L, 1012. päev: taimed ja peajalgsed

Konsultatsioon selgitas, et kalmaarifilmi on ikka väga vaja, mispeale suundun spetsiaalselt poodi, Kõrgmetsa pangaautomaadi kaudu (mida ma varem kasutanud ei ole). Jälle selgub, et Kõrgmetsas ei ole võimalik orienteeruda ilma kaardita, sest oletatavat paralleeltänavat pidi kulgedes, mis peaks mind viima otse tenniseväljakute juurde, satun umbtänavasse ja tuleb minna kaarega. Ilm on külm ja vihma sajab.

Tööstuskaupade poest ostan veel ühe lillekasti ja kotitäie lavendleid, mille paigaldan ja istutan. Muld on olemas vanast rasvast.

Kalmaarifilm Kraken: Tentacles of the Deep (2006; algne pealkiri Deadly Water) on just nii halb elukafilm, nagu arvasin, isegi veel halvem kui need kaks kalmaarifilmi, mis kunagi nähtud. Eks ookeanisügavused ole viimane läbiuurimata koht planeedil Maa ja suured peajalgsed viimased tundmatud suured loomad.

Filmis ilmuvad iminapalised haarmed pardale ja kisuvad esimesed inimesed vetesügavusse juba 3. minutil. Edasine on samamoodi väga hale/lustakas. Algeline arvutigraafika on pannud kalmaari haarmed liikuma veepinda häirimata ja kohati ei ole päris selge, kuidas on seotud haarmeid viibutav kalmaar vees sipleva inimesega. Et vaatajale oleks kõik selge, kiunub kalmaar enne ründamist (peajalgsed päriselt häält ei tee) ja kurikaelad on riietatud musta nii maal kui ka vees. Ristiisalik põhikurjam muud juttu ei ajagi kui ähvardus ähvarduse otsa. Kes järgmiseks ära süüakse, on alati selge, põhitegelastest jääb ellu ainult kaks. Kuigi tegevus toimub Kanada läänerannikul, kus ei ole kuigi soe, ei tunne naisosalised muid ülakeharõivaid kui bikiinirinnahoidjat (või noh, üks kord näeme hõredat kampsunit selle peal). Filmi stoori, merenduse ja sukeldumise faktitruudus ning näitlejatöö on nii halvad, et nendel ma ei peatugi. Vaesed näitlejad, kelle saatus (loe: halbus) on nad sundinud B-filmidesse. (Kuigi tundub, et filmi tegijatel oli filmi teha vähemalt lõbus.)

Teine filmiost on La chute ehk Der Untergang prantsuse keeles. Müüja on veendunud antifašist, näen.