ja must on mõlemal liigil umbes sama mustriga, aga õuevares on kõhnem ja tema hall tumedam).

28.11.15

L, 3085. päev: Kella kõrts 100

Täna on 100. kord Kella kõrtsis. Meil on kõrtsile kingitus; isegi muidu alati asise esiettekandja nägu läheb lahkesti naerule. Pärast mulle hulk särke ja pusasid.

27.11.15

R, 3084. päev: kookospähkli needus

Kookospähkli needus vallandub hommikul ja kuigi sunnib mind viibima kemmergus ligi 40 minutit (nii et ma ei pääse postkontorisse), ei ole asi pooltki nii kole kui umbes 1994, mil ostsin huvi mõttes terve kookospähkli. Et mul selle avamiseks kohast vahendit (nt matšeetet või kirvest) ei old, avasin selle rauasaega, süües sedasi sisse ka mürki, millega oli puhitud karvast koort. Selle mõju avaldus viibega, päeval tööl, mil mitmesuguste surinatega kehas ja ebasümmeetriliste värisevate udulaikudega nägemisväljas hiilisin kilomeetrit töölt korterisse umbes tund aega ning tugevasti kartsin, et äkki jään pimedaks. Aga see läks ööga üle.

Päeval olen mõneti kõbusam, söömas. Õhtul olen nõnda kõbus, et kõnnin lausa 2½ km maksimarketi juurest mäest alla postkontorini, olen seal viiest, saan kätte kuus tähitud kirja teatripiletitega. (Ükspäev eelmine nädal leidsime, et hulgale huvitavatele teatrietendustele on piletid ostmata. Mõnele – näiteks Globe’i teatri Hamletile – oli saal välja müüdud, mõnele (menuooper aprillis) oli üksikuid vabu kohti, mõnele vähe rohkem. Juunis näiteks tuleb siia tantsuetendusega seesama lavastaja, kes oli lavastanud möödunud aastal nähtud Euroopa vanima ooperi (lavastuse märksõnadeks „lauljad tantsivad” ja „tantsud köögiviljadega”).) Huvitav moment on, kuidas kassa nr 2 teenindaja – kes 2006. aastal oli umbes kaks korda väiksem kui praegu – näeb mind ootamas, läheb tahatuppa, toob mu kuus kirja kassasse, mis mind teenindab.

Siis ilmutab kookospähkel end veel natuke.

Instant coffee on e k lahustuv kohv, eks ole. No aga täna seisab tekstis instant noodles ja tõlkes seega lahustuvad nuudlid. Kohvipuru lahustamisel saab tulemuseks kohvi, aga mille saab nuudlite lahustamisel?? (Jutt ikka lahustamisest, mitte suspendeerimisest ega emulgeerimisest.) No ikka mõelge, enne kui kirjutate, nagu õpetas teise lõpu Ants esimese lõpu omale.

26.11.15

N, 3083. päev: tagurpidi

Loen kultusraamatut „Tagurpidi”, meenutan selle paljusid pähekulunud kilde ja täheldan lõpus geniaalse mõtterera (eriti soovitatav tõlkijatele):

„Tagurpidi”, 1980, tagakaane sisekülg, katkend. Paremal on esimese lõpu Ants, kes on otsustanud teha kõike nii nagu teised. Teelahkmele aga tuli korraga kaks inimest, Ants ikka ei teadnud, kummale poole minna. Vasakul on teise lõpu Ants ja seletab asja ära.

25.11.15

K, 3082. päev: kookospähkel

Tagantjärele tarkus: isegi kui kookospähklitükkide purgile on kirjutatud, et parim enne 25.11.2015, uskuge kookospähkli kontsistentsi rohkem kui kirjasõna.

24.11.15

T, 3081. päev: ei meil ole aega kurve võtta II

Tänaste välisuudiste kokkuvõte:



Moraal on umbes selline, et kui aastakümneid on kombeks olnud aianurkadest otse läbi käia, viimasel ajal üha sagedamini, saab sellest juurdunud harjumus. Tavalistes läbikäigukohtades haugub eemalt koer, aga peremees teda kallale ei lase, mida võõras väga hästi teab ja ringi minema ei hakka.

Nu vot, aga nüüd jäi mujal teele ette samasugune aianurk, kus peremees lähenevale võõrale kõigepealt kümme korda hüüdis, et kui see aeda tuleb, laseb ta koera lahti, ja see tuli ja siis lõpuks laskiski. Ise tegi, ise tegi.

(Eesti lugeja teab asja võib-olla moonutatuna, sest vähemasti err.ee tõlkis Reutersi uudise, kuidas rakett tabas (hit) Vene lennukit juba Süüria kohal, et lennukit üleüldse lasti Süüria kohal. Nii juhtub, kui tõlkimisel midagi ei mõtle.)

* * *

Seljakoti rihm jääb bussis kahe istme vahele kinni, ei saa kotti kätte, sõidan peatuse edasi. Peatust remonditakse, just bussiukse kohal on ajutine teepiire (plastist, vett täis), hüppan sellest üle, muidu jääks veel peatuse võrra bussi. Siis üle poole kilomeetri tagasi keeletundi, on lumesadu, pime, külm.

23.11.15

22.11.15

P, 3079. päev: pühapäev

Hommikul päike, päeval pilves ja niiske. Käime päeval koertega jalutamas, on niiske ja külm. Õhtul läheb külmemaks, aga selgeks ja kuivemaks.

E-le helistab ta sõbranna ja, nagu klassikaline juhtum, kuidas E-le helistas üks teine sõbranna ja ma värvisin selle ajaga ära terve toaseina või teine kord naelutasin iga 20 cm tagant seina äärde 19 m juhet, jõuan selle ajal mängida terve Scrabble’i-tüüpi sõnamängu, pesta mitme päeva nõud ja kleepida kohale neljanda ajakirjapaki (2010/I) kaptaalpaela (selle jaoks on vaja ühtlaselt ja paksult pintseldada kolm kihti liimi – üks pressi vahel olevatele ajakirjaselgadele, teine kaptaalpaela alla ja kolmas paela peale, et liim immutaks kogu raamatuselja paela täiesti läbi).

21.11.15

L, 3078. päev: poeseiklused ja jälle radarid

Linnupargis on täna advendilaat, aga ilm on külm ja pime, sõita tuleks kolm tundi.

Käime hoopis Ilusa Tähekese kaubanduskeskuses, kuhu nüüd viib parem bussiühendus kui enne.

Näen kaardilt, et parklanurga asemele on kerkinud terve uus tiib. Ei leia pangaautomaati (E mäletas, et kuskil kempsu vastas oli), 2½ korda kõnnime läbi, meie oma ei ole. Sõidame tagasi linna poole, kaks peatust tagasi olla olnud meie panga kontor (on viis peatust linna poole).

Lumi, mul on külm, kõnnime järgmisse peatusse kaubanduskeskuse poole. Leiame, et kui tore, et me selle maantee ääres ei ela. Mina: et ega ma lausa igast kohast korterit ka otsinud, eks ma vaatasin ringi (ja ühe kõige esimese asjana ostsin topograafilise kaardi pealinna ja selle ümbruse lehed).

Uuesti kaubanduskeskuses kohal, uuesti kohatine läbikõnd. Raamatupood, söömas, loomapoes (kus kohtame karu), matkapoes. Ei näe aga ühtki särgipoodi. E imestab, et kust kõik siinkandi sadade pankade ametnikud ostavad särke; pakun, et äkki töölt antakse, st äkki makstakse osa palka natuuras, särkides.

Õhtul näen linnupargi advendilaada pilte (5 tk). Nendel on korraldajaid kokku 7, aga isegi taustal ühtki külastajat ei näe. (Neid siiski oli, saab teada paari päeva pärast.)

* * *

Saan läbi raadioelektroonikasõja-teemalise klassikaraamatu Instruments of Darkness. Kui muude Briti vaatenurgast kirjutatud raamatute narratiiv lõpeb Window’ga ehk umbes Hamburgi pommitamise juures juulis 1943 (vrd kun muiden purukumien maku loppuu jo Tapiolassa…) või ulatub jutt parimal juhul Jaapani alistumiseni augustis 1945, siis selle oma jätkub katkematult 1960. aastatesse, sõjajärgne osa (Korea, Vietnami sõda) küll salastatuse tõttu kohati väga üldsõnaliselt. Raamat ilmus algselt 1967 (see on teine trükk, 1979); Enigmast ei poolt sõnagi – selle lahtimurdmine oli kuni 1974 riigisaladus.

Mida ma mujal näinud ei ole: Tirpitzi pommitamine radarisõja võtmes (lähenemine läbi radariaugu ja maapinna lähedal teisel pool mäeahelikku, kuhu valveradar ei võtnud); sõjajärgsed manöövrid Taanis säilinud Saksa radaritega, kus sakslased näitasid, mida Briti lennukitest neile radaril paistis – pärast toodi sealt hulk kola lääneriikidesse, ka Freya seerianumbriga 1 – huvitav, mis on sellest saanud. Lõbusaid anekdoote kah: nagu kuidas sõjasaagiks saadud Saksa radarid (neid saadi tonnide kaupa Aafrikast) koguti Farnborough’ lennuväljale ja ühe katsetuse raames oli vaja paar suurt radarit vedada Inglismaa idarannikule, aga radar oli arvel selle saksa ametliku nimetuse järgi, mis algas lühendiga FuSE, mis masinakirjutaja näpuka tagajärjel oli saatekirja saanud kui „Fuse” (sütik), ning väravavaht ei tahtnud kuidagi uskuda, et ˜„sütik (1 tk)” ongi kogu suur raske kinnikaetud kaadervärk veoauto kastis. Või kui mitmest jupist (sh eriüksuse rünnakuga sakslaste käest toodud osadest) ehitatud Saksa radarile lõpuks hääled sisse saadi, hüpelnud Briti radaritehnikud selle ümber rõõmdalt nagu väikesed poisikesed (sama juhtus sõja järel Saksamaal ka mingi Briti radariga), igasugu ideoloogiast hoolimata – kui midagi olulist on kaks aastat uuritud rohkem või vähem teoreetiliselt ja siis see asi lõpuks kätte ja tööle saadakse, mõelge ise.

Aga sõjalõpu olukorra kohta, kus sakslastel olid valmimas segamiskindlad side- ja sentimeeterradarid, märgib Price, et fantaasiates, et mis kõik võinuks juhtuda, kui sõda kestnuks Euroopas aasta kauem, unustatakse tavaliselt, et ka liitlaste tehniline areng ei seisnuks paigal ja tõenäoliselt oleks sõja jätkumise korral visatud Saksamaale aatompomm.

20.11.15

R, 3077. päev: lumi

Nüüd, kirjutades neid ridu jõulureedel, võin tagantjärgi tarkusest öelda, et tänavu talvel on lund siiski olnud – 20. novembri paiku, mul on isegi foto.

19.11.15

N, 3076. päev: Krähe, wunderliches Thier

Jaama bussipeatuse katusel seisab vares, vaatab mulle otsa ja nõuab pähklit.

* * *

Õhtul on linnateatris teine kontsert või mono-ooper või lavakujundusega soololaulutsükkel: Schuberti Winterreise (jaanuaris etendab linnateater Winterreise uuesti, orkestri ja teise lauljaga). Laval on klaver, klaverisaatja ja bariton. Oleme esimeses reas ja otse laulja vaatesuunas. Muide, esimene rida ei ole mitte rida 1, vaid rida A, nii et algul leiame meie kohtadelt istumas vanadaamid, kelle pilet on tegelikult saali tahaossa ritta I, kuhu kohanäitaja nad saadab.

Mis annab aga peale traagilisi soololaule läbielava laulja silmale rohkem pidepunkte, on hoopis lavakujundus, mis on tehtud videoteosena. Ehk siis 24 elavettekandes soololaulu 1 h 20 min kestva mustvalge animafilmi saatel!

18.11.15

K, 3075. päev: kontsert

Päeval toimetan tõlget, mis räägib dokumendist, mis räägib piilupartidest. Muidugi tegelikult ei räägi, ega, aga tõlkest laiutab vastu selline võhiklus, et vabalt võiks.

* * *

Õhtul kontsert. Hiljuti olla olnud muusikust Eesti telekas saade, mida on publiku seas ka näha. Kontsert on kammersaalis, meie kohad on 2. reas, silmsidemes oleme mitu korda; kavas on kammerlaulud Verlaine’i tekstidele. Kõik prantsuse keeles, ei ole viisakas kontserdil lehitseda kava ja otsida sealt tõlkeid, eriti kui olla 2. reas laulja silme all (kuigi mitu inimest lehitseb). Aru saab üksikuid sõnu, nt E märkab äkki sõna chagrin, mille peale mulle meenub järjehoidja, kus oli joonistatud mitmesuguses tujus kasse ja allkirja chagrin kohal oli kass kole kurb, saba sorgus ja vurrud sorakil.

Tehnikanäide (jälgige ainult häält; ärge barokkooperit, -kostüüme ega -grimmi vaadake):


 
See aaria („Trà bellici carmi”) on ooperi „Niobe, regina di Tebe” (1688) II vaatuse lõpus. II vaatuses on käinud suurem susserdamine linna lähedal metsas, meespeategelane otsustab selle lõpetada, aarias palju muud teksti ei ole, kui et tõmmake välja pistoda. (III vaatuses arvukalt tegelasi sureb ja ooper lõpeb.) Lavastus on 2011. aastast Bostoni festivalilt (link) ja kuigi selle koosseisuga ooper lõpuks ka plaadistati, on kole kahju, et ei ole kavas välja anda DVD-d, nii et mõni foto CD-bukletis ja mõni videolõik YouTube’is ongi kõik, mida saab näha paar korda etendatud lavastuse detailirikkaist kostüümidest ja grimmist. (Peale selle on YouTube’is mitu videolõiku ka ooperi salvestuselt.)

Kava teatel oli „Niobe, regina di Tebe” esineja debüüt USAs, aga kava väitel etendas ta selles nimiosa, mis ei ole tõsi (vt „regina”). Ülejäänud koosseis on ka suurepärane; lavastuse saamisloost kirjutasin suvel siin.
 
Prantsuse Wikipédia jutustab, et tegelikult on esineja hääle poolest bariton, aga leidis, et baritone on palju, tuleb teha midagi originaalsemat (nagu 1981. aastal leidis astronaut Alan Bean (Apollo 12 LMP, Skylab 3 CDR), et NASAs on temast paremaid astronaute palju, aga teisel taevakehal kõndinud maalikunstnikke teisi ei ole). Mis kinnitab mu tähelepanekut, et kontratenoris laulmine on eelkõige tehnika: falsetti ei ole iseenesest tekitada raske, aga raske on saavutada falseti sama kandvus ja tämber kui lauldes rinnahäälega. (Kes hoolikalt kuulas, märkas, et ülal näites paar kõrget fortenooti ei õnnestunud.)

Vokaalse raskuse tõttu on laulja laval nii 20 minutit korraga; kummaski pooles käib lavalt ära, siis mängib klaverisaatja üksi. Vahepeal laulab ka (klaverisaatja).
 
Klaverisaatjal on noodiraamatu lõpus vaheleht, millel selgesti nähtav pealkiri ENCORE. Lisalugusid on kaks, üks neist pidavat olema esineja lemmiklugu, mida alati laulab lisaloona ja näitab, mida suudab.

Muiste pajatasid tuttavad muusikatudengid õuduslugusid, mis juhtus, kui keegi mängis või laulis kontserdil koopiast, mitte päris noodist. Siinkandis on need õuduslood tundmata; täna näiteks on kogu klaverisaade köidetud samasse raamatusse, väga mugav.

17.11.15

T, 3074. päev: tervislik söök ja nõudepesu

Keeletund on igihaljal söögiteemal.

Paar nädalat tagasi kuulasime igavat õpikulugu, kuidas kuus inimest räägivad enda söömisharjumustest, ja pidime jutust välja kirjutama, kes mida sööb ja mida mitte. Täna see kordub, peame arutama isekeskis, õpiku taga oleva üleskirjutuse järgi, mis sõnavara puudulikkuse tõttu taandub tõdemuseni, et näe see proua rääkis oma söömiskommetest ainult 4 cm, aga näe sellel neiul on söömisprobleem ja tema rääkis 10 cm. Järgmine tund, homme, pidavat räägitama veganitest ja küll on tore, et olen samal ajal kontserdil ega pea kuulama, kuidas arusaam tervislikust toitumisest on igaühel radikaalselt isesugune. Kahjuks ei saa puudumise tõttu ka bioloogiliselt ninatargutada, et mis otsast on seened taimed.

Pesen nõusid; kaks minutit pärst lõpetamist ja köögist lahkumist kostab köögist võimas kolin. Avaneb vaatepilt, et köögilambi kate – köögi laes on 36 W ehk 120 cm pikkune päevavalguslamp – või õigemini enamik sellest on põrandal ning selle ots on paljude tükkidena laiali. Köögis palju valgem kui enne, enamik tükke leian üles, parandamine ei ole üldse võimatu, sest kate püsib kohal terveks jäänud servi pidi. Tõenäoliselt ei oleks kate (730 g) kukkunud mulle päris pähe, vaid mõneti eemale. Nähtavasti avanesid ühe otsa klambrid ja kate kukkus otsapidi põrandale, nii et üks ots pilbasteks, ülejäänu terve.

16.11.15

E, 3073. päev: ooper on tõre

Ei, ooper pileteid tagasi ei osta, aga soovitab, et pange pilet ooperipiletite börsile müüki. Teatame teile meiliga, kui on ilmunud ostja, tema maksab meile krediitkaardiga, meie kanname raha teile üle, teie saadate pileti ostjale. Keeruline. Tööl võib pakkuda ka, kuigi asi peab esialgu pisut rahunema, muidu na väga läbinähtav.

15.11.15

P. 3072. päev: Griegi ainetel

Lõunaks on ärganud Kremli trollid, kes nutavad, miks FB-s panevad inimesed 130 prantslase pärast näopildid Prantsuse trikoloori värvidesse, aga 330 venelase pärast ei pannud. Mm-jah. Prantslased ise alustasid, venelased mitte, ning ülepea ei ole teada, mis Vene lennuki hukutas (niikaua kui välistatud ei ole, et süüdi oli 2001 kahjustada saanud tagumise rõhukindla seina lohakas remont, ei saa muid põhjusi tõsiselt võtta). Mõni „sõber” laigib trolle nii hoolega, et vajutan nuppu Unfollow. Kogu taoline retoorika meenutab kangesti aasta 2015 Eesti tipplauset „ma ei ole küll rassist, aga …”, millele alati järgnes rassistlik mõtteavaldus.

14.11.15

L, 3071. päev: kole

Nagu ikka, vaatan hommikul esimese asjana Facebooki, ja siis edasi terve nädalavahetus vaheldumisi FB ja BBC, BBC ja FB.

Poes (mitmesuguseid kodutarbeid), teises poes (söök), restoran Ookean.

20. detsembri kontserdile minek jääb ära, proovime, kas ooper ostab piletid tagasi. Samal päeval olevale päevasele etendusele on algusest saati olnud mingi kamm, see plaan jäi ära juba varem.

13.11.15

R, 3070. päev: reede ja kolmteist

Ära nii vara kui reede õhtul saab. Väljas on veel valge! Viis minutit hiljem minema pidav buss on seekord mõõdukalt graafikus, jalutan pangaautomaadi juurest läbi, palk on tulnud, sealt koju, käin koertega jalutamas (mõtlen, et tore, jõuab koerad tagasi üles viia), räägin Št-le pikalt ja põhjalikult ära, et me Šp-ga lähme nüüd arsti juurde niite välja võtma, aga tema jääb üksi koju sööma (loe: ma ei jaksa kaht koera kanda ning on teada, et Št karjub arsti juures kogu aeg igaks juhuks ning pärast tahab kohe kusele ja sitale). Št vahib, pea viltu, ega ütle midagi. Šp hüppab kotti; mõtlen ennatlikult, et tore, kui Šp on kotis, on just sobiv aeg panna Št söök kaussi. Vale puha, Šp kaevab esikäpad kotist välja ja ronib koos kotiga mööda põrandat Št söögikausi poole nagu suur tigu.

Aga bussipeatusse me saame ning seal ootame ligi 20 minutit, nähes kõige kolossaalsemat liiklust, mida aknaalusel maanteel eales nähtud.

8½ minutit enne arstiaega tuleb selline buss, mis sõidab otse loomaarsti ukse alt läbi, aga millega ma sinnapoole kunagi sõitnud ei ole. Pärast viltuse torniga kirikut on peatus kindlasti algkooli juures, kust loomaarstini on sada meetrit, aga pärast seda tulevad põllud ja metsad. Kas enne kooli ehk kooli ja kiriku vahel peatust on, ma ei tea. Lülitan sisse andmeside ja vaatan telefonist; plaanil bussipeatusi ei ole.

Vaatame, mida teevad teised. Keegi kaassõitja vajutab peatusenuppu kohe pärast vallamaja, buss keerab kiriku juurest maanteelt ära, sõidab hulk aega edasi ja peatub algkooli juures.

Tuleme maha, kümne minuti pärast on niidid väljas, Šp saab kiita, et oli tubli, ja Šp hüppab arsti heldimuseks kotti. (Vana trikk, kõik alati heldivad. Niidid võttis välja mitte ihuveterinaar dr A, vaid näriliste spetsialist, kes Šp kotihüpet varem näinud ei ole – ega Šp mujale kui kotti hüpata oskagi.)

Teised kakskümmend minutit ootame tagasibussi; D. maantee liiklustihedus meie akna all on viltuse torniga kiriku juures olevaga võrreldes nagu väike laps, eriti reede õhtul.

10.11.15

T, 3067. päev: uus bussiraamat

Uus bussiraamat on Briti lennundusajaloolase dr Alfred Price’i Instruments of Darkness. Oi, küll on see hea. Nime olen kuulnud, aga ei mäleta, et oleksin Price’ist midagi varem lugenud.

9.11.15

E, 3066. päev: uus ei ole vana

Tänagi on veel 15 kraadi sooja, käin söömas särgiväel ja imestan vasturuttavaid jopes ja salliga töökaaslasi. Küll on tore sõita liftiga; treppidest on mul nüüd hulgaks ajaks isu otsas.

Selgub ühekorraga ja suhteliselt ootamatult kaks asja: esiteks, et mind on kutsutud esinema konverentsile, ja teiseks, et sinna minna ma küll ei saa. Viisakaid seletusi ei ole raske leida, eriti kui viidata sõiduplaanide äkilisele muutumisele.

* * *

Ja sama teemaga ka jätkame.

Nagu ikka, on subjektiivne mälu ekslik. Nädalavahetusel alles võis kommentaarisabast lugeda heldimuspisaraga kirjutatud meenutusi, kuidas kui Eesti Õhk oli lahti saanud vanadest Aerofloti rontidest, hakkasid lendama uhiuued Boeingud.

See oli meenutus ehk legend, edasi tuleb aga fakt.

Eesti Õhu valduses oli kokku 12 Boeingut (B737-500) ja kuigi kaks esimest tõesti lendasid esimesena Eesti Õhu käes, olid ülejäänud kümme lennukit juba kasutatud. Üle kümneaastased paksus kirjas:

  • ES-ABC Koit – esmalend 16.6.1995, Eesti Õhu valdusesse 1.6.1995 (vanus miinus kaks nädalat), ära 26.9.2009
  • ES-ABD Hämarik – esmalend 30.1.1996, Eesti Õhu valdusesse 9.2.1996 (vanus pluss kaks nädalat), ära 1.9.2009
  • ES-ABE Põhjatäht – esmalend 29.3.1996, Eesti Õhu valdusesse 28.10.1998 (vanus 2 a 7 kuud), ära 8.4.2000
  • ES-ABF Eha – esmalend 21.2.1990, Eesti Õhu valdusesse 15.10.2002 (vanus 12 a 8 kuud), ära 23.3.2004
  • ES-ABG Virmaline – esmalend 12.3.1992, Eesti Õhu valdusesse 1.7.2003 (vanus 11 a 4 kuud), ära 7.10.2006
  • ES-ABH Sinilind – esmalend 18.11.1998, Eesti Õhu valdusesse 9.1.2004 (vanus 5 a 2 kuud), ära 26.5.2010
  • ES-ABI Tuuslar – esmalend 12.8.1998, Eesti Õhu valdusesse 8.4.2004 (vanus 5 a 8 kuud), ära 17.4.2006
  • ES-ABJ Sohni – esmalend 11.12.1997, Eesti Õhu valdusesse 19.3.2006 (vanus 8 a 3 kuud), ära 20.1.2012
  • ES-ABK Kalev – esmalend 10.5.1998, Eesti Õhu valdusesse 18.1.2007 (või 19.12.2006; vanus 8 a 8 kuud või 8 a 9 kuud), ära 11.11.2011
  • ES-ABL Linda – esmalend 26.2.1998, Eesti Õhu valdusesse 1.6.2007 (vanus 9 a 3 kuud), ära 8.12.2013
  • ES-ABO „Oskar” (mu teada ei olnud see ametlik nimi) – esmalend 27.9.1991, Eesti Õhu valdusesse 24.3.2010 (vanus 18 a 6 kuud), ära 29.10.2011
  • ES-ABP – esmalend 5.6.1995, Eesti Õhu valdusesse 1.4.2010 (vanus 14 a 10 kuud), ära 27.5.2011
Selle rehnungi järgi oli aastail 2007–2008 kirjas koguni 6 Boeingut ja aastail 2004–2005 5. Kõigi 12 keskmine vanus kokku on 8 aastat. Isegi reisilennunduses see enam päris uus ei ole.

8.11.15

P, 3065. päev: mägironimine

Täna oleme kokku teinud palju mägironimist, sest mõlemad liftid on katki ja koerad käivad jalutamas 4 korda, mina peale selle poes ühe korra. Šp ei suuda ise trepist kõndida, Št võib trepile kusta-sittuda, nii et mõlemad on kotis. Üks inimene kaht kotti üles kanda ei jõua. Trepiastmeid on üks rohkem kui võib arvutada, sest mujal on 15, 0. ja 1. korruse vahel aga 16 astet.
 
Poolest päevast ilmub vasakpoolsele liftiuksele mõnitav silt, et ettevaatust, lifti hooldatakse. Tegelikult tähendab see, et kannatust, lift ei tööta, kui just liftihooldajad ei tegutse pimedas ja hiirvaikselt. Mul on kuri plaan nende tööle veelgi kaasa aidata, ostes sinna kohale rauapoest lisaks ka sildi „Vaikust!”. Esmaspäeval seisis maja ees ka remondimeeste rõvedavõitu nimega firma auto, pildistasin, saatsin täna kaugemaisele sõbrale, rõõmustas.

* * *
 
Loen: Miyazaki uuem intervjuude raamat. „Mononoke” on nii keeruline film, et tegija peab seda ise seletama 200 lk; seevastu „Haurust” on ainult umbes lehekülg (ja „Ponyost” umbes 70). Saame teada, et kuigi Kurosawa kujutas seitsme samuraina hoopis enda kaasaegseid sõjast demobiliseerituid, sai see Jaapan ajaloofilmide kaanoniks ning kinnistas väärarusaama, et õigusmõiste „vaene talupoeg” tähendanuvatki ainult vaeseid põlluharijad. Keskaja Jaapani bürokraatias aga tähendanud „vaene talupoeg” igaüht, kellel ei olnud maad, ka neid, kes maad ei vajanud, nagu käsitöölisi, kaupmehi ja laevaomanikke. Peale selle sõitnud samuraid mitte ruunadel, nagu sõideti mandri-Aasias ja Euroopas, vaid täkkudel ning Jaapanis ei tuntud suuraudu. Peale selle on 68% Jaapani pinnast praeguseni mets, kuigi metsad on saanud ajaloos sageli lagendikeks ja lagendikud tagasi [teistsugusteks] metsadeks ning Miyazaki arvates ei ole Jaapanis toimunud Hiina või Hispaania taolist kõrbestumist tänu usundieelsele animismile jaapanlaste meelsuses.

7.11.15

L, 3064. päev: Eesti Õhk paneb pillid kotti

18 kraadi sooja. Täna on linnupargis fotoseminar, kuhu olin jätnud minemata, et mis ma ikka lähen, novembris on niikuinii külm, pime ja sajab, lähen parem kevadel. Piltide järgi oldi täna üritusel lausa särgiväel.

* * *

E käib hommikul koertega väljas; jääb kauaks ära ja kui tagasi jõuab, teatab, et lift ei tööta. Poes (lift ikka ei tööta), mina lõuna ajal koertega jalutamas (Št läheb alla jala ja kuseb ühe korruse täis). Õhtu hakul uurin, kui kaua on lahti bensukas, vaja on taskurätte (vanade strateegiline varu sai täna otsa – koertega jalutama minnes oli mul alati taskus vähemalt kaks pakki; täna läks kolm, edasi on mul siis igaks juhuks viis); kui alla läen, lift töötab, edasi jälle kõnni, poega, jõua poega.

Pikk päevauni.

Õhtul on rõduuksel mingi seni nägematu parasiitherilane, keda raamatus ei ole – aga näe vähemalt nii palju on lugemisest kasu (B. Heinrichi mälestused enda isast, kes neid uuris), et tean, mis kohast määraja lahti võtta. Määrajas on vähemalt perekond.

Muidu on meie kopsuhaigest alumine naaber tagasi. Ta ükspäev tossutas päris mehiselt, ma isegi vaatasin alla – see pidi olema eelmisel nädalavahetusel. Varasem mulje kõik vale. Mõtisklen taas rõdule sattuvast suitsuandurist ja rõduservatäiest väikestest ventilaatoritest.

* * *
 
Täna valatakse palju krokodillipisaraid. Riigikogu liige paneb toimunust kirjutades „laristamise” asjatutesse jutumärkidesse. Kohemaid asuvat tegutsema uus firma, millele mäletamatu FB-kommija pani nimeks Rehepaps Airlines ning lubame tulevaste lennukite nimevõistlusele pakkuda Imbi ja Ärni.

 

6.11.15

R, 3063. päev: välted, häälikud, sõnad, kala

Saab teada, et ka Saareste arvates („Kaunis emakeel”, 1952) on eesti keeles välteid tervenisti neli: lühike, pikk, väga pikk ja ülipikk. Tüve täishääliku ja kaashääliku väldete kombinatsioone on tervenisti 9, täishäälikuühendeid on 25 (vrd de 3), aga häälikuid on ainult 20 (vrd fr 36). Mõni ime, et Eestis välja antud prantsuse grammatika mõne hääliku erimite kohta selge sõnaga ütleb, et eestlane erinevust ei kuule ja neid me rohkem ei käsitle.
 
Ja siis leian hoopis midagi muud guugeldades, et sõna „automaatpiloodil” öeldakse valdavalt umbluukontekstis. Lennunduses on selle asja nimetus autopiloot, et te teaksite.
 
Ning siis on mul siia märkmeteks kirjutatud „vihm” ja „kala” (allajoonitus algupärane). Vihm jah, aga mis kala? Poolteist kuud hiljem märkmeid lahti kirjutades enam ei mäleta.

5.11.15

N, 3062. päev: N100 ja konn hüppab

Mässan tarkvaraga, mille peale varem olin üleolevalt naernud ja kasutanud hoopis võimsamat alternatiivi, mis tuli kaasa omaaegse primitiivse teise tarkvaraga. Sellest primitiivsest tarkvarast on nüüdseks saanud muidugi väga mugav teine tarkvara, aga seletamatul põhjusel tuleb sellega kaasa endise võimsa vahendi asemel selline primitiivne lapsemäng, et nuta või lahinal. Vana naerualune selgub olevat suhteliselt mugav ja peaaegu sama võimas kui endisaegne alternatiiv, rääkimata sellest, et see on mitu korda võimsam kui praegune primitiivne lapsemäng.

Konn hüppab kuskil kümne paiku, nimelt seinalt alla, algul lapiti riiulisse, orhideest napilt mööda, siis sealt alla, nurgiti vastu telekaalust, kuhu jääb sügav auk, 3 cm kaugusele plaadimängija toitejuhtmest, siis kapi taha. Paugupealt vakatab Midsomeri mõrtsukas ja konnapildi murenenud nurgast tekkinud väikesed klaasikillud sädelevad kahes toas. Väike auk on ka põrandas, aga ei ole harukarbis, mille lüliti vajutan jälle sisse ja telekale tuleb pilt jälle ette. Ülihoolikas tolmuimemine, igaks juhuks kaitseprillid ees (sest väikestel klaasikildudel on komme lennata kaugele).

4.11.15

K, 3061. päev: kolmapäev

Hommikul on koridoris radiaatori all kass.

Päeval päike paistab, täitsa ilus ilm.

3.11.15

T, 3060. päev: loomaarst

Hommikul loomaarsti juures. Šp väriseb üle kogu kere. Vastu võtab näriliste spetsialist, kes ei oska Šp-taolist koera hoida, näitan. Šp oli kole kurb.

Tagasi linna. On koolivaheaeg, hommikul on vallamaja taga bussis ainult juht.

Õhtul koerale järele. Ega kolmveerand tunniga hästi jõua töölt kodust läbi loomaarsti juurde. Kui mõni minut varem välisukse poole nihkun, tuleb koridoris vastu väga mitu inimest ja mul on välisriietes kole raske jätta muljet, et lähen näiteks kempsu.

Õhtuks toibunud Šp on elav, jookseb koridoris vastu, hüppab kotti. Õues nina käib, loomaarsti lõhn lahtub alles tunni aja pärast. Arst ütles, et täna midagi süüa ei tohi, Šp otsib kõikjalt sööki, sh mööbli tagant, köögiriiuli alt. Ka üksi olnud Št ei ole päeval midagi söönud, tore on, väike paast ei tee ka talle üldse paha.

Muidu on eelmisest nädalast peale värvitud majas koridorilagesid, -seinu, uksi ja uksepiitu. Št, kellel minuga käies on halb komme nühkida käies vastu seina ja uksepiitu, käib täna üksi väga korralikult.

Maksan elektriarvet ja täheldan, et üks libamakse, mille tegi iseseisvalt mu eelmine pangakaart septembris, on mulle tagastatud, see on kirjas rohelisega.

2.11.15

E, 3059. päev: teises kohas söömas, uus kell

Usupüha, naaberlinnas on tööpäev.

Rongis on väga piinlik, sest selgub, et minu kuukaart lõpetas kehtivuse täna kell 4.00 ja E ei ole enda oma aktiveerinud. Kontroll müüb meile uued piletid; ma väidan, et see on normaalne, kui kuukaart on olemas ja just lõpetanud kehtivuse. (Mis meenutab Soome kuukaardindust, seal polnud nimelt kirjas, mis kell kuukaart osteti, ja oli võimalik trahvi tühistada. Paadunud ühistranspordijänesed kirjeldasid meetodit, kuidas vahele jäädes seletati kontrollile, et näete, just täna ostsin kuukaardi, aga unustasin koju, saadi trahv, siis väljas joosti esimese asjana ostma kuukaarti, siis saadeti linnavalitsuse ühistranspordi osakonnale kiri, et tühistage trahv, mul on kuukaart olemas. Et kuukaart oli mõneti odavam kui trahv, olnud ettevõtmisel kasud sees. Pärast kuu aega hooleta kah.)

Lusti ja lõbu on laialt, sest mul on rongilugemiseks kaasas väike Vilde, Saksa aja lõpus, augustis 1944 ilmunud „Lugusid suure lombi tagant”, mis algab Ellise saare immigratsioonivangla värvika kirjeldusega. E märgib, et Vilde elulugu imestanuvat, miks Vildele Ameerikas ei meeldinud, mis näitab, et eluloo autor ei ole Vilde Ameerika reisikirju lugenudki.

Eelmine kord käisime Kella kõrtsis 99. korda, aga 100. korraks on kavas teha ettevalmistusi, niisiis täna me Kella kõrtsi ei lähe, vaid suundume palju populaarsemasse toitlustusasutusse Nõela ja Leiva nurgal. Ossapagan, see on seest suur, rahvast punnis täis (on tööpäev, meenutagem) ja jätab üldkokkuvõttes tööstusliku mõõtkava mulje. Kirju sisekujunduse hulgas on ühe söögisaali kohal riiulil täpselt samasugune kell nagu mu vanaisal.

Ja kelladest ka jätkame – ostan ise uue!

Täna jõuan siis sinnamaale, et ostan uue kella, vana kella asemele, mis muidu on küll tore isetäpsuv ja päikesetoitega, aga talvel sureb pimeduse tõttu vahel ära, iga kord mängib kevadel ja sügisel kellakeeramise ajal mõne vingerpussi ning teise ajavööndisse minekul on keeramine suht keerukas. Hoolikalt mõeldes, mida ma kellast soovin (aegade vältel on olnud nimekirjas paljut, aga see kõik ei ole vältimatu, ega) ning eriti laupäeval kellaletist võetud kataloogi toel selgus juba laupäeval tagasisõidul rongis, mis kella tahan. Uurisin sellest siis rohkem, täna on see poes olemas ja ostan ära.

Praegused eelistused on, et kellal olgu heledad osutid tumedal taustal, üldpilt selge, pimedas peaks olema osuteid näha, sekundiosuti, stopper, täpne (päevas ± mõni sekund), mõõdukalt veekindel, mitte väga raske (vana kell oli 127 g, kaalul pidi käelt võtma). Kuupäevanäit; nädalapäev ei ole väga oluline. Lükati oli tore, aga klaasist väljaspool kulub ning klaasi all lükatiga kell on liiga suur ja kallis.

Turuplatsil tururahu samba otsas on vares, kes teeb imelikke hääli.

Uus kell valges …

… ja pimedas

Nagu on see Peugeot, kes teeb pipraveskeid, sama Peugeot, kes teeb autosid, ja see Caterpillar, kes teeb saapaid, sama, kes teeb ekskavaatoreid, asutas selle Junkersi, kes teeb kütteseadmeid, sama Hugo Junkers, kes hiljem asutas lennukitehase, kust ta ise 1934 välja lükati (Junkers oli patsifist), ja kelle endanimeline lennufirma oli 1920. aastate algul maailma tähtsaim. Visionäärina patentis ta 1910 metalltiiva ja vaidtiib-reisilennuki. 1910, kordan, 105 aastat tagasi. Junkersi ajal ehitas Junkers sellise lennundusajalugu muutnud lennuki nagu Junkers J 1 (esimene täismetall-lennuk) ning ka Junkers D.I (esimene alatiivaga hävitaja, esimene duralumiiniumist kandekonstruktsiooniga lennuk), Junkers F.13, W.33, G.38, Ju 52/3m.

* * *

Ning lõpuks rubriigist „Kas teadsite, et …”: Saareste arust („Kaunis emakeel”, 1952) tähendas põhja-eesti sõimusõna ogar algselt ugandlasi.