K, 3075. päev: kontsert

Päeval toimetan tõlget, mis räägib dokumendist, mis räägib piilupartidest. Muidugi tegelikult ei räägi, ega, aga tõlkest laiutab vastu selline võhiklus, et vabalt võiks.

* * *

Õhtul kontsert. Hiljuti olla olnud muusikust Eesti telekas saade, mida on publiku seas ka näha. Kontsert on kammersaalis, meie kohad on 2. reas, silmsidemes oleme mitu korda; kavas on kammerlaulud Verlaine’i tekstidele. Kõik prantsuse keeles, ei ole viisakas kontserdil lehitseda kava ja otsida sealt tõlkeid, eriti kui olla 2. reas laulja silme all (kuigi mitu inimest lehitseb). Aru saab üksikuid sõnu, nt E märkab äkki sõna chagrin, mille peale mulle meenub järjehoidja, kus oli joonistatud mitmesuguses tujus kasse ja allkirja chagrin kohal oli kass kole kurb, saba sorgus ja vurrud sorakil.

Tehnikanäide (jälgige ainult häält; ärge barokkooperit, -kostüüme ega -grimmi vaadake):

 

See aaria („Trà bellici carmi”) on ooperi „Niobe, regina di Tebe” (1688) II vaatuse lõpus. II vaatuses on käinud suurem susserdamine linna lähedal metsas, meespeategelane otsustab selle lõpetada, aarias palju muud teksti ei ole, kui et tõmmake välja pistoda. (III vaatuses arvukalt tegelasi sureb ja ooper lõpeb.) Lavastus on 2011. aastast Bostoni festivalilt (link) ja kuigi selle koosseisuga ooper lõpuks ka plaadistati, on kole kahju, et ei ole kavas välja anda DVD-d, nii et mõni foto CD-bukletis ja mõni videolõik YouTube’is ongi kõik, mida saab näha paar korda etendatud lavastuse detailirikkaist kostüümidest ja grimmist. (Peale selle on YouTube’is mitu videolõiku ka ooperi salvestuselt.)

Kava teatel oli „Niobe, regina di Tebe” esineja debüüt USAs, aga kava väitel etendas ta selles nimiosa, mis ei ole tõsi (vt „regina”). Ülejäänud koosseis on ka suurepärane; lavastuse saamisloost kirjutasin suvel siin.

 

Prantsuse Wikipédia jutustab, et tegelikult on esineja hääle poolest bariton, aga leidis, et baritone on palju, tuleb teha midagi originaalsemat (nagu 1981. aastal leidis astronaut Alan Bean (Apollo 12 LMP, Skylab 3 CDR), et NASAs on temast paremaid astronaute palju, aga teisel taevakehal kõndinud maalikunstnikke teisi ei ole). Mis kinnitab mu tähelepanekut, et kontratenoris laulmine on eelkõige tehnika: falsetti ei ole iseenesest tekitada raske, aga raske on saavutada falseti sama kandvus ja tämber kui lauldes rinnahäälega. (Kes hoolikalt kuulas, märkas, et ülal näites paar kõrget fortenooti ei õnnestunud.)

Vokaalse raskuse tõttu on laulja laval nii 20 minutit korraga; kummaski pooles käib lavalt ära, siis mängib klaverisaatja üksi. Vahepeal laulab ka (klaverisaatja).
 

Klaverisaatjal on noodiraamatu lõpus vaheleht, millel selgesti nähtav pealkiri ENCORE. Lisalugusid on kaks, üks neist pidavat olema esineja lemmiklugu, mida alati laulab lisaloona ja näitab, mida suudab.

Muiste pajatasid tuttavad muusikatudengid õuduslugusid, mis juhtus, kui keegi mängis või laulis kontserdil koopiast, mitte päris noodist. Siinkandis on need õuduslood tundmata; täna näiteks on kogu klaverisaade köidetud samasse raamatusse, väga mugav.