Algab matk Kolmneitsi alevist, kus kunagi lõppes eesti matkatuuri eelviimane matk ja kust algas viimane. Rongist väljub 4 reisijat ning kui rattaid kokku paneme, alustab vagunisaatja meiega vestlust. Kindlasti kelgib ta hiljem töökaaslastele, et rääkis meiega „inglise” keeles.
Igatahes hingame kergendusega, kui oleme pääsenud jaamatunnelisse. Kohe seejärel mäkke, kus pildistan asula panoraami, mis peamiselt koosneb kõrvalküla territooriumile laiutavast raudteejaamast, kahest majast ja nurga tagant vaatavast lõbusast koerast (ülejäänud alev jääb mäenuka taha).
Mäe järel tuleb lauge laskumine. Mul on X10-s (mitte segi ajada samanimelise telefoniga) teekonnapunktide kokkuhoiu huvides märgitud ainult ärakeeramise kohad ja nagu selgub, Google'i aerofoto on loodusega täpselt vastavuses (± GPS-i mõõtmisviga). Esimese laskumise kohal pidurdan pisut, kuni teel kakerdav külakoer kaugeneb teest sedavõrd, et karglema enam ei tuleks, ja kohe unises külas peab uurima kaarti, sest looduses on ärakeeramise teed vähe näha.
Kohe palju tõsisemalt mäkke. Mäe otsas on lehmad, kes kibinal-kõbinal tulevad kohe uudistama.
Siis on viljapõld ja varesed, taamal metsas paugutatakse püssi, maisipõllu veeres on Saksa ajal mahalastute ausambad.
Kaunite hiireviuliste maastike vahelt pikk laskumine.
Pilte võiks olla rohkem, kui fotokas oleks lahtiselt seljal, mitte fotokotis, kust iga kord peab selle välja koukima, aga samas päris ei tihka panna fotokat lahtiselt seljale (nii fotoka kui ka selja huvides).
Külades on kauget lapsepõlve meenutav aktiivne põllumajandus (lehmad, traktorid – suvitamiskoha ümbrus spetsialiseerus iseseisvuse ajal rohkem väiketööstusele ja turismile).
Imetabase XVI saj alguse nikerdaltariga kirik paugutab kell pool üksteist ägeadasti kelli, aga sisse tungida on imelik, sest toimub kellegi tähtsa kohaliku tegelase matus (surnuaia ümbrus on autosid tulvil nagu laat ning kiriku ees vardas on siinmaa ning Vatikani lipp).
Tööstusajalooline huviväärsus – kahe suure jõe vahele 1829–1830 ehitatud laevakanali tunnelisuu – jääb nägemata, sest sel ajal olen ametis mööda siuglevat maanteed laskumisega ja pärast tagasi ei lähe. Nagu pärast loen, oli see gigantne ettevõtmine, sest süsteemile pidi tulema 200 lüüsi ning veelahkme tunnel pidi olema ligi 350 m kõrgemal kui kumbki ühendatav suurjõgi. Poliitilisil põhjusil jäi asi soiku ja mõne aasta pärast ilmunud esimene raudtee andis viimase obaduse. (Praegu tausta uurides näen, et meie tee äärde jäänud otsast tunnel maa peale ei jõudnudki, st midagi näha ei ole. Tunnelisse suubuva kanali vall oli näha ka küljelt.)
Pikk lauge tõus. Näeme 8 tundmatut lindu, keda vaatleme nii kaua, kui kaua sõidame ülesmäge sadat meetrit. Umbes kiivitaja taolised, aga kui tiheda parvena lendu lähevad, paistab selja poolt, et pool tiiba on mustad ja tiibade kerepoolne osa valge. Sellist lindu ma kunagi varem näinud ei ole.
Teine küla, tükk kolmandatki ja siis lauge, muinasjutulise vaatega mäepealne – sealt paistab peaaegu seitsme mere ja kuningriigi taha.
 |
| Leia pildilt riigipiir |
Neljanda küla servast läbi, kaunite põldude vahelt nii järsu metsateeni, et mul hakkab piduriklotsidest kahju (mõistan, et nende vahetamiseks pean suhtlema umbkeelsete tehnikutega) ja tulen rattalt maha.
Pärast seda org, mille pervedes vanade kaevanduste sissekäigud (praegu seisus, et keset vaarika- ja nõgesevõpsikut on äkki teabetahvel), järel uuesti lainetavad põllud. Taamal on plekist kuur ja arutame pisut, mida seal kõike võidakse hoida.
Viies küla; enne kuuendat küla oletatava uhke vaatega mäenukale keeramist mööduvad meist kohalikud, profiratturite taolised ratturid. Vaadet siiski ei ole.
Tuleb vastu traktor, mille kohta pärast ütleme, et põllumees näitab lapsele inimesi. See kabiinist meid vahtinud laps on päris suur, siinmaal minnakse kooli 6-aastaselt ja lapsel on lutt suus, mistõttu arutleme teemal, kas tänapäeval minnakse ka kooli, lutt suus ja lapsevankris istumas (siinmail on kombeks ringi kärutada täitsa suuri lapsi).
Kuuendas külas taas järsk laskumine, kassid, külamees niidukiga (mis on traktorikopas).
Kaardi järgi on edenemine täna üpris käbe, sest eelmistel matkadel on olnud ees 1:50000 kaart, täna aga 1:20000. Luban nagu Bart Simpson, et Krusty is coming, Krusty is coming, et kohe hakkab hakkab vanale raudteele ehitatud jalgrattatee, mis läheb ligi 10 km ainult mäest alla. Pärast viimast laskumist (kus ei saa kehva asfaldi tõttu erilisi tuure üles võtta) ja selle järel tõusu hakkabki.
Pikal ja väntamise suhtes toimetul laskumisel hakkab mul külm ja mõlgutan, kas peaks jääma seisma ja paksu fliisi hõlmad sulgema. Teel on mitu tunnelit ja täiesti tühi kämping. Puhkame pisut ja manustame kaasasolnud õunad. Mööda jalutab vanem paar, kotkad käel.
Raudteetammi ja -jaama vahel olev lehmarajaline metsatee on vahepealse nelja aastaga omandanud ilusa asfaldi. Enne raudteejaama on vaja tõusta üle mäe; jaama juures lõikame trepist otse alla, tassides rattaid käes.
Just suure surnuaia kohal kostab taevast pirinat ja üle lendab Piaggio P.180 Avanti, mida olen siinkandis näinud mitu korda varemgi. AW&ST alles hiljuti kirjutas, et Piaggio teeb kõike teistmoodi kui teised lennukitootjad: tootevalikus on täpselt üksainus mudel ja mootoreid teeb ka ise.
W-tzi jaama küljes on küll viit, et seal on WC, aga nädalavahetusel on kogu jaamahoone kinni. Eks ju, kesse ikka nädalavahetusel rongiga sõidab, või kas nädala sees tulevad sõitjad rohkem kohale kohe kodust või pika matka järel kuskilt mujalt?
* * *
Õhtul poes – kus mind tabab äkiline väsimus, nagu oleks päeval teinud midagi pingutavat; 33 km rattasõitu ei ole ju midagi – tuvastan, et prantsuse poes saksa veinid lihtsalt puuduvad. Milleks neid tahtagi, kui on olemas maailma peeneima veiniriigi tooteid ja pealekauba kõigi muude maade (peale Saksamaa) veine kah, eks ju. Umbes 400 riiulimeetri kohta on ...4 pudelit mingit Saksa vahuveini.
Arutelu, milline on tootevalik sama poeketi Saksamaa poodides. Hihih.
* * *
Lehitsen uue välimääraja läbi ja selle järgi sobib matkal vaadeldud 8 tundmatu lendava objekti lennupilt ainult stepikiivitajatele (Vanellus gregarius). Välimääraja järgi pesitsevad nad Kesk-Aasia steppides ja Euroopas on eksikülalised.
E tuvastab välimäärajast tohutu parvena nähtud linnu (praegu ei leia ma seda enam üles) ja mina, et kohe seejärel nähtud suur kitsa sabaga kull oli kääbuskotkas (Aquila pennata, keda Eesti Ornitoloogiaühingu maailma linnunimetuste andmebaas tunneb veel vana nimetusega, Hieraaetus pennatus). Välimääraja järgi elab peamiselt Lõuna- ja Ida-Euroopa lagendikel, kuigi kaardi järgi ulatub levila teravnurgana ka Lääne-Euroopasse.
Õhtul on maja välisukse juures seespool maas „tordikaunistus”, mis osutub kirjute tiibadega ööliblikaks (kui Šp tahab ära süüa, laiutab esitiibu ja paljastab punased hoiatavad tagatiivad, ning kaasa ei taha ta ka tulla). Pärast välimäärajast vaatan, et sarnaneb väga ööliblikale Euplagia quadripunctaria. Väikene probleem ainult selles, et Euplagia quadripunctaria elab pääasjalikult Lõuna-Euroopas.
No comments:
Post a Comment