Päikesetõusu ajal kell kolmveerand kaheksa kihutame läbi kuskilt, kus taevas on täis suuri õhupalle. Paremal on neid vähemalt viiskümmend, vasakul veel paarkümmend. Pildid ei õnnestu, sest ei saa vahet, mis on õhupall ja mis akna plekk.
Vagunisaatja kõnnib paar korda läbi rongi, aga pileteid ei kontrolli. Tal on peas tabletikujuline vormimüts ja kui tal oleks porgandivärvi solaariumipäevitus, siis näeks ta välja täpselt nagu Edina Monsoon ühes AbFabi ununenud pealkirjaga osas.
Rongis on ka wifi, aga kui kaardirakendus Maverick (millest mul on nüüd tasuline täisversioon) sellega kaarti ei uuenda, siis leian, et ikka isikuandmete jätmise ja sisselogimisega wifi!
E ostis ükspäev teemakohase raamatu Talk to the Snail, aga ei pidanud seda kohaseks rongilektüüriks. Mul on jaamast ostetud Inglise fotoajakiri Practical Photography, kus muu hulgas linnas pildistamise õpetusi. No vat, filmis Paris, je t'aime näidatakse, mis juhtub, kui metroos asuda vastasperroonil ootajaga silmsidemesse; aga mis saaks veel siis, kui metroos inimesi suisa pildistada.
Sissesõidul vaatan teisele poole kui tavaliselt ja ennäe, täitsa uusi asju näeb, näiteks tehnikamuuseumi, kus hoovil peaks olema ehtne allveelaev, ja neid 19. arrondissement'i tornelamuid, mille vahel saab ülalnimetet filmis teistsuguse nahavärviga inimene nuga ja sureb.
Seekord lähme jaamast otse ringsõidu kontorisse, mis avatakse kell 9.30. Oleme kohal kell 9.50. Ees on juhita buss, klaasipurustushaamrid reas juhi kohal seinal. Mitme eemalt tulija kohta arvame, et tema on juht (ühe kohta teatan koguni, et ta on kas bussijuht, Toomas Trapido või Benny Lava – aga et ta kõnnib bussist aeglustamata mööda, siis esimene siiski mitte).
Kui lõpuks ilmub meie bussi juht, siis käib ta teise bussi juhti kätlemas ja ajab enda bussi juurest inimesi teise bussi peale. See on kole täis, tuleme tagasi, laseb enda bussile ka peale, paneb kohe hääled sisse ja sõidab esimesele järele. Oleme eelmise bussiga pidevalt silmsidemes (ettenähtud intervall on muidu 10 min) ja tore on, sest esimene buss korjab kõik inimesed peale ja meie oma on kogu aeg meeldivalt pooltühi.
Turvavööde reguleerimine nõuab meeletut füüsilist jõudu, mis ilmselt ei ole ette nähtud. Palju kergem on otsida, kus istmel mahub enam-vähem täpselt turvavöö ja istme vahele.
Täna sõidame 2 tundi kestva suure ringi (Louvre, Notre-Dame, Seine'i kaldapealne, Concorde'i väljak (kaks korda), Champs-Elysées, truimfikaar, Eiffeli torn, sõjakool, invaliidide maja kolmest küljest ja Aleksander III sild).
Augustis on Prantsusmaal kollektiivpuhkus ja kuigi prantslased puhkavad reeglina Prantsusmaal (sest mujal prantsuse keelt ju ei osata ja Prantsuse sööki ei pakuta), mis ülalmainitud raamatu andmeil on just see tegur, mis hoiab lõdva töökultuuriga Prantsusmaad kokku varisemast, ei ole provintsiprantslased kuigi massiliselt rännanud Pariisi. Seega on tänavail ameeriklaste ja prantslaste suhtarv rohkem ameeriklaste poole kui eelmine kord kuu aega tagasi.
Boheemlaste linnajaos 6. arrondissement'is pestakse Seine'i kaldapealse tänavat, mistõttu iga tuuleiil toob bussini kuselõhna. Pärast istub mu ees tulevane Sheila Brofslovski ja kui tuul on sealtpoolt, siis pärast iga kord ma tema lämmatava lõhnaõli peale köhin. Ega ma palju midagi ei näe ka, sest ta lapsed istuvad teisel pool ja iga kord, kui nende selja taha jääb mingi vaatamisväärsus, naaldub ta ise tagurpidi üle bussi ääre. Keegi on virutanud ta fotoka ekraani puruks, mistõttu ta vaatab pildiotsikusse ja taolist akrobaatikat teebki. Ostku lainurkobjektiiv.
Lahe on olla vait ja kuulata, mida inimesed räägivad. Tänaval, bussis ja metroos on kuuldekaugusel näiteks päris mitu venelast, saame täpselt teada, kust tulek ja kuhu minek.
 |
| Pariis, Avenue Kléber. Kauplus „Rahvuslik Voodi: kõrgmoe voodid ja kaunistusvoodid” |
Kléberi avenüül on pood pealdisega Le Lit National ehk rahvuslik voodi. Mis siis muud, muidugi.
Ilm eriti soe ei ole, aga veemüüjad on ämbrite ja pudelitega platsis. Märkan, et mark on selline, mis poes maksab 50–60 senti pudel, mis tähendab, et isegi kui tegu ei ole kraaniveega (mille Pariisi restoranis tellimise salasõna olevat ülalmainitud raamatu andmeil Château Chirac), on väikesed kasud sees. Tumedad vennad, kes metallist Eiffeli tornide taolisi plönne ähvardavalt kõlistavad (hind pidada olema 2 €/tk, kusjuures samu meeneid saab kesklinnast ametlikult poest hinnaga mingi 4 €/10 tk), on pähe võtnud, et peale nimetet plönnide tahavad Pariisi turistid tingimata osta ka kuldseid saunalina suurusi palakaid pealdisega Paris. Maitse üle ei vaielda, nagu öeldakse, aga teiste maitsega arvestamine aitaks ärile kaasa.
Aleksander III silla ja Grand Palais' vahel on filmivõtted. Sõidutee on kinni, sillal kükitab hiiglasliku kaamera meeskond, silla eel pritsitakse kahe seesistujaga autole midagi käsipritsiga, paljud asjapulgad askeldavad ümberringi, helimehel on pika teiba otsas surnud kassi taoline mikrofon. Kõnniteil teevad jalakäijad kõigest pilti.
 |
| Albert M...i tänav |
Tore on, et see akvaarium ei ekspluateeri enam kalapoeg Nemo filmi (2003), vaid käib ajaga kaasas ning peale kapten Nemo kajuti sisustuse (koos oreliga – aga, jah, miks ei võiks olla allveelaevas orelit, mu fantaasia saab igatahes tiivad) ja alati populaarsete mereröövlite lähendab mereelukaid lastele hoopis Ponyo, kes on olemas nii seinamaalinguna kui ka üle kahe meetri pikkuse plastmulaažina spetsiaalses toas kohe kinosaali kõrval, kus parajasti Kariibi mereröövlile Johnny Depile karjutakse midagi prantsuse keeles. Selle toa nimi on Espace Hayao Miyazaki ja selle püsiekspositsioonis on veel meetrine pleksiklaasist kera, milles on Ponyo veealune loss koos tema paljude õdedega. Ajutise väljapanekuna on Ghibli stuudio uue filmi Arrietty originaaljoonised.
 |
| ポニョ、ポニョ、ポニョ、さかなのこ |
Akvaariumis kehtib konkreetne liikluskord: algul haid, siis kalade paitamine, siis kemps, siis väljapääs. Kalade paitamise basseini juures on silt, et ujumine keelatud. Sissekukkumine oleks täitsa võimalik. Liikumine on lineaarne, kuigi keerame ühest kohast valesti ja siis on meie parooliks „siin te juba olite, doktor”.Einela otsing. Ei akvaariumi ega selle esise söökla ei peibuta, niisiis jalutame läbi Trocadero aia üles ääre peale (Hitleri ihupiltnik Hoffmann, kellel oli algul assistent nimega Eva B. ja kes tavatses pildistada selja tagant, on teinud ka foto, kuidas Hitler naaldub sama ääre vastu ja vaatab Eiffeli torni). Teisel pool mitut muuseumi sisaldavat Chaillot' paleed on Trocadero plats, mille keskel on kindral Fochi ratsamonument. Saan teada, et kindral Foch ei olnud Prantsuse sõjaväe kangelaslik ülemjuhataja mitte Teises maailmasõjas, vaid Esimeses, mis pisut selgitab tema järgi nimetatud tänavate arvukust Prantsusmaal ja muudes riikides.
Arvestades, et paljud omal jalal Eiffeli tornini tulevad inimesed saabuvad kohale metrooga (või tuigerdavad ära selle poole), mille peatus on Trocadero platsi all (Eiffeli torni enda juures on ainult lähirongi RERi peatus, aga päris metroopeatust ei ole), palistab platsi restoranide ring. Esimene, mille menüüd vaatame, on Le Coq, mille menüüs on mingid numbrid, mida arvan olevat tellimise kergendamiseks nagu traditsioonililiselt Hiina restoranides (I like Chinese, I like Chinese / Their food is guaranteed to please / A fourteen, a seven, a nine and lychees), aga on tegelikult hinnad, ilma komakohtadeta.
Seega saab meie söögikohaks järgmine söömakoht, Café Kléber. Prantsusmaal tänapäeval kohvikutes sees suitsetada ei tohi, seega suitsetatakse terrassil ja (ülalviidatud raamatu andmeil) on prantslaste meelest passiivne suitsetamine hirmus tore. Kléber oli (nagu nüüd tean) XVIII saj kindral, tema kuju on isegi Louvre'i küljes (kunstimuuseumi küljes on ju ikka kindralid, eks ju); ja eriti tore on muidugi see, et Kleber tähendab saksa keeli liimi. (Kléber oli pärit Strassburgist ja tema isa oli ehitaja, nii et ei ole see imelik midagi.)
Meid istutatakse vaatega tänava poole ja kahju, et ei saa pildistada. Aeg-ajalt anname üksteisele märku lähenevatest vaatamisväärsustest. Üks suurte kollase-rohelisekirjute mummudega daam möödub meist kaks korda, mõlemad korrad vasakult paremale, mistõttu märgin, et see teine oli kas tema õde või tiirutab ta ajaviiteks ümber kvartali.
Pärast lõunat arhitektuurimuuseum, millest on avatud ainult püsiekspositsioon ja kuhu sisenemise eelse tunni jooksul tuleb tingimata manustada aperitiiv + teine klaas veini, muidu oleksid selle elusuuruses halvad kipskoopiad maruigavad. Esimene huvitav eksponaat on alles päratu pika (pärast mõõtsin Google Earthist: 160 m) saali lõpus – keskaegsete sarikate makettide vitriin.
 |
| Esimene tümpanon... |
 |
| ...ja selle tagune... |
 |
| ...ning siis kolmaski |
Peaasi, et valjusti ei naeraks, mis on raske, sest romaani kiviraiduritel oli inimeste kujutamisel suuri raskusi – kohe sissekäigu vastas on mingi romaani kiriku tümpanoni kipskoopia üleelusuurusel Jeesusel Kristusel vana joodiku nägu, järgmisel jääb mulje, nagu ta sünnitaks, ja kolmandal vihuks ta nagu mingit india tantsu. Pisut hiljem leidis keegi tundmatu raidurgeenius, et istuva inimese jalgu saab tümpanonil kujutada päris siivsasti, kui raiuda kivist välja ka tema tool! (Kindlasti oli see kujur välismaalane, sest prantslastel on enda meelest ju alati õigus.)
E märgib, et Prantsuse kunstikoolide paljud lõpetajad on saanud muuseumis tööd. Mina vastu, et need kipskoopiad on juba XIX sajandist, aga tõsi, keegi peab nendelt praegu tolmu ju ka pühkima.
Siis – hoolikalt kellaseiereid jälgides, et lõbusas meeleolus ei tuleks paha üllatust – tagasi jaama, kus käime seebi- ja kommipoes (kaks eraldi poodi on, et teaksite). Rong öeldakse, nagu ikka, alles 20 minutit enne väljasõitu ning perroonil pileti komposteerimise ainsa automaadi esise hõivab seljakotiga noormees, kes pärast seda toimingut oma piletiga seal lihtsalt seisab, kuni pikk saba talle päris kurjalt musjöö, musjöö! karjub.
Ma ei saa aru, mis pidi me rongis istume. Uni on muidugi hea, särgiesine läheb paar korda märjaks ja mõne äkilisema kalde peale ärkan üles, sest kiirus üle 300 km/h ja tavaline 1435 mm rööpavahe ei sobi päris hästi kokku isegi mitte mu magavas peas. Tagasisõidul saab telefon GPS-signaali kätte, näitab suurimaks kiiruseks 332 km/h.
Üritan salvestada vagunisaatja juttu, sest ta kõnemaneer on täpselt nagu South Parki tegelasel Mr Slave'il.
No comments:
Post a Comment