P, 1013. päev: välgulinnas

Kuigi olin täna teinud plaane minna vaatama kaks aastat tagasi väisatud Speyeri tehnikamuuseumisse vahepeal toodud kosmosesüstikut Buran, ei viitsi ma nii pikka sõitu ette võtta, pealegi kui samasse kanti on järgmiseks laupäevaks ostetud rongipiletid sõiduks Sinsheimi tehnikamuuseumi, mis olevat ainus koht maailmas, kus võib pilk korraga haarata Concorde'i ja selle koopiat Tu-144 (aga mida peab sama firma, kes Speyeri muuseumigi, nii et lõbu saab olema laialt – meenutagem Speyeri Ju 52/3m-i, mille kere ühel küljel on üks ja teisel poolel teine tunnus, kumbki ei ole tähekuju ja asendi järgi algupärane). See-eest teen teoks mõtte käia Välklambilinnas. Veab, jaama läheb sel kellaajal buss ja jaama kassas saadakse mu piletisoovist aru ning ma saan õige päevapileti.

Sajab vihma ja väga otstarbekaks osutuvad teisipäeval tellitud ja reedel saabunud fotokraami vihmakatted. Objektiivikate on tegelikult natuke suurema objektiivi jaoks, nii et kui kate panna tagurpidi, kitsam ja takjarihmaga tagumine osa ette, saab laiema teise otsa laotada fotokakere peale, nii et ei pea talvemütsi meenutavat kerekatet peale panemagi. Vihm pärlendab kattelt maha. Et aga kattel on väljapoole keeratud oliivirohelist värvi pool ja mu vihmakindel suverõivastus on juhuslikult täpselt sama värvi, jääb must küllap mulje, nagu oleks paadunud looduspiltnik kogemata linna eksinud.

Ja see on koguni nii õige, et pärastpoole kahetsen, et ma ei olnud kaasa lohistanud 120–400 mm objektiivi, kuigi paari nädala pärast lennundusnäitusel on mul küllap võimalik seda umbes kaheksa tundi järjest musklite kasvatamiseks käes ja kaelas kanda (sellel on eraldi rihm, mis on timmitud nii pikaks, et koos fotokaga kaelas rippudes jaotub fotoka ja objektiivi raskus mõlemale rihmale ühtmoodi).

Nimelt kui olen sisetunde peale kõndides sattunud jaamast linna keskväljakule (kaarti mul väljas ei ole, sest kotti mul kaasas ei ole ja raamat on vihma käest ära selja peal püksirihma vahel, kust seda hästi kätte ei saa) ja pisut imetlenud Püha Tehvani toomkiriku läänefassaadi (ning veendunud, et see on XIX/XX sajandi historitsism fassaad ise ei ole, ainult all lääneportaal on) ning teinud tiiru kahe missa vahel kiriku sees (mis olevat võlvide kõrguselt (41,41 m) kolmas gooti kirik Prantsusmaal ja 8 m kõrgem kui Jumalaema kirik Pariisis, vitraaže 2/3 hektarit, maailma kirikuist kõige rohkem, aga sellest kõigest hoolimata seda kumbki mul olev keskaegse Prantsuse arhitektuuri raamat ei tunne) ning tänanud mõtetes vanemaid, kes minust kasvatasid uskmatu, tulen selle aastasadade tahmast taas välja valguse kätte, sest teatavasti on vanade gooti katedraalide küljes põnevad koletisi kujutavad veesülitid. Pildistan neid pead kuklasse ajades ja näen, et koori põhjaseinal kössitab veesüliti peal lind, selg minu poole. Arvan linnu tuviks, kes ootab saju lõppu, teen paar pilti ja kõnnin edasi. Mõnekümne meetri pärast kuulen selja tagant hüüdu kää-kää, mispeale keeran ringi ja näen, et lind ei ole üldse mitte tuvi, vaid kull:

Teen palju pilte ja see siin on parim. Põselaikude järgi ütleb pärast välimääraja pistriku rabapistrikuks (Falco peregrinus), kes Eestis on sama haruldane kui kotkas või siniraag, aga Lääne-Euroopas näe elab suisa linnas ja ajab omale tuvisid ette.

Vahepeal lajatab mulle oma kotiga selga prantsuse joodik, kes on juba alustanud hommikul vara, nii et ei mahu tänaval minust mööda, ning siis sõimab eemalt põhjalikult, aga ma ei saa aru. Oleks mälukaardil rohkem ruumi, teeksin temastki ja ta käänulisest teekonnast palju pilte, ehkki helifilm oleks veel parem.

Tuvid on prisked, pisut eemal silla peal.

Praktilistest vajadustest aetuna sean sammud muuseumi suunas, mis osutub asutuseks, kuhu on koondatud kõik linna territooriumilt kokku kantud vaatamisväärne, alates 1932 leitud Rooma termide in situ jäänustest keldris kuni tervete majaosadeni (portaalid, laed, seinad). Ajaloomuuseumi osa on üles ehitatud lõputu hämara labürindina (kitsaim uks on pool meetrit lai) ja kardetavasti on inimkaod äraeksinute tõttu suured. Ainus praktilise mõtlemise lootusekiir on selles, et keset kõige segasemat ruumitihnikut on trepikoja veerde taibatud panna eri korrustele vetsud.

Selgub, et on kuu esimene pühapäev ja muuseum tasuta. Kust maalt olete, küsib piletimüüja. Vastan, et Eestist. Onu hääl läheb ülimalt kaasatundlikuks, nagu see Eesti mainimise peale ikka juhtub, ning inglise keeles ja hästi aeglaselt räägib ta, et äkki kõlbab mulle ingliskeelne teejuht (6 lk hõredas masinakirjas A4-lehte). Sellest eriti palju tolku ei ole, sest eks inimene näe ise, kui seina peal on sirp, siis on jutt põllumajandusest, ja kui põranda sees luukere, siis matustest. Labürindis orienteerumiseks tuleb järgida seintel olevaid nooli Sens de visite ja mitmes kohas käia mõne korra otsides edasi-tagasi. Ühtki orienteerumisplaani kuskil ei ole, aga iga neljanda nurga taga on evakueerimisplaan, kus on päästjatele nool ja selgitus Vous êtes ici.

Muuseum on nimelt kavatisega, et muul moel kui algusest lõpuni hoonet (mis koosneb umbes kuuest kokkuehitatud majast) läbi käia ei ole võimalik. Mul kahjuks ei ole küljes sammuarvestit, nii et ma ei tea, mitu kilomeetrit maha käin. Linna kolm tuhat aastat ajalugu lõpeb renessansiga, edasi on suur saal juudiusu esemeid ja siis tuleb kaunite kunstide osa ehk maaligalerii, mille läbin juba päris krapsaka sammuga, eriti kui näen taamal kumamas treppi, millest saab tagasi fuajee poole.

Õues sajab jälle vihma, aga enne väljumist kolan muuseumimajas väljaspool pääslat pisut ringi ja satun meeldiva tarkusehõnguga (mis tuleb kergelt kopitanud raamaturiiulitest seinte ümber) ruumi, kus on linna 1:600 makett XIX saj I poole seisuga (muldkindlustused ja puha), 35 m² suur, mida kaks meest ehitasid kümme aastat. See on kogu muuseumi parim eksponaat!

Siis vihmakate uuesti fotoka ümber, kuigi vihm hakkab vaibuma. Tahan näha ainsat säilinud keskaegset linnaväravat (peavärav ja tugev eesvärav) nimega Saksa värav. Kõnnin selle oletatavas suunas, poolel teel uurin bussipeatuses linnaplaani ja teen tiiru, kõndides läbi linnamüüri kogu säilinud osa juurest. Linnamüüri ees on madal parhammüür, kohati ka muldkindlustusi:



Linnamüüri jäänuste ääres on mitmesuguses joobes joodikuid (aga päev on veel noor ja kõrtsid alles hakkavad avanema). Saksa värav on linnamüüri-haljasala lõpus ja ilmselt kasutusel mitteametliku avaliku pissuaarina.

Lõhnavabade ülesvõtete jaoks on aga vaatepilt imposantne ja kui ma pilvi jälgides ootan, millal hakkab pilve­august paistma päike, kohtan mitu korda vaimustusest kilkavat saksa vanameest, kes ringi jookseb ja väravast iga nurga alt pilti teeb.

Seejärel tagasi linnasüdame juurde, jalad toovad mind taas toomkiriku platsile, kus suures telgis käib raamatulaat. Kõnnin seal ringi, aga esiteks puuduvad mul kandevõimalused ja teiseks on ainus prantsuse raamat, mida konkreetselt vaja, prantsuse-inglise õigussõnastik, aga sõnaraamatud on raamatuliik, mida kohe üldse ei ole – prantslane ju neid ei vaja, sest oskab täiuslikemat keelt maamuna peal.

Siis vaikselt tagasi jaama poole, järgides raamatus soovitatud jalutuskäigu teekonda (nüüd enam ei saja), satun tagasi kunagisele turuplatsile, mille üks serv on pika keskaegase kaaristuga:

Perroonil on silt, et eskalaatori hädaseiskamisnupu ilma hädata vajutamise eest saab 147 € trahvi. Huvitav summa.

Siinmaa piiril on kaubarong kraavis, mis vaatepilti näen keskmisest eestlasest palju rohkem rongiga sõitnuna minagi alles teist korda elus.

Õhtu on ilus, pilved hajuvad, vahepeal on taevas täitsa pilvitu, siis läheb uuesti pilve, öösel on taas selge. Pisikesed ämblikud on eilsed lavendlid omaks võtnud, üks koguni sääsesuuruse kiletiivalisegi kätte saanud.