P, 1643. päev: song and dance

Logistika- ja sidepõhjustel pikutan terve päeva ja loen raamatut. Eesti lugejatele suurema õuduse tekitamiseks ütlen veel korra: ma ei vaadanud laulupidu. Meil on selline internetiühendus, et seda saab kasutada korraga ainult üks inimene ja üldiselt nii, et eriti raskelt ei hinga sinnapoole. Nähtavasti elatakse siinkandis veel teadmises, et inimene vajab internetiühendust üksnes paarirealiste meilide saatmiseks. Põhjus, kuhu kadus wifi, on nüüd ka teada. Wifit lihtsalt enam ei ole, nagu näitab telefoni wifi-rakendus. Nüüd on meil wifita wifiruuter, mille tagant tulevad läpakaisse võrgukaablid, mis aga paremini töötavad nii, et on korraga ainult ühe arvuti küljes. E läpakas ilmutab riknemise tundemärke ja võrgukaabel annab ühendust ainult siis, kui selle all on kustukumm ja mitte mingil juhul kaablit ei puutu.

Päeval käime ka metsas ja Šp. saab hakkama kangelasteoga, käies metsani ja suure tiiru metsas ära jala ning alles äratulekuks tuleb ta (koos mullaga) kotti. Metsas on alati tore ja näen (ning rajalt eemale tõstes pisut käpin, kuni märkan tema hiiglaslikke lõugu) põrnikat, mida välimääraja nimetab hiljem põderpõrniklaseks Dorcus parallelipipedus (eesti nimetus puudub).

Raamat on reedel alustatud Magnificient Desolation, mis tutvustuse järgi heidab sügavama pilgu Buzz Aldrini kliinilisele depressioonile ja alkoholismile ning viimasest paranemisele. Kõrgesti pärjatud dokumentaalis In the Shadow of the Moon (2006) teatab Aldrin, et Kuu-lend ise ei olnud midagi selle kõrval, mis juhtus nendega pärast (kui neid pärast mööda maailma ringi veeti ja nagu imeloomi näidati). Hankides arvasin, et see on Buzz Aldrini esimene raamat, aga võta näpust, juba seitsmes! Seda ma imestan, et astronaudikarjääri kulminatsioon jõuab kätte juba lk 20 (sellega raamat algabki); juba lk 56, kui Apollo 11 meeskond on Kuu-lennu järel karantiinis, joob Aldrin ära karantiiniarsti viski; ja veel enne poole raamatu kättejõudmist, lk 152, jõuab minategelane AA koosolekule ja ütleb tähtsa lause Hi, my name is Buzz and I am an alcoholic.

Mäletan ähmaselt, nagu kunagi mingi veneaegne kirjatükk väitis, nagu Aldrini hüüdnimi [ja alates 1979 ametlik eesnimi] Buzz tulnuvat sõnast booze, aga selle oletuse põhjus võib olla lihtne segiminek ja sarnane kirjapilt kirillitsas. Nimi Buzz olevat tal lapsest saati, kui noorem õde polevat osanud öelda brother ja ütles buzzer. No ja mis eesnimi võiks olla veel sobivam lendurile ja astronaudile!

1980. aastatel ringelnud mingi 1977. a peetud uhvoloengu materjal väitis, et Aldrini joomalembus tuli sellest, et ta näinud Kuul uhvosid, et pärast muudkui istus, vaatas kuud ja jõi. M-km, need „uhvod” olid kanderaketi viimase astme paneelid, mis lendasid päris hulk aega kosmoselaeva järel nähtaval kaugusel, depressioon ja alkoholism oli tal pärilik ning pealegi istus ta juues või depressioonis toas ja vaatas telekast päevade kaupa uudiskanaleid.

Nii et kõigest huvitavusest hoolimata on enamik raamatust selline naisteajakirjade stiilis kirjeldus, mida võiks kokku võtta kui „kord olin kangelane, siis hakkasin jooma ja käisin depressiooniravil, aga siis leidsin elu armastuse ja elasin happily thereafter”. Viimasest (st Aldrini kolmandast abielust) jutustab raamatust pool. Raamat on kirjutatud 2009, mil viimase foto allkiri suisa lubab, et minategelane loodab oma eluõnnega elada koos veel teised 20 aastat, aga inimkonna tarkuse varasalv Wikipedia teab, et 20 aastast sai rohkem nagu 2 ja õnn lõppes siiski, vähem kui kuu aega tagasi. Nii et, neiud ärevil, huvitav poissmees jälle saadaval.