L, 1642. päev: välgulinnas vol. III ehk igas riigis oma heakord

Kunagi katedraali küljes nähtud rabapistriku ja vitraažide pärast vean kaasa kolaka 120–400 mm teleobjektiivi.

Vitraažide pildistamisel selgub mitu asja:

• Käsirežiimil eksponomeetri täppmõõtmise järgi seatud säritus on väga täpne, aga 120 mm (192 mm efl) on ikka väga pikk fookuskaugus ja selliseid vitraaže / nii palju liikumisruumi suurt ei ole, mida sellega sihtida.
• Suurema fookuskaugusega läheb sellel objektiivil ava veel väiksemaks, proovida ei ole mõtetki.
• 120 mm asendis oleks ideaalne vähim säriaeg 1/200 s, stabilisaator peaks aitama pikemate korral, aga 1/30, 1/50 ja 1/60 s on kõik värisenud. 1/50 s on 4 korda pikem kui 1/200 s, st selle objektiivi stabilisaator ei ole hästi isegi 2 EV ulatusega. Põhiobjektiivi stabilisaator suudab tootja väitel 3 EV (st 1/200 s asemel 1/25 s) ja uutel objektiividel suisa 4 EV (1/200 s asemel 1/13 s).

Pärastpoole mitmeid pilte normaalobjektiiviga. Saan aru, et fotohuvilised ei mõista, miks pärast 17–55 mm suumi hankimist lebab 18–200 mm supersuum juba poolteist aastat puutumata sahtlipõhjas, aga kui te näeksite kahe objektiivi pildikvaliteedi vahet, siis enam ei imestaks. See on sihuke, et ega puuduvast 56–200 mm-st ma puudust ei tunne.

Mõningaida muida piltisida:

Siis toomkiriku platsi ääres sööming. Tuul on jahe, aga õues ei ole sama melu kui sees. Esimesed 40 minutit istume kelnerit oodates. Söök tuuakse ruttu, arve kah ning isegi arve järele tullakse kohe, nii et lõuna kestab ainult 1 h 10 min. Kole mõelda, kui palju tööaega kaotab terve Prantsusmaa, kui igaüks lõunatab kaks tundi, sest kiiremini lihtsalt ei jõua.

Ka kaupmees taob rauda, nii kaua kui raud kuum on

Kommipoes ei saada aru mu hääldusest „bergamot”; kui karpi näitame, küsib müüja üle, kas „börgömöt”, nagu „Maleva” filmis Söörömöö möhöd.

E algatusel teeme kolmveerandtunnise tiiru minirongiga (et sellega jõuab kohtadesse, kuhu jala ei jõua). Pileti taga on silt, et rasedatele ei soovitata. Noo, põrutab nii, et sündimus oleks sellise riistapuuga väga suur. Ega istmelt tänavale kukkumast ka otseselt midagi ei takista; ukseava ees on sümboolne kett, aga selle kinnitus ei taluks minu massi. Tuleb leida isteasend, mis ei põrutaks ära ka selga, sest kuigi mul on kunagi alanud haiguslugu mõistatuslike sõnadega „tõstis 1. mail pesumasinat”, ei tahaks ma uut samasugust, mis algaks sõnadega „sõitis 2. juulil Prantsusmaa minirongiga”. Suure fotokaga ukseavast välja pildistamine võib mõjuda küll väga efektselt, aga häid pilte nõnda ei saa, isegi kui taevas sirab lai päike ja praegu on fotoka sensor tolmuta.

Siis vaatame üle vanalinna slummitaolise osa järel oleva Saksa värava, mis on ikka kasutusel suure pissuaarina, siis kiire rännak tagasi jaama.

Õhtul külastab aknaalust lehist suur-kirjurähn. Loojangu eel võtan välja binokli, et uurida, mida teevad oru vastasperve puud (kas nende otsas ööbib vareseid), aga näen hoopis, kuidas pisut kaugemal kõrgepingeliinil istub viis metstuvi, roosad pugud loojangu poole kummis, kes vahetavad ühtelugu istekohti ja moodustavad mitmesuguseid 2-, 3- ja 4-tuvilisi rühmi. Võib-olla juhtun pealt nägema matemaatikahuviliste tuvide kombinatoorikaringi koosolekut.