Suhtlen meilitsi paari vastleitud sugulasega. See on ikka nii tore, kui inimesed suure õhinaga küsivad, kuidas me sugulased oleme, ja siis ma vastan, et nii kaheksandast põlvest, lähim ühine esivanem elas XVIII sajandil. Hahaa. Õigemini leidsid kõigepealt nemad mu lihaste sugulaste loetelu. Andmebaas on seni vanas arvutis, kus teatavasti kuvar ei tööta ja sugupuuprogrammi pilt ei mahu lisakuvari pildile ära. Teisalt on alati hea, kui keegi täpsustab andmeid, mis pärinevad ühestainsast autoriteetsest, kuid ebakindlast allikast, kus on mõni naine saab lapse 4-aastasena, paar inimest saavad järglasi mitu aastat haua tagant ja vähemalt kaks õde-venda on omavahel paari pandud.
Neljapäevase grilli piltidest leian 33 pilti, mis peaksid kindlasti olema, nüüd on vaja leida veel 23 teise valiku pilti ja komplekt ongi koos. Tänavuste piltide mure peale peo alguses antud allapoole vööd lööki (et ma enam ei paneks bizarre pilte üles; taevas hoidku, ma ei ole seda oma 27-aastase pildistamishuvi jooksul kunagi teinudki ja mitte keegi ei ole senini kurtnud; inimene, kes seda ütles, ei suuda seni leppida tõsiasjaga, et talle üks muidu hea pilt lihtsalt ei meeldinud või et ta ei olnudki pildil peategelane) ja sellest johtunud vastumeelsusest üldse pildistada on see, et ma ei teinud seekord eriti topeltpilte, nõnda et nüüd on mitmel pildil kolm inimest toreda ilmega, aga neljas selline, et ei lähe kohe üldse mitte. Näiteks ühel nüüdseks erilise hoolega kustutatud pildil kuulasid inimesed muusikat, esiplaanil direktor ja keegi teine rõõmsate nägudega, taga austria kolleeg nii põnevil, et sõrmed lausa suus, ja siis tema kõrval neljas, kes vaatab direktorit sellise hukkamõistva pilguga, et kui direktor seda pilti näeks, siis lastaks see inimene töölt lahti.
Tänasel Sinsheimi pildil on paljukannatanud rahvaväelane.
4 comments:
No kust inimesed saavad selliseid unenägusid? Ma alati imestan selle üle siin ja babulja blogis. Kui mul blogi oleks, ei saaks ma unenägudest sinna vist ridagi kirjutada, siin aga aina loe ja imesta :)
Kinnitussõna on partu.
Tegelikult on siin ainult töised unenäod, muud kirjapanekukõlblikud unenäod on mu vanas blogis, mis ongi muutunud valdavalt unenäoblogiks.
unenägu on tõesti uhke!
Ma arvan, et see tuleb sellest, kui liiga palju tekste toimetama pead. Või lihtsalt tõlkima. Ma ise näen aegajalt unes mingit maja Pärnu mingis individuaalide rajoonis (tundub, et veneaegsed), ja Agape keskuse kandis oli umbes selline õhkkond päriselt ka. Olen mõelnud, et peaks korra uurima minema, äkki ongi selline olemas, aga peaks kellegi otsima, kes sealkandis ilmsi ka liikunud on. Ja üks tuttav nägi, et panid vennaga Stalini musta kilekotti ja lasid saekaatrist pikuti läbi. Pärast mitu päeva paha tunne, kuigi püüdsin lohutada, et oleks nad ilmsi, oleks palju jama olemata jäänud :)
Näh, tegelt' tahtsin piltidest. Meil ühel juubelipildil ajab vanaema parajasti kapsaid suhu, suutäis on igati normi piires, aga ikka äraütlemata pentsik. Ta küll kuigi õnnetu polnud, aga eks egosid ole mitmesuguseid.
Post a Comment