Postimees ja Päevaleht otsustavad koos tagasi minna hanesulega kirjutamise ja tänavail ringikõndiva uudiseheeroldi juurde. Head teed neil minna. (Ja mis täismahust üldse räägitakse: millal on veebiversioonis olnud näiteks matusekuulutused? Kust saab eesti sugupuuhuviline muidu teada inimeste lahkumisest?)
Ühes lehes arvab uudise kommenteerija, et ta kahtlustas ammu, et teise lehe veebiversiooni toimetas tegelikult Michael Jackson.
Lämmatav päev, paberid kleepuvad käe külge. Termostaat termostaadiks, aga meil ei ole täielikku üksmeelt toas ka selle üle, kuidas toimivad rulood. Mu veendumus on (see ei ole minu leiutatud; ei mäleta, kellelt kuulsin), et kui rulood on keeratud nõnda, et tõusev õhk läheb õue, mitte akna poole, on toas jahedam; aga langetatud rulood on enamasti keeratud just vale pidi, et vastu akent kuumenenud õhk satuks tuppa. Kuuenda klassi füüsika, kas pole, aga mine tee inimestele selgeks!!
Pärastlõunal, just siis, kui olen lõunalt tagasi, avanevadki taevaluugid.
Inglise kolleeg H küsib, kus on neljapäevased pildid. Ütlen, et homme. Tema, et eelmine aasta olnud pildid valmis ööpäevaga. Ma ei usu.
Saan grillipeo pildid lõpuks valitud ja laadin veebialbumi üles.
Sinsheimi pildil näib sedapuhku olevat Imhotep ise.
7 comments:
Tsitaat: "millal on veebiversioonis olnud näiteks matusekuulutused? Kust saab eesti sugupuuhuviline muidu teada inimeste lahkumisest?"
Eesti Päevalehe paberleheversioonis on matusekuulutused ja kaastundeavaldused olnud juba mõnda aega, mu meelest vähemalt aasta. Aga tundub, et nüüd varsti enam pole.
Ei no tore, nüüd siis tean.
Mu arusaama järgi vahetul sõjajärgsel ajal leinakuulutusi Eesti lehtedes ei olnud, 1950. aastate algul ka mitte; huvitav, millal nad jälle tekkisid?
Esiteks: EPL paberleheversiooni all pidasin silmas muidugi paberlehte veebis, seal on pdf-na leheküljed, mida on võimalik suurendada ja surmateated täitsa näha.
Teiseks: millal surmakuulutused taas lehtedesse tekkisid, seda ma isegi ei tea. Kui ma 1950.-ndatel laps olin, siis Tallinna häälekandja Õhtuleht (ja vist ka mõni teinegi kohalik leht) avaldas küll surmakuulutusi, kusjuures nõuti, et kadunukese nimi oleks täielik, samuti ka suhe leinajaga: ema, vanaema, isa, töökollektiivi liige jne. Väga kaugete sugulaste puhul mingil ajaperioodil kuulutusi ei avaldatud. Võib-olla selleks ajaliseks veelahkmeks oli 1953. aasta ja Stalini surm? Ma pole selles kindel.
Muide, 1950.-1960.-ndatel aastatel ilmusid vähemasti Õhtulehes ka abielulahutuste teadaanded. Seda peeti tollal üsna suureks häbiks, kui keegi lahutas ja oli seetõttu lehte jõudnud.
See kadunukesega suhte äramärkimise nõue meenutab, kuidas Sakala poes töötanud vanaema mälestuste järgi olnud neil ühel kaubatoojal aastaid kaasas koer, kes aga ära suri ja nad panid poejuhataja eestvõtmisel lehte hoolikalt sõnastatud kuulutuse, et Tallinna see-ja-teine kaubandusvalitsus vms leinab Rullit vms. Ma koera nime enam ei mäleta, aga päris Pontu see ei olnud ja seda võis hea tahtmise juures lugeda inimese hüüdnimeks.
ma lugesin kuskilt, et kui see kunagine lennuk, mis Tallinnast startis (70ndad?) ja kuskil Venemaal sõjalennukiga kokku sõitis dispetsheri pidupohmelli tõttu hajunud tähelepanu pärast (andis sama lennukoridori)... et ühesõnaga, kui alla kukkund oli, siis Noorte Hääles ei lubatud kõiki kaastundekuulutusi korraga avaldada, et rahval tekib ebaterve huvi.
Mäletamisi „vabariiklikes” (st ülevabariigilistes) lehtedes nagu Noorte Hääl ja Rahva Hääl matusekuulutusi ei olnudki, vaid ainult kohalikes lehtedes (mis Tallinnas oli Õhtuleht, Tartus Edasi jne).
Meelde tuli: ülalpool kommentaaris mainitud koera nimi oli Volli.
Post a Comment