E, 1007. päev: Ka Lätlased kes pahemal pool sõdisiwad, läksiwad südamikult Sakslastega oma wastaste pääle

Kes kontrolliks lendurite kainust?

Tänagi on päiksepaisteline päev, aga teisalt on mujal maailmas tööpäev ja kes siis sellist võimalust käest laseb.

Leht kirjutab, et Prantsuse lennuk läks ookeani kohal kaduma ja Pariisi CDG-lennuväljal on avatud kriisikeskus. Kujutan ette, mihuke segadus seal valitseb, kui 8 päeva tagasi harilikul vaiksel pühapäevalgi oli seal segadust omajagu.

Saan läbi HCLi Jungi tõlke, uurin pisut inglise tõlget (selgub, et see on õige paljusõnaline) ja võtan käsile kolmest ilmunud eesti tõlkest tõsiseima, Kleisi 1982. a tõlke, mida viimati lugesin põhjalikult väga ammu. Sellel on väga põhjalik märkuste kogum, kus on käsitletud mitut mindki huvitavat probleemi. Kahes hilisemas trükis (1993 ja 2005) on rahvaläheduse nimel valdav osa märkusi ära jäetud ja teksti tunduvalt toimetatud, eriti 1982. ja 1993. a väljaande vahel; peale selle on 1993. a trükis detailirohked ja jahmatavalt asjatundmatud pildid, mistõttu mul jäi 1993. aastal mulje sellest kui lasteraamatust. Mul raamatuna olemasolevatest tõlgetest on Kleisi tõlke 1982. a väljaanne kujunduse poolest efektseim kah.

Muidugi hakkavad nõrganärvilised seepeale kobisema, et polnud nii väga midagi, et mõõk ühes ja piibel teises käes, et Eestis oli ristiusk ennegi juba teada, Tartus vast juba kolmveerand sajandit kirikki, aga see ei muuda olematuks asjaolu, et Eestisse siiski tehti ristisõda. Usku vägivallaga peale suruda (ehk nagu Henrik ütleb kuralaste kohta – „aga weel ei olnud mitte see aeg tulnud, kus Jumal selle rahwa pääle pidi halastama” (XVIII:5) – st mehed ära tappa ja naised-lapsed vangi viia – ja vangi viidi selleks, et kas saada omale orjatööjõudu või müüa mujale orjadeks, kirjutab Erik Christensen raamatus The Northern Crusades, kusjuures vangid võidi viimisel vajadust mööda maha tappa) ei tohtinud, aga lubatud oli sundida usust taganejaid kuulekusele. Asjade käik oli seega selline, et käis misjonär, ristis mõne pagana, need pesid ristimisvee maha, tulid ristisõdijad sõjaga ja allutasid hõimu (kelle usk, selle valitsus). Juriidiliselt kõik korrektne, ristimärgi võtnud said patud andeks ja röövsaagist tasu kah. Kroonikast võib välja lugeda, et riiglaste Eestisse tungimise üldajend (peale eestlaste iga sõjakäigu kättemaksmise) oli see, et ugandlased olla kunagi ära röövinud saksa kaupmeeste vara, nagu ka Liivi sõja ajend Balthasar Russowi teatel see, et Ivan Julmale ei meeldinud, et Tallinnas zoofiilialt tabatud Vene kaupmees karistuseks surnuks keedeti (lugege Russowi kroonikat ja saate teada, mida Ivan Julm ise korraldas ehk miks ta sellise hüüdnime sai). 1215 selgus, et röövlid saanud lätlaste sõjakäigus surma ehk probleem olnud nagu lahenenud, aga selleks ajaks leidus Eesti hõimude seast muid usust taganejaid, keda korrale kutsuda ja lasta valida, kas surm või igavene elu. Tõsi, eestlased käsitasid sama valikut nõnda, et sakslaste jumal on kangem kui eesti omad:

Sellepääle wastasiwad teised: „Meie tunneme, et teie Jumal suurem on, kui meie jumalad, kes meid on ära wõitnud ja meie hinge ennast auustama sundinud; sellepärast palume, meile armu anda ja ristiusu iket, nii kui Liiwlastele ja Lätlastele, ka meile armulikult pääle panna.” (HCL XIV:11, Viljandi 1211)