Eile koosolekul tuli 3. juuni kuidagi tuttav ette ja siis adusin, et see on päev, mil prantsuse keel läheb jälle edasi. Hea, et meelde tuli, aga alguses pisut kahtlen, kas 3. juuni ikka tund pidi toimuma või pidi see ka ära jääma. Meeles on, et ka olin eelmine kord tunnis rõõmus, et kaks tundi jääb vahele, aga seda ei mäleta, kas kaks tundi jääb ära keelekooli vaheaja tõttu või kokku koos sellega, mil olin Eestis. No selgub muidugi, et viimane. Mööda koridori klassi poole kõndides mõtlen veel, et ei tea, kumb tõenäosus on suurem, kas see, kui muidu 1653 km kaugusel viibiv parim sõber astuks nurga tagant välja, või see, et tund jääb seletamatul põhjusel ära ka täna (nt et õpetaja on ära unustanud). Mõistan, et sõbraga kohtumine oleks tõenäosem.
Arutame paljusid teemasid ja täna on erakordses sõiduvees bulgaarlane, kes muidu vaikib või annab ebamääraseid vastuseid. Näiteks on jutuks, kas Türgi peaks liituma Euroopa Liiduga (ootan põnevusega, mida ta ütleb, sest eks ole ju Bulgaaria ja Türgi naabrid ning türklaste arvates on bulgaarlased suured röövlid, kes näiteks varastasid ära nende jalgpallimeeskonna bussi, kui meeskond ise oli bensiinijaamas kempsus, nagu ma siin aasta tagasi kirjutasin). Bulgaarlane pakub, et miks mitte, võiksid liituda ka Iraak ja Bangladesh.
Kui meile ettemängitav telesalvestis Maroko liikumisest Euroopa poole (ja siinkohal ei ole jutt mandrilaamade liikumisest) ootamatult katkeb ja asendub möirgavate jalgpalluritega, siis õpetaja algul punastab ja siis meie veenmise peale näitab, mida ta salvestanud oli, et kuidas Prantsuse jalgpallureist oskab hümni ainult kolm, siis peame vastama, kas on õige või vale, kui jalgpallimeeskond peab laulma enne mängu hümni. Bulgaarlane pakub, et miks mitte, võiksid laulda ka näiteks maletajad. Ainult eestlaste ja lätlaste (lätlasi on rühmas kolm, meenutagem) seas on olemas aim, milline peab olema koorilaul, ja meie arvamus ühtib, et see ei ole kuigi ilus, kui laulavad inimesed, kes laulda ei oska. Mu vanematekodu kõrval oli sõjaväeosa, kus igal õhtul sõdurid marssisid ja koleda häälega röökisid, ainult sõnadest võis aru saada, et nad laulavad. Isa oli 1960. aastatel sõjaväelaagris, kus pidid laulma rivilaulu, aga et keskmisest meestelauluoskusest keegi niikuinii aru ei saa, mis laul käsil, siis pakkus keegi kavalpea, et eestlastel on olemas „sama laul eesti keeles”, kas võib seda laulda, eesti keelt mõistmatu vene ohvitser lubaski, mispeale nad marssisid rahus terve nädala metsavendade hümni saatel, kuni keegi koputas ja tuli võtta muu rivilaul.
Viimane aruteluteema on taas igav, et mis on õnn ja mis teeb teid õnnelikuks ja mis on olnud õnnelikem asi teie elus. Küsimusele „Kui olete kurb, siis mida teete?” vastab bulgaarlane, et võtab kokaiini ja joob end täis.
Aga kõigest jututamisest hoolimata kell ei edene. Et ei ole viisakas tunni ajal kella vaadata ja kellegi teise kell ei paista, piilun kella ainult siis, kui õpetaja tahvli peale kirjutab. Näiteks vaatan kella ja näen, et on täpselt kell kolm. Hulga aja pärast vaatan uuesti ja mida näen: kell on üks minut kolm läbi. (Kella aeglasest edenemisest on hea lõik South Parki osas Go God Go, kuidas Cartman voodis vähkreb ja näeb, kuidas kell minutikaupa edasi venib.) Kui vahejal kellajuttu räägin, teatab minust nurgiti istuv lätlane, et kellal on suured seierid, kaugele näha.
Pärast Kõrgmetsa maksimarketis. Sugupoolte vaheline võrdsus on saabunud: 15 kassast on nüüd kahes meeskassiir.
Õhtul meeleolu kohendamiseks „Isa Tedi” osa A Song for Europe. Täitsa lõpp, ma saan aru, mida räägib iiri eurolaulusaate juht Fred Rickwood lava taga!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment