L, 3078. päev: poeseiklused ja jälle radarid

Linnupargis on täna advendilaat, aga ilm on külm ja pime, sõita tuleks kolm tundi.

Käime hoopis Ilusa Tähekese kaubanduskeskuses, kuhu nüüd viib parem bussiühendus kui enne.

Näen kaardilt, et parklanurga asemele on kerkinud terve uus tiib. Ei leia pangaautomaati (E mäletas, et kuskil kempsu vastas oli), 2½ korda kõnnime läbi, meie oma ei ole. Sõidame tagasi linna poole, kaks peatust tagasi olla olnud meie panga kontor (on viis peatust linna poole).

Lumi, mul on külm, kõnnime järgmisse peatusse kaubanduskeskuse poole. Leiame, et kui tore, et me selle maantee ääres ei ela. Mina: et ega ma lausa igast kohast korterit ka otsinud, eks ma vaatasin ringi (ja ühe kõige esimese asjana ostsin topograafilise kaardi pealinna ja selle ümbruse lehed).

Uuesti kaubanduskeskuses kohal, uuesti kohatine läbikõnd. Raamatupood, söömas, loomapoes (kus kohtame karu), matkapoes. Ei näe aga ühtki särgipoodi. E imestab, et kust kõik siinkandi sadade pankade ametnikud ostavad särke; pakun, et äkki töölt antakse, st äkki makstakse osa palka natuuras, särkides.

Õhtul näen linnupargi advendilaada pilte (5 tk). Nendel on korraldajaid kokku 7, aga isegi taustal ühtki külastajat ei näe. (Neid siiski oli, saab teada paari päeva pärast.)

* * *

Saan läbi raadioelektroonikasõja-teemalise klassikaraamatu Instruments of Darkness. Kui muude Briti vaatenurgast kirjutatud raamatute narratiiv lõpeb Window’ga ehk umbes Hamburgi pommitamise juures juulis 1943 (vrd kun muiden purukumien maku loppuu jo Tapiolassa…) või ulatub jutt parimal juhul Jaapani alistumiseni augustis 1945, siis selle oma jätkub katkematult 1960. aastatesse, sõjajärgne osa (Korea, Vietnami sõda) küll salastatuse tõttu kohati väga üldsõnaliselt. Raamat ilmus algselt 1967 (see on teine trükk, 1979); Enigmast ei poolt sõnagi – selle lahtimurdmine oli kuni 1974 riigisaladus.

Mida ma mujal näinud ei ole: Tirpitzi pommitamine radarisõja võtmes (lähenemine läbi radariaugu ja maapinna lähedal teisel pool mäeahelikku, kuhu valveradar ei võtnud); sõjajärgsed manöövrid Taanis säilinud Saksa radaritega, kus sakslased näitasid, mida Briti lennukitest neile radaril paistis – pärast toodi sealt hulk kola lääneriikidesse, ka Freya seerianumbriga 1 – huvitav, mis on sellest saanud. Lõbusaid anekdoote kah: nagu kuidas sõjasaagiks saadud Saksa radarid (neid saadi tonnide kaupa Aafrikast) koguti Farnborough’ lennuväljale ja ühe katsetuse raames oli vaja paar suurt radarit vedada Inglismaa idarannikule, aga radar oli arvel selle saksa ametliku nimetuse järgi, mis algas lühendiga FuSE, mis masinakirjutaja näpuka tagajärjel oli saatekirja saanud kui „Fuse” (sütik), ning väravavaht ei tahtnud kuidagi uskuda, et ˜„sütik (1 tk)” ongi kogu suur raske kinnikaetud kaadervärk veoauto kastis. Või kui mitmest jupist (sh eriüksuse rünnakuga sakslaste käest toodud osadest) ehitatud Saksa radarile lõpuks hääled sisse saadi, hüpelnud Briti radaritehnikud selle ümber rõõmdalt nagu väikesed poisikesed (sama juhtus sõja järel Saksamaal ka mingi Briti radariga), igasugu ideoloogiast hoolimata – kui midagi olulist on kaks aastat uuritud rohkem või vähem teoreetiliselt ja siis see asi lõpuks kätte ja tööle saadakse, mõelge ise.

Aga sõjalõpu olukorra kohta, kus sakslastel olid valmimas segamiskindlad side- ja sentimeeterradarid, märgib Price, et fantaasiates, et mis kõik võinuks juhtuda, kui sõda kestnuks Euroopas aasta kauem, unustatakse tavaliselt, et ka liitlaste tehniline areng ei seisnuks paigal ja tõenäoliselt oleks sõja jätkumise korral visatud Saksamaale aatompomm.