R, 3070. päev: reede ja kolmteist

Ära nii vara kui reede õhtul saab. Väljas on veel valge! Viis minutit hiljem minema pidav buss on seekord mõõdukalt graafikus, jalutan pangaautomaadi juurest läbi, palk on tulnud, sealt koju, käin koertega jalutamas (mõtlen, et tore, jõuab koerad tagasi üles viia), räägin Št-le pikalt ja põhjalikult ära, et me Šp-ga lähme nüüd arsti juurde niite välja võtma, aga tema jääb üksi koju sööma (loe: ma ei jaksa kaht koera kanda ning on teada, et Št karjub arsti juures kogu aeg igaks juhuks ning pärast tahab kohe kusele ja sitale). Št vahib, pea viltu, ega ütle midagi. Šp hüppab kotti; mõtlen ennatlikult, et tore, kui Šp on kotis, on just sobiv aeg panna Št söök kaussi. Vale puha, Šp kaevab esikäpad kotist välja ja ronib koos kotiga mööda põrandat Št söögikausi poole nagu suur tigu.

Aga bussipeatusse me saame ning seal ootame ligi 20 minutit, nähes kõige kolossaalsemat liiklust, mida aknaalusel maanteel eales nähtud.

8½ minutit enne arstiaega tuleb selline buss, mis sõidab otse loomaarsti ukse alt läbi, aga millega ma sinnapoole kunagi sõitnud ei ole. Pärast viltuse torniga kirikut on peatus kindlasti algkooli juures, kust loomaarstini on sada meetrit, aga pärast seda tulevad põllud ja metsad. Kas enne kooli ehk kooli ja kiriku vahel peatust on, ma ei tea. Lülitan sisse andmeside ja vaatan telefonist; plaanil bussipeatusi ei ole.

Vaatame, mida teevad teised. Keegi kaassõitja vajutab peatusenuppu kohe pärast vallamaja, buss keerab kiriku juurest maanteelt ära, sõidab hulk aega edasi ja peatub algkooli juures.

Tuleme maha, kümne minuti pärast on niidid väljas, Šp saab kiita, et oli tubli, ja Šp hüppab arsti heldimuseks kotti. (Vana trikk, kõik alati heldivad. Niidid võttis välja mitte ihuveterinaar dr A, vaid näriliste spetsialist, kes Šp kotihüpet varem näinud ei ole – ega Šp mujale kui kotti hüpata oskagi.)

Teised kakskümmend minutit ootame tagasibussi; D. maantee liiklustihedus meie akna all on viltuse torniga kiriku juures olevaga võrreldes nagu väike laps, eriti reede õhtul.