Hommikul küsitakse tööl kõigilt neilt, keda paluti peol pildistada, loogiline küsimus: kus on peopildid? Minuga on lugu selge, sest täiendasin hommikul silme alla sattunud tõlkijate kvaliteedi tabelit (kahe viimase semestri tudengid olid sinna veel kandmata; leiutasin viisi, kuidas saada tehtust kiire ülevaade) ja unustasin valmis galerii üles laadimata.
Lõuna ajal leian elektroonikapoest pärast 3 tiiru vajalikud vidinad ja mälupulgad. Kui korterisse jõuan, on karvased sõbrad, kes päeval magavad, algul tabatud ootamatult. Šp venib toaukse vahelt, Št vahib pilusilmi oma kuudist. Pärast muidugi on mõlemad pettunud, et ei läinudki jalutama.
Tööl saan täna valmis hiigelprojekti, on kuidagi tühi tunne. Oh neid keerulisi dokumente, mis mind jälle ootavad! Teen neid vahepealse pehme teema asemel rõõmuga.
Miskipärast peopiltidest üldse ei paista, et nendega on nähtud palju vaeva. Kõikidel piltidel on parandatud värvustemperatuuri, enamikel ka histogrammi, paljudel kaadrilõiget ja perspektiivi. Valikuraskused peale selle. Tavaline nipp on teha iga võtet vähemalt 2 tk (kas 6 või 3 kdr/s) ja siis pilte kõrvutades uurida, kuidas on muutunud kummagi pildi inimeste ilmed. Säilib see pilt, millel imelikke nägusid ei ole ja rõõmsamaid on rohkem.
Rongipiletid järgmisele Pariisi päevareisile. Satun kogemata eriti soodsa pakkumise otsa. Ükspäev, kui plaane tegime, leidsin hinnaks II klassis umbes 50 €/in/ots (olen selle sildi kahjuks ära kaotanud) ja veel rõõmustasin, sest eelmine kord maksis mingi 70 €/in/ots (II kl). Nüüd siis aga samadele rongidele, aga I klassis ainult 35 €/in/ots. Kõige kallim pilet, mida ma selle otsa eest olen maksnud, oli I kl pilet 92 €, mis oli kallim kui läbi Prantsusmaa mandri teise kaldasse läinud rongisõidu pilet (aga kõik käis lähetuse sõidukulude sisse).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment