Keeletund on igihaljal söögiteemal.
Paar nädalat tagasi kuulasime igavat õpikulugu, kuidas kuus inimest räägivad enda söömisharjumustest, ja pidime jutust välja kirjutama, kes mida sööb ja mida mitte. Täna see kordub, peame arutama isekeskis, õpiku taga oleva üleskirjutuse järgi, mis sõnavara puudulikkuse tõttu taandub tõdemuseni, et näe see proua rääkis oma söömiskommetest ainult 4 cm, aga näe sellel neiul on söömisprobleem ja tema rääkis 10 cm. Järgmine tund, homme, pidavat räägitama veganitest ja küll on tore, et olen samal ajal kontserdil ega pea kuulama, kuidas arusaam tervislikust toitumisest on igaühel radikaalselt isesugune. Kahjuks ei saa puudumise tõttu ka bioloogiliselt ninatargutada, et mis otsast on seened taimed.
Pesen nõusid; kaks minutit pärst lõpetamist ja köögist lahkumist kostab köögist võimas kolin. Avaneb vaatepilt, et köögilambi kate – köögi laes on 36 W ehk 120 cm pikkune päevavalguslamp – või õigemini enamik sellest on põrandal ning selle ots on paljude tükkidena laiali. Köögis palju valgem kui enne, enamik tükke leian üles, parandamine ei ole üldse võimatu, sest kate püsib kohal terveks jäänud servi pidi. Tõenäoliselt ei oleks kate (730 g) kukkunud mulle päris pähe, vaid mõneti eemale. Nähtavasti avanesid ühe otsa klambrid ja kate kukkus otsapidi põrandale, nii et üks ots pilbasteks, ülejäänu terve.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment