Pildid mälukaardilt kõvakettale.
Vana tõde: olulised uudised jõuavad kohale ise ja need, mis ei jõua, ei ole olulised. Et mul telekat ei ole (mis te arvate, kuidas ma muidu jõuaksin blogi kirjutada? ☺), jõuavad uudised popikuninga lahkumisest minuni meili kaudu, mida järeldan austraalia kirjasõbra levitatud spämmist. Et selleteemalisi nalju on kahtlaselt suures kontsentratsioonis, avan lehe ja vohh, ongi veel suuremas kirjas kui see, mida arvab Eesti Vabadussambast kiuslik idanaaber. (Ajaloohuvilised otsingu üles umbes 1986. aasta Aja Pulss ja lugegu sealt, kuidas tollal veel mustanahaline Michael Jackson soovis elada 300-aastaseks. Või siis Kiviräha lugu enne Eesti kontserti 1997. aastal, kuidas Michael Jackson on Hiiumaa (?) küla Popi kuningas. Perekondlikus heliarhiivis peaks olema mingist raadio pilasaatest lõik, kuidas „progressiivsed pensionärid” on enne Jacksoni Eesti-kontserti ülielevil ja üks võrdleb teda teise mehega, kes töötas Sillamäe radioaktiivsete ainete laos.) Aga minu lustikummutist ta puudub, jazzmuusiku Michael Bublé järel tuleb Valgre plaadil loo „Kraavihall” esitanud instrumentaalkollektiiv Mikeys.
(Hiiumaa taga on küsimärk, sest kontrollimine ei õnnestunud ei internetist ega Hiiumaa-spetsialistilt. — Teisalt meenub praegu miskipärast ja täiesti juhuslikult vanaisa mälestus, kuidas 1950. aastatel peetud Kuressaare lossihoovis saarlaste ja hiidlaste vahel ametlik jalgpallimäng, mis lõppes müstilise seisuga 54:8 saarlaste kasuks.)
Täna on mul köha ja sobivasti ka kahetunnine koolitus.
Alguses on üks saksa tädi, kes räägib meile Lawrence Venutist ja sellest, kuidas ameerika ilukirjandustõlgetes oli enne teda kombeks jätta lugejale mulje, et kogu maailm elab täpselt nagu Ameerikas. (Vat ei teagi, kas siis ameerika tõlgetena loetud Haruki Murakami minategelased joovadki midagi muud kui Coca-Colat ja suitsetavad midagi muud kui Lucky Strike'i? Ja nimi on neil ka midagi muud kui Toru Watanabe??)
Siis esineb endast heal arvamusel ja 2004. a masinaehituse Ig-Nobeli saanud soenguga vanem härrasmees; näib, et ta on oma olemasolu õigustanud juba kaua selliste ettekannetega, sest tundub, et ma olen samateemalist kirjutist juba lugenud ja siis kandis see aastaarvu 2001. Jutt keerleb ka temal tõlkija nähtavuse üle, mainib veel paarsada korda Venuti nime ja saan selgeks, et kogu tõlketeooria käsitleb ilukirjanduse tõlget, st protsessi „üks autor–üks tõlkija”, mille kohta väga tabavasti märgib kuulajate seast klassik Emma Wagner, et aga vat õigusaktidel on ju palju autoreid ja palju tõlkijaid, mida siis teha, millele adekvaatset vastust ei saa.
Üldiselt järeldan, et poliitikatekstide tõlge ei erine eriti ilukirjanduse või filosoofiatekstide tõlkest, ning mõtlen, et mis see kõik minusse puutub, kellel praegu on käsil selline hardcore-tehnika tekst, mis on sattunud mulle põhjusel, et „taganeda ei ole kuhugi, selja taga on Moskva” (või siis seepärast, et ma hiljuti palusin sellised tekstid parem kohe mulle anda).
Kasulik teadmine on aga see, et kui tõlkija vaatab tööl aknast välja või joob kohvi, siis ta siiski töötab, mitte ei löö luuslanki, sest mõte töötab tõlkeprobleemi kallal edasi.
Järgmine kord peaks sellel sariseminaril esinema guru ise, kellega 25.10.2005 kohtumisest kirjutasin oma tollases blogis väga sapiseid sõnu, aga mida siin ei saa kahjuks korrata.
Belgia kolleeg S on käinud lõuna ajal rannas. Üritan mõttes kangastada Maaselja kallast, kus rand pidavat olema, aga ühtki sobivat kohta ei meenu, kui just mitte enamikku Euroopat tähendama hakanud küla juures kiirteesilla all, kus on liivakallas. Mujal on kivine ja mudane, kohati koguni kividega palistatud, kust autod tavatsevad üle ääre sisse kaduda, nii et neid on leitud ja välja tõstetud alles sel suvel, kui hangitud on imeline jõepõhja detailselt kaardistav sonar.
Ära üpris vara, peaaegu nii vara, kui reedel saab; sõidan postkontorisse. Üks raamatuist on Classics-sarja raamat reisilennukist Fw 200 ja selle sõjateest (loen selle laupäevaks läbi ja no kuigi on seal uusi pilte ja selgitatud selle tüübi paljude erilennukite olemust, on teisalt raamat kehvem kui teised sama sarja raamatud; keel on halvem kah, autor on brasiillane ja et ta ise on inglise keele õpetaja, siis ega ta tõlkijat kasutanud ei ole). Teine on taas meelest läinud, see on Monty Pythoni „autobiograafia”, st elusolevate liikmete autobiograafilised ülestähendused ja Graham Chapmanist korjatud mälestused. Kellelgi neist [Graham Chapmanil] olnud isa politseinik ja mõneaastasele sõjaaegsele poisikesele jätnud üüratu mulje, kui naabruses kukkunud alla lennuk ja nende hoovis hakati ümbruskonda paiskunud tükke ja elundeid laibakottidesse sättima; algul kõik klappis ilusti, aga siis tulnud teade, et ei olnudki üheksa, vaid hoopis kaheksa meest, ja siis läks kõik segamini (kuigi „üheksas pea” oli algusest saati kaotsis).
Kõrgmetsa tenniseväljakute juures lebab tee kõrval muru peal valimisplakat, millest järgmine kord teen kindlasti pilti, sest sellel kujutatud poliitik näeb välja umbes selline, nagu näeks välja Kadri Simson 30 aasta pärast. Vähemalt on foto aus ja ilustamata ning kuu aega looduses ilmastikku talunud.
Esimene kallaletung eilsetele piltidele. Ülekäimisi peab toimuma rahuliku meelega vähemalt kolm.
Tänased kaks Sinsheimi pilti kujutavad üleeilse soomuki kõrval poseerinud härrasmeest.
5 comments:
Aga Jacksoni-lugu on mõnes mõttes päris kohutav. Et mis saab kenast viisipidajast poisist, kui raha ja jumaldav jõuk mängu tulevad. Ehk siis - inimene ei pea saama kõike, mis hing ihaldab? Lõigub end jumalteabkelleks.
Kurb ka muidugi.
Mannekeenid on ikka täiega kohutavad, kusjuures :). Arvaks, et pole võimalik, aga ilmselgelt on.
Vt ka South Parki osa The Jeffersons (stuudio ametlik ülevaade: link, samas on üleval ka kogu osa).
Aga need mannekeenid... kellelegi nad siis meeldivad? Või mis on asja mõte? Kardetavasti mitte inimesi ebakohaselt ja vahel päris kõvasti naerma ajada?
Sõjamuuseumide mannekeenidega on lihtne: mannekeen on nagu nagi, millel esitada mundrit. Mannekeen on reeglina endine vaateaknamannekeen, koos moerõivaid esitlema sobiva ilmega ja kehaehitusega.
Eriti elavalt mäletan Taani põhjatipu mingi koduloomuuseumi Saksa okupatsiooni saali mannekeene, näiteks seksikalt puusi hööritavat telegrafistitari või nii laia Pomoriini-naeratusega SS-ohvitseri, et osa hambavalhet oli levinud ka huultele. See põhjustas väga palju naeru ning õhtul taanlastega muljetamisel jäist vaikust, mõistmatust ja süüdistavat küsimust: „Aga teil Eestis oli ju ka Saksa okupatsioon!” (millele vastasin poliitiliselt ebakorrektse vastusega „Jah, aga sakslasi võeti vastu lilledega” – ning jäise vaikuse lõpetas alles soovitus meenutada, mis juhtus Eestis vahtult enne seda, aastail 1940–1941.
Üldiselt on Sinsheimi muuseum (ja selle haru Speyeri muuseum) rohkem nagu lõbustuspargi moodi asutused ja kuigi seal on kohati ainulaadset kola, ei ole nad kuigi tõsised muuseumid.
Eelmise juurde: ainus erandlik sõjamuuseum, kus mannekeenid ei olnud eriti imelikud, oli D. sõjamuuseum, vt link.
Post a Comment