31.8.10

T, 1377. päev: valmistumine

Lõuna ajal matkapoes. Pärast on peatuses tüütu vanamees, kes algul uurib, kas buss sõidab jaama. Pärast tuleb uuesti tüütama; ma ei saa aru, mida ta tahab. Kui käega vehin, solvub ja hakkab viisakalt vabandama, mis on veel tüütum.

Saksa Amazon soovitab, et kuna ma kunagi tellisin neilt ehituskorralduse raamatu, äkki soovin veel samal teemal, nt ehituse allhanke korraldamisest. Nali muidugi selles, et eelmine raamat jutustas keskaegsest ehitamisest – materjalide veost härgadega, tellingute sissemüürimisest, kivide tõstmisest käärtangidega (Steinschere) ja ehitustöölistele sellise palga maksmist, et kahe nädala palga eest võiks osta sea ja kaheksa kuu palga eest juba liiklusvahendi ehk hobuse. Kui ma ei eksi, siis Tallinnas Nunnavärava eesvärava ehituselt on teada, et ehitustöölised sõid ja jõid ehitusisanda kulul, sõid soolaliha ja jõid peale umbes viis liitrit õlu päevas, mille kohta keegi toredasti märkis, et kui see juhtunuks temaga, siis jäänuks tal kogu töö tegemata. Ma ei ole kuskil märganud teavet, kui kange oli keskaegne õlu – kas rohkem nagu paarikraadine kali või nagu 16-kraadine koduõlu, mis pahaaimamatuid peokülalisi tänapäevalgi niidab ja jalgrattureid uuesti jalgrattasõitu õppima paneb? — Vastuse annab muidugi Google, mis leiab selle inimkonna kogu tarkuse varasalvest Wikipediast. See nimelt vastab, et veel lahjem kui kali!

Piltide eksportimine ja väärtuslikemate failide varundamine. Te ei kujuta ette, kui kaua kestab vana varukoopia 300 gigabaidi kustutamine.

Valestilugemised IX: juuli-august

Tartu Ülikoolis on praegu suurim kallaletung arsti erialale
[Tartu Ülikoolis on praegu suurim tung arsti erialale (PM)]

Must kass salvestab trollijuhi kogu tegevuse
[Must kast salvestab trollijuhi kogu tegevuse (PM)]

Milline on David Beckhamil ning milline Diego Maradonal?
[Milline roll on David Beckhamil ning milline Diego Maradonal? (PM)]

Vana Perse tahab saada «Hollandi Maradonaks»
[Van Persie tahab saada «Hollandi Maradonaks» (PM)]

Europarlament kiitis heaks ühinemise USAga
[Europarlament kiitis heaks pangaandmete leppe USAga (PM)]

Eesti ja Vene värdjad asuvad lahendama piirijärjekordade probleemi
[Eesti ja Vene tööandjad asuvad lahendama piirijärjekordade probleemi (PM)]

Värvilised mummud kutsuvad veini tuju järgi valima
[Värvilised mummud kutsuvad veini tuju järgi valima (PM; nii oligi – valestilugemine seisnes hetkelises arvamuses, et väljend „värvilised mummud” on Postimehe ajakirjanike leiutatud uus viis viidata teistsuguse nahavärviga inimestele]

Itaalia maavärinad protesteerisid
[Itaalia maavärina ohvrid protesteerisid (PM)]

Eestisse saabub huumus Aafrikast
[Eestisse saabub kuumus Aafrikast (PM; mõtlesin, et tegu on aianduskaubaga, nagu imporditakse Aafrikast Euroopasse lilli)]

Pisikesed kärakad kahandavad maasika- ja õunasaaki
[Pisikesed kärsakad kahandavad maasika- ja õunasaaki (PM)]

Finaal Vabaduse väljakul: vile, sõim ja lendavad pruudid
[Finaal Vabaduse väljakul: vile, sõim ja lendavad pudelid (PM)]

Vene noored tahavad panna
[Vene noored tahavad parandada oma eesti keele oskust (PM; vrd ka Onu Bella omaaegne hitt)]

Ilmajaam mõõdab kuumust puust onnides
[Ilmajaam mõõdab kuumust puust onnis (PM; et siis noh nagu kasutatakse uut ühikut, „puust onn”)]

Saaremaa vastvalminud brändi: / ei maitse mulle üldse / ...
[Saaremaa vastvalminud bränd: / ei meeldi mulle üldse / ... (MM küsitlus; jutt oli Saaremaa uuest tunnuslausest ja logost)]

SURM – üle-eestiline vene nädalaleht
[SUURIM üle-eestiline vene nädalaleht (PM, Den za Dnjomi reklaam)]

Pangad: erootilisus ei too kaasa muudatusi laenu- ja hoiuseintressides
[Pangad: eurootsus ei too kaasa muudatusi laenu- ja hoiuseintressides (PM)]

Tallinnas jäid autod Tammsaare teel jäävangi
[Tallinnas jäid autod Tammsaare teel veevangi (PM)]

Võida kapsas Viljandi Folgile
[Võida päevapass Viljandi Folgile (PM, siia blogisse palju lugejaid toova ürituse reklaamist)]

India valis oma vallutajale sümboli
[India valis oma valuutale sümboli (PM)]

Verevarustus kuivas kuuma juuliga kokku
[Verevarud kuivasid kuuma juuliga kokku (PM)]

Piltuudis: alaealised kured maiustasid heinapõllul
[Politsei tabas Õllesummeri avapäeval 16 alaealist napsutajat. Piltuudis: kümned kured maiustasid heinapõllul (PM)]

Naturistidele ei meeldi Itaalia mehed
[Naisturistidele ei meeldi Itaalia mehed (PM)]

Soomlased söövad meie astelpajumoosi [II v, nagu söövad kogu moosi ära]
[Soomlased söövad meie astelpajumoosi (PM, III v)]

Ministeerium muudaks asendussid riigiasutustele kohustuslikuks
[Ministeerium muudaks asendusside riigiasutustele kohustuslikuks (PM)]

Ainult meestele: 10 märki, et naisest saab ema
[Ainult meestele: 10 märki, et naisest saab halb ema (elu24; mõtlesin, et PMi läbulisa hakanud selgitama elementaarseid elutõdesid, aga no suvi, muid uudiseid ei ole, mis parata)]

Justiitsministeerium loobus mitmeabielulise kooselu reguleerimisest
[Justiitsministeerium loobus mitteabielulise kooselu reguleerimisest (PM, mitu korda lugesin ühtmoodi valesti)]

Eesti on valmis abistama Venemaad võitluses
[Eesti on valmis abistama Venemaad võitluses / metsapõlengutega (PM)]

Tuntud portaal soovitab Tättet järgmiseks aastaks WRC sarja
[Tuntud portaal soovitab Tänakut järgmiseks aastaks WRC sarja (PM)]

Sageli põhjustab unetust ja stressi koomiline väsimus.
[Sageli põhjustab unetust ja stressi krooniline väsimus. (tarbija24)]

Täna on kaduneljapäev: sobiv päev kuupuhastuseks
[Täna on kaduneljapäev: sobiv päev suurpuhastuseks (tarbija24)]

Pae pargi karjäärist tõmmatakse Savisaar välja
[Pae pargi karjäärist tõmmatakse Savisaare kalu välja (PM; vahelejäänud sõna „kalu” nägin teisel katsel, aga paraku meenus mulle praegu kahjuks põlatud i-mitmuse asemel sama kirjapildiga soome sõna – mis ei ole tingimata ropp, vrd työkalu, kalusto (sh purukalusto 'hambad'), juhlakalu 'inimene, kelle auks peetakse pidu')]

Kalkunivargad idamaise mekiga marinaadis
[Kalkunivardad idamaise mekiga marinaadis (PM)]

Tuul kihutas ringi rongi kiirusega
[Tuul kihutas ringi tormi kiirusega (PM)]

Võimas äike murdis Norra poliitikuid
[Võimas äike süütas elumaja ja murdis puid. Orissaaret väisasid Norra poliitikud (SH)] ↓

30.8.10

E, 1376. päev: araknofoobi-eri

Ärkamisel telefoniga maadeldes juhtub, et telefon jääb küünarnuki alla ja lühiune ajal toimuvad sellised vajutused:
  1. Valitud kõnede loetelu esilemanamine.
  2. Helistamisnupu vajutamine.
  3. Klahviluku pealepanek.
Kõik ainult küünarnukiga!

Nali selles, et klahvilukk käib sel Korea imel peale eri nupust telefoni küljelt (maha saab küll ka ekraanilt, aga ekraanilt lukku peale ei saa). Seega ehmatus ja võimlemine, et saaks kõne tühistada, enne kui vastasotsas kallis sugulane varahommikust kõne imestab.

Meenutagem ka, kuidas kolleeg istus autos telefoni peale ja see saatis mulle 5 minuti jooksul 28 tühja sõnumit.

* * *

Lasen rakendusel EOSinfo ära lugeda, mitu klõpsu olen teinud suure fotokaga. Ohoh, palju vähem, kui olin kartnud. Miskipärast arvasin tulemuse olevat kuskil 60 000 kanti, aga oli hoopis 35 322 ehk üksnes 24% katiku ressursist.

S*tt ja k*si: kesklinna peatänava kõige kitsamas kohas on laat. Kindlasti on ju NIII mõnus meenutada unist külaelu ja lasta kesklinna läbivatel bussidel teha mitmekilomeetrine ja veerandtunnine ring. Haige värk.

Loen bussi oodates raamatut. Lehele laskub peaaegu läbipaistev ämblikulaps, kes koos jalgadega mahub umbes 8 pt kirja o-tähe rõnga sisse. Ükspäev üritasime vastust saada küsimusele, kui kaua ämblikud elavad, aga ämblike välimäärajas on teave muheda jutuna, sealt konkreetset vastust ei leidnud. Sai aga teada muid põnevaid asju ämblike ja nende uurimise kohta, näiteks et mujal kui Euroopas on paarkümmend liiki, kes elavad hulgakaupa koos.

Päeval postkontor: Amazonist paar fotoraamatut. Esimene on valgustusest, kus uut teavet hakkab tulema lehekülgede arvu poolest umbes sama kaugel, kui mul on pildistamise kogemust aastates. ☺. See-eest teine, fotograafi pilgust, näikse olevat rohkem inspireeriv.

Kui postkontorist naasev buss manööverdab mööda kesklinna liiklussulust, saan kõne Eestist. „Tere! Helistan teile uuringufirmast ......... . Nagu me reedel kokku leppisime, küsiks ma teilt, mida te arvate Eesti metsadest.” – Vastan, et ma ei mäleta, et me reedel midagi kokku leppisime.

„Kuidas ei mäleta?” imestab tädi.

„Te vist rääkisite kellegi teisega,” arvan.

„Kas see on mitme inimese telefon?”

„Ei ole, aga võib-olla oli valeühendus,” pakun.

„Ei olnud!” kinnitab tädi.

„Võib-olla on praegu valeühendus,” oletan.

„Aga siis võib-olla leiate teie pisut aega ja vastate mõnele küsimusele....”

Vastan, et vastaksin hea meelega, aga viibin hetkel välismaal ja maksan sissehelistatavale kõnele päris palju peale.

„Kus, Inglismaal?” hüüatab tädi.

Selgitan veel kord, aeglaselt ja rahulikult, et vaadake, olen välismaal ja teie kõne on minu jaoks tasuline. Alles umbes selles kohas hakkab tädi vist aru saama, et ma temaga rääkida ei taha, ja lõpetab kõne.

Nagu ikka, selgub tavaliselt alles uuringu lõpus, et mu arvamus miskipärast ei loe, nagu kunagi küsiti pikalt teemal, mida arvan kütusehinnast, aga kui selgus, et mul autot ei ole, siis miskipärast enam jätkata ei tahetud. Taolise piirangu pidanuks teatama kohe alguses, muidu pole ilus!

* * *

Meenub, et üks õhtu tuli mingi jube hea mõte, mida eesti kirjandusloolased võiksid uurida, aga mis, seda enam ei mäleta. Tuleb ikka üles kirjutada.
* * *

Nüüd tutvun ka mina feisspuki mitmekordsete postitustega: saan teada, et mu feisspukituttavad A ja K kirjutasid kolmanda tuttava A seinale õnnesoove, 45 (neljakümne viies) eksemplaris.

* * *

Õhtul särab akna taga ilus Kuu (vana kuu, keda huvitab – eesti vanarahvas ei oleks mingil juhul juukseid lõiganud). Mul on taoline jublakas nagu binokli statiiviadapter, niisiis kinnitan oma 10×50 binokli statiivile ja uurin. Otsin ja prindin välja Kuu esikülje kaardi ning üritan ära tunda samu kohti looduses. Terminaator ehk päikeseloojangu joon, mis liigub Kuu pealgi idast läände ehk Maa põhjapoolkeralt vaadatuna paremalt vasakule, ületab just Kuu Kaukasuse mäestikku, mille tipud pimedusest veel paistavad; lõunapoolkera kraatrirohkeil kõrgustikel on näha mitu suurt kraatrit, mis muudab varjujoone sakiliseks.

29.8.10

P, 1375. päev: tubaseid meenutusi

Mitmetunnise töö tulemusena valmib 7. VIII jalgrattamatka video. Ulead ei taha üldse videoimporti tunnistada, niisiis tuleb läbi ajada Windows Movie Makeriga, mis ei saa aru mu videokaamera „kinoformaadist” ja vajutab pildi veel laiemaks. Loodetavasti ei pane kaugemaisest kirjasõbrast vaataja pahaks ning pealegi näevad videol autod välja nii, nagu oleks ainus mark, mida tunnistatakse teeäärsetes Saksamaa külakestes, Lamborghini.

Ülitüütu telefonikõne: helistab purjus müügimees, pakub veini. Et imeline komplekt, kastis 12 pudelit firma populaarsemaid veine, erakordne allahindlus, poes 160 €, tema müüb ainult 40 €. „Et saaks uue pudeli järele minna,” mõtlen, ja veel mõtlen, et ei tea, kas ta tööandja ikka ka teab, nagu oli tuntud muinaslugu Porsche müügimehega, kes müüs kaks ühe hinnaga. Ütlen, et ei taha, mispeale ta kordab sama jutu üle, eritledes müüdavaid veine (mida ma ka muidu ei tahaks) ja nende tootmise tehnoloogiat. Kui kolmandat tiiru alustab, ütlen väheke konkreetsemalt ja lõpetan kõne.

Leian ilmselt esimese eestikeelse meditsiiniraamatu, A. W. Hupeli raamatu „Arsti ramat” („Arsti ramat nende juhhatamisseks kes tahtwad többed ärra-arwada ning parrandada”, 1771). See, mida Hupel ütles nõiausu kohta, on päevakohane tänapäevalgi:
Teised mötlewad ennesele tehtud ollewad kui nemmad suurt wallo tundwad. Waene, miks sa sedda mötled? se noid kedda sa kartad on innimenne kui sinna, temmal tullewad haigussed nenda kui sulle, ning surm kissub tedda ärra nenda kui sind. Kui temmal olleks se woimus sind ärratehha ning sinno peäle wallo lükkada, miks ta ei moista ennast isse wallust peästa? Eks sa ei nää mitte et ka se keigekawwalam tark monnikord seddasamma wallo tunneb mis üks waene rummal arwab ennesele tehtud ollewad. Noidus on üks pettus, selle targa kunst on tühhine. Sa olled jo kuulnud kust need haigussed ning wallo tullewad, moista ilmast, ehk holetussest, ehk kurjast ellust; ehk nemmad hakkawad sinno külge kui sa teise többise liggi tulled nenda kui kärn, pahha-többi rouged ning muud; ehk Jummal panneb neid omma tahtmisse järrele sinno peäle. Monnikord on ussid sinno ihhus; siis on sul kül wallo, sest nemmad närriwad so solikad, köht kolliseb, südda wallutab, agga sinna ei olle siis mitte ärratehtud; waid kui ussid lähhäwad köhhust wälja, siis sa olled ühhe hobiga terwe. Monnikord on sul üks paise seespiddi, kui se hawal kaswab suremaks, siis so ihho jääb nörgaks, ja langeb lihhast ärra, nenda kui koera többes. Nüüd sa moistad jo, et se on rummal, kes ennast arwab ärratehtud ollewad; sest kui kegi surreb ning Arstid leikawad temma surno kehha lahti, siis on kül warsti tunda misguggune haigus temmal on otsa teinud. Kui Jummal aitab et meie ma-rahwa moistus ning tundminne kaswab, siis kül teie lapsed wotwad ükskord naerda nende rummalust kes noidust kartsid.
Kust võis Hupel aga teada, et 239 a ehk 6–9 sugupõlve hiljem on inimestel toas hoopis kastid, kust neile näidatakse, kuidas üks ullike tahab olla rohkem nõid kui teine, ning inimesed kõiksugu muude posijate mõttevälgatusi sula tõena võtavad.

28.8.10

L, 1374. päev: uisk märjal asfaldil

Hommikul üpris vara käin uisutamas. Kordub täpselt sama skeem kui mai lõpus, ainult et praegu on all vihmarattad. Jälle kavatsesin teha õige mitu tiiru, aga jälle leian, et kuivõrd olen rongiaegadega peaaegu sünkroonis, on mul mõistlikum 6,8 km järel ronida rongile ja sõita tagasi linna, selmet sõita 13,6 km ja siis oodata rongi 25 minutit.

Vihmarattad märjal asfaldil tõesti peavad. Enamasti on tee niiske, kohati on natuke nii märg, et rataste alt kostab pindpinevusjõu tekitatud lödinat (aga ei paista, et pritsiks) ning pehmetel ratastel on see lehmarajastuv asfalt pisut mõnusam sõita ka. Siinmaal vist ei ole jõudnud kohalikele võimudele pärale, et rattateid peaks hooldama ka, nt vahetama aeg-ajalt asfalti. Iseasi, kas kuskil rattateel siledat asfalti üldse on... siinmaal ei tule nagu meelde.

* * *

Palsam mu hingele tuleb feisspukist: saame teada, et ka Jaan Kaplinski on võrrelnud kõrgestihaibitud „Puhastust” 1950. aastate algupoole propagandakirjavaraga (link). Umbes samad mõtted tulid mul juba veebruaris.

27.8.10

R, 1373. päev: alanud on mussoonihooaeg*

* laenatud mõte

Arvutus näitab, et tõlge, millele ma kirjutan tagasisidet, on sellest, mida ma veel salliks, halvem tervenisti 140 korda. Rekord.

Siis saame ka teada, kust võtab Eesti seaduselooja vajalikud oskussõnad ja ametlikud nimed? – Eks ikka Riigi Teatajast! – Nimelt on juhtunud piinlik lugu: tõlkisin pool lehekülge teksti, kus asutus A ütleb seda ja toda. Teksti kontrollis üle asutuse A ampluaa Eesti ministeeriumi B ametnik, kes märkis, et muidu hea, aga vaadake, A ei ole A, vaid hoopis C, ja see on nii ka Eesti seaduses ning nii ütles ka asutuse A/C Eesti kontaktpunkti, asutuse D esindaja. Osakonnajuhataja, kelle kaudu tagasiside sain, küsib mult, et kuna asutuse A asutamismääruses on nimi A ja sinna ei saa me midagi parata, siis kas ma tean, kust tuleb nimi C. Lugu selgemast selgem: asutuse A nimi oli nimelt 2009. aastani tõesti C, aga edasi on olnud A. See muidugi ei ole Eesti seaduseandjat (kes ammutab kõik vajaliku ilmselt Riigi Teatajast, mitte mujalt) takistanud kasutamast nime C koguni kolmes õigusaktis ka veel 2010. aastal. Eriti piinlik on, et üks neist on B ministri määrus, mis asutab asutuse D, asutuse A Eesti kontaktpunkti – mis selgitab selle, miks D-st üle küsimisel öeldi sealt õige olevat nimi C. Ning õige piinlik kogu loos on see, et ettepaneku mugandada nime C A-ks tegi just sama ministeerium B ise... Aga ei ole midagi muretseda, Eesti on ju maailma naba ja Eesti ministrid teavad asju kõige paremini. Aamen.

Bussis on jaamast umbes Kõrgmetsa maksimarketini 4 itaallast (0, 5, 15 ja 35 a); usutavasti ei ole teiste sõitjate kuulmiskahjustus püsiv. Kõigepealt kisendab pereema kõrvulukustava helivaljusega peatusest juba lahkunud, aga punase tule taga seisva bussi kõrval, kuni see ukse lahti teeb ja ta lapsevankriga peale manööverdab (samuti kõrvulukustava röökimise saatel), siis kisavad ema ja kaks nooremat last kogu ülejäänud tee üksteisest üle (vanim laps on ilmselt kurttumm – saan aru, miks; aga see-eest ronib keskmine mööda istmeid ja käib kisamas isegi bussijuhi kõrva – ohtlik, sest sel hetkel sõidab buss üle raudteejaama estakaadi); siis avastab pereema 2½ m kaugusel istuva itaalia onkli ja kisendab heameelest järgmised kaks kilomeetrit, nii et aknaklaasid tärisevad; ning siis, kui ta tööstuskaupade osakonna juures maha ei lähe ja on aru saada, et ma ühtki vaikset peatusevahet täna enam sõita ei saa, hakkab ta maha minema samas peatuses kui mina ehk maksimarketi toiduosakonna juures. Buss on uus ja ukseautomaatika on taoline, et peatuses buss küll peatub, itaalia maadam haarab vankri ja asub rünnakule, aga siis leiab, et uks ei ole avanenudki. Vaja vajutada nuppu uuesti. Et ka mina tahan väljuda, ja võimalikult ruttu (ning kaugele), vajutan ise. Uks avaneb ja vanemad lapsed väljuvad. Maadam sõidab käruga peaaegu ukseni, aga siis uksed sulguvad taas ja avaneb järjekordne verbaal-akustiline Etna. Bussijuht võpatab, nii et kogu buss võbiseb, ja avab uksed uuesti. Maadam satub käruga ukse vahele poolviltu, mille peale saab mul villand (ta ilmselt ei kavatsegi bussist lahkuda), poen tema ja posti vahelt pilust läbi ning lahkun vasakule ära. Katkematu itaalia kisa kostab poe leivariiulini, mis – nagu Kõrgmetsa maksimarketi kavatisega tuttavad lugejad teavad – on päris sügaval poe sees.

26.8.10

N, 1372. päev: susservusser

Koolitustaotlus käib minu ja vahetu ülemuse vahel täna mitu korda edasi-tagasi. Algul helistab, et ega saksa keel äkki olnud üks nendest keeltest, mida ma väitsin mõistvat, kui tööle tulin, et siis on selle edasine õppimine kahtlane, ning lubab üle helistada, kui on. No helistabki. Panen siis kirja, et soovin rootsi keele algkursust; ka see saabub tagasi, et taotlus on kogu aastaks, kirjuta 2. kursus kah.

Osalesin augustis uute kuvarite hindamisel; selgus, et ma olin ainuke katsejänes. Tuleb kirjutada aruanne, mis mul on tegelikult peaaegu valmis ja varnast võtta. Olen uute kuvaritega väga rahul ja soovin, et katseeksemplare minema ei viidaks. Nähtavasti katse jätkub kümne uue katsealusega (ja huvilisi olevat kaugelt rohkem).

Insenerimõtlemine leiab rakendust ka argielus. Föön puhub, eks ju; aga kas keegi teab, kui kiiresti? – Vat mina ka ei teadnud, aga mõõtsin ära. 20 cm kauguselt mõõdetuna puhub aeglase käiguga 7 m/s ja tugevama käiguga 10 m/s.

25.8.10

K, 1371. päev: mootoripiim ja vormivanker

Kui hommikul tööle saabun, kontrollin, kas fuajee kella mõlemad küljed näitavad ikka sama kellaaega. Mul on nimelt viimasel ajal õhtul lahkudes jäänud mulje, et seesmine külg näitab kolm minutit vähem kui välimine – mis meenutab vaatepilti kooliajast, kuidas direktor või õppealajuhataja seisis garderoobiukse ees, käed-jalad laiali nagu kirjamark, ja karjus garderoobitädile, et see kiiremini kella helistaks ja ta saaks tema poole tunglejad sedasi hilinejatena kinni püüda – kuid selle mõlemad sihverplaadid näitavad sama. Hetk hiljem kohtun vahetu ülemusega, kes tuletab meelde, et täna on viimane päev, mil mul tuleb järgmise aasta koolitussoovid talle esitada, mida ma rõõmsasti ka luban. Seekord soovin end koolitada saksa keele teemal, mille sõnavara, eriti lennukite, rakettide ja allveelaevade teemal, tunnen nagu muda, aga grammatika ning kõnelemine on nagu ta on. Prognoos pidi olema soodne, kuivõrd saksa keel siinkandis nõnda tähtis on, igatahes soodsam kui rootsi keele algkursuse oma, millega esialgu soovisin taastuda prantsuse keele õpingutest.

Teatavasti otsustati sel aastal mind lennutada kõrgele prantsuse keele orbiidile, mis minu jaoks pidi olema nagu 9. kursus, aga mul kadus 8. kursus vahelt ära ning eelmisel nädalal küsisin igaks juhuks vahetult ülemuselt üle, kuidas seis on [vaikselt lootes, et äkki ei peagi minema]. Aga tema arust takistust ei ole, kuivõrd ametlikult on lubatud saata juba 6. kursuse järel (aga asi viibis töökorralduse taga); ent soovitas personaliosakonnast koolitustega tegelejalt üle küsida. Täna jõuan siis sedamaale, et sean sellele pika meili kokku, kus selgitan ja ühtlasi küsin koolituse täpseid parameetreid, et saaksin otsida sealkandis elamiskohta jne. Saan automaatvastuse, et läinud just esmaspäevast puhkusele ja tuleb tagasi umbes kolm päeva enne mu koolituse algust! Tere, talv. Nii et võib-olla tuleb mul rännata, käed muretult taskus ja vile punnis suul, kaugele Prantsusmaa kolkasse ja siis tuvastada, et mitte keegi ei ole minust mitte midagi kuulnud. Saadan meili uuesti, seekord pisut laiemalt, usutavasti tema asendajatele, aga mul erilist lootust sealt vastust saada ei ole, nii et ilmselt tulebki kohale minna. Võib-olla esialgu haldusosakonda, võib-olla isegi ainult telefoni teel.

Tööl meilis kirjutatakse aknakatete uutest juhtseadmetest ning teate ingliskeelses osas on pisike tõlkeaps: mitte et ootamatult avanenud aknakatted oleks ehmatanud, vaid et suisa põhjustanud piinlikkust (embarrassement). Briti saartelt pärit inimestel nalja kui palju – There's nothing to be ashamed to be embarrassed. It's all about growing up and being British. (Monty Python, Are You Embarrassed Easily?)

Rõõmustan, sest suudan Windowsi sõnavara alusel välja mõelda, kuidas oleks compatibility view eesti keeles. Leiutan kummagi osise najal vasteks ühilduvusvaade, mille Google kontrollimisel Microsofti kasutuajatoe lehelt leiabki. Vat sellepärast ongi vaja oskuskeelt ja süsteemi!

Üks kolmest bussiliinist, mis Kirikmäe prismast mind korteri ette toovad, on hankinud tuttuued bussid, milles alles mingi plastifikaator lõhnab – ehk neis on täpselt sama hais mis ammu-ammu Aerofloti lennukites.

24.8.10

T, 1370. päev: porgandipotid

Fotolised ettevalmistused saabuvaks sügishooajaks.

Ükspäev, see oli vist pühapäeval, tegelesin nii pühendunult pilditöötlusega, et tuli välja tuua käsiraamat ja ajada sealt järge.

Tuul puhub piki JFK avenüüd laadaplatsi poolt (mis on ligi 2 km eemal) ja toob kaasa suhkruvati magusa lõhna. Meenub koolipõlv, kus kooliteele asudes sai esimese sekundi jooksul teada, mis poolt tuul puhub: kas kommivabriku või lihakombinaadi poolt (viimasest tulvas raipehaisu, kes endisaja sanitaarolusid ei mäleta). Suvel vanaema juures näitasid tuule suunda leiva- ja õlletehas: ühelt poolt värske leiva lõhn, teisalt linnaselõhn. (Kui ma peaks kunagi kirjutama lapsepõlvemälestusi, siis tuleb sinna lõhnadest kindlasti peatükk. Vähemalt.)

Bussiraamatus on huvitav tähelepanek, kuidas Kuule maandunud astronautide hilisem elukäik on kõikjal olnud kahetine: komandörid (kes tegelikult juhtisid Kuu-moodulit) läksid kõik ärisse või mujale juhtivatele kohtadele, Kuu-mooduli piloodid (kes olid tegelikult pardainsenerid) seevastu ei läinud ja tegelesid/tegelevad teistsuguste asjadega – üks läks poliitikasse, paar pöördusid usku, üks hakkas maalikunstnikuks, üks (ainus muu kui katselendurite seast valitu) läks teadusesse, üks maadles depressiooni ja alkoholismiga ning sellest üle saades on tegelenud loengute pidamisega. Autor oletab, et see pidi olema Kuu-lennu mõju, sest astronaudid valiti kehaliste ja vaimsete omaduste poolest üpris ühtlasest kogumist. Sama on Kuu-dokumentaalfilmides rääkinud ka nad ise.

Päeval oli vihm ja taganevad paksud pilved tekitavad loojangu eel väga põneva valguse.

Kaardilised ettevalmistused järgmise nädalavahetuse matkaks [mis küll jääb vihmaennustuse tõttu ära].

23.8.10

E, 1369. päev: indiaanimüts

Hommikul jätkan eilset 2005. aasta piltide märksõnastamist ja Brüsseli kohtadele sealmaiseid nimesid otsides leian, et sõjamuuseumi hiiglasliku lennundushalli tulevik on tume, sest Siim Kallas tahab sellest teha kultuuripalee – nagu lennundus ja tehnika ei oleks kultuur.

Nagu ka ihub 2011. a sügise ülesaksamaaline aiandusnäitus hammast Koblenzi sõjatehnika õppekogu WTS platsile ja see pidi 2011. aastaks kolitama in corpore Dresdenisse. Aga näe pääses üle noatera: WTSi külastas Saksamaa kaitseminister ja otsustas, et peaks ikka jääma Koblenzi (kus on Saksamaa sõjatehnika arendamise ja hankimise amet BWB, kuhu alla WTS kuulub), st kolitakse ringi linna sees. Loodetavasti on aiandusnäituse korraldamisel ikka meeles territoorium Saksa sõjaväelt ära võtta, vastasel korral ootab hädaväljapääsu väärkasutajaid õues tunnimees.

Päeval ilge vihm, õhtul maja all fuajee põrand märg, samuti (ja eriti) fuajee tagaseina moodustav päris liivakivikalju.

Õhtul poest naastes bussis fotoajakirja lugedes saan nagu puuga pähe: tsoonisüsteem. Olen pildistanud vaat' et rohkem aastaid kui mõnel siinsel lugejal on vanust, aga ei ole tulnud selle lihtsa mõtte peale, et keeruka särituse korral peaks paigas olema üksnes pildi tähtsaima punkti säritus ja ülejäänud tuleb ise. Normaalne, hele (ülevalgustus +1 EV) või väga hele (+2 EV). Tänavune talv uputas Eesti interneti üle alavalgustatud lumepiltidega – lumi on hele ja et heledust pildil säilitada, tuleb pilti üle valgustada; seda nippi ma tean ja kasutan ammu. (Mul muide oli aastaid lihtne fotokas, mis väidetavasti suutis ära tunda 14 valgussituatsiooni, lumi nende hulgas, ja säritust vastavalt korrigeerida – aga praegustel digiseebikatel seda funktsiooni kas ei ole või ei viitsi kasutajad seda menüüst otsida.)

Mälukas ehk nii need aastad mõjuvad: Briti laevade leidmise uudise järel Postimehe kommentaariumis mainides, kuidas püststardiga mehitatud rakettmasina Bachem Natter loonud puidutööstur Erich Bachem pidi tootma pärast sõda äraelamiseks kitarre, ei suuda ma meenutada, mis oli selle katselaeva tüüp, mille üldise kavatise pakkus välja hambaarst – laeval pidi olema vee peal väike kere ja vee all mootoritega teine, aga see rullus nii kohutavalt ja nägi üldse nii kahtlane välja, et iga katsetaja nõudnud elukindlustust RM 100 000 peale, mis tollal oli meeletu summa. Mul on sellest isegi kuskil paberarhiivis paar fotot. Küsi või järele. On Gröneri raamatus (mille vana, 2-köitelise trüki koopiat mul siin ei ole ja uut, 8-köitelist kolossi ma muidugi osta ei täi), aga oli ka kuskil veebis, aga vat enam ei mäleta, kus.

Aga kes otsib, see leiab! Voila: VS-5 ehk Engelmannboot.

22.8.10

P, 1368. päev: õigemini öö

Eile öösel uhhuutas metsas öökull nii kuuldavalt ja järjepidevalt, et ei lasknud magama jääda. Iga mõnekümne sekundi tagant „u-hu-hu-hu-huu-hu”. Sekka muid öiseid metsahääli kah. Mõtlesin, et peaks uurima välimäärajast hääle järgi, mis öökull see on, aga ei viitsinud määraja järele minna. Sama rütm oli ja teistsugune kui kunagi oletataval kodukakul, kelle häälitsus olevat tõusev „hu-hu-hu-huu”. Siin oli rütm keerukam. Võib-olla on see konkreetne indiviid elanud ööklubi lähedal ja kuulnud sealseid rütme, nagu õppimishimulised kuldnokad on toonud lõunamailt kaasa sealtkandi viise (mis lindistusega lõbustas meid kooliajal loodusmuuseumis tollane direktor).

21.8.10

L, 1367. päev: Schleifen und Wälder

Täna on juba kolmas kaunis suvelaupäev järjest, mille veedan jalgrattamatkal. Matka rütm on mõnus: kõigepealt (koos pildistuspausidega) poolteist tundi sõitu, siis 50 min puhkust; siis (koos pildistus- ja veejoomispausidega) kaks tundi sõitu (palju pilte tehtud ka sõidu pealt) ja teine 50 min puhkust; lõpuks veel (koos pildistamispausidega) poolteist tundi sõitu. Kokku sõitu viis tundi (keskmine kiirus oli üle tavalise rattamatka-keskmise), matkaks kokku pisut alla seitsme.

Matka pikkus, mis X10 järgi oli 80,2 km ja Google Earthist mõõdetuna 82,4 km, tekkis pisukese valearvestuse tulemusel: ühel kaardil oli kaardivõrgu ruut 1 km ja teisel – nagu ma tähele ei pannud – 2 km. Üpris sirgjoones asunud kontrollpunkte pidi näitas X10 pikkuseks kokku 62 km ja ma mõtlesin sõidu ajal, et no üle 75 ikka ei ole. Esimesel pausil vajutasin X10 pausi asemel kogemata seisma, nii et kogu tänase läbisõidu pikkust silme ees ka ei olnud. (Praegu kirjutamise ajal näen, et raudteed pidi on 64,8 km, aga raudtee teeb ühe haagi rohkem ning teise vähem; pikkust jõge mööda ei ole leidnud.)

Üldiselt on nagu rattamatkadel ikka, et alguses on nagu päris kaua nühitud ja siis selgub üllatusena, et ohoh, sõidetud on alles 5 km, aga mida edasi, seda suuremad vahemaad on täiesti savi (nt 40 km järel on 10 km „natuke” ning teisel puhkepausil tundub viimane 25 km kiviga visata).

Marsruut on T-st Saarejõge pidi rongiga ülesvoolu (tegelikult on kõrguste vahe üsna väike ja teekond on üpris lame), rattaga tagasi (seekord on mul edasi-tagasi rongipilet ja sõiduplaan; kui peaksin ära väsima, saaksin minna rongi peale). Ilm on ilus, päike paistab (mul on UV-kaitsekreem kaasas), maha unustan ainult rattakindad. Algul unustan maha ka X10, lähen välisukselt tagasi, kaotan neli minutit ja siis bussipeatusse jõudes (kust on vajalikud bussid vahepeal ära läinud) piltlikult öeldes närin küüsi, ega 8.11 buss väga palju hiljaks jää. Erakordne saavutus: saabub juba 8.12. Jaamas on kassades lobisemishimulisi reisijaid ning seal toimub pisut põhjalikum „küünte närimine” ning siis jooks rongini (nagu olen mitu korda kinnitanud, ei saa ma aru jaama ümberehituse projekteerijast, kes pani kassad perroonitunnelist võimalikult kaugele).

Saarejõe ääres parandatakse raudteed ja Saksa Raudtee remondispetsialist Maks Mutt teatab, et osa ronge on asendatud bussidega. Eeltöö selgitas välja, et minu oma siiski käib.

Seekord on rattalaenutuse onu suur sõber, enam ei väida midagi kaotatud võtmest vms. „Kas jälle tuleb üks ilus rattaretk?” uurib lausa.

Rongis on rattaretkelisi mitu. Kaks ei-saa-mitte-vaiki-olla-tüüpi reisijat leiavad teineteise; et ma lähen maha umbes 3/4 liinipikkuse peal, algul olid nad võhivõõrad ja mahamineku ajal juba südamlikud sõbrad, siis ma ei tea, mis hakkab saama lõppjaamas.

Tulen maha kunagises S-l. kindluslinnas, ostan kaks pooleliitrist pudelit vett ja sõidan kesklinna uurima, mis on järel 1887 lammutatud muldkindlustustest. On isegi rohkem, kui kindluseraamat kirjeldas, sest peale ühe poolbastioni ja kuiva vallikraavi, ühe täisbastioni ja ühe jões oleva semilune'i näen, et ka mingi kindluse alusmüür on välja kaevatud.

Näen ära ka linna teised põhilised vaatamisväärsused, nagu keskväljaku ja prantsuse ustava sõduri Lacroix' kuju. Lacroix'ga juhtunud nõnda, et kui Pariisi 1815. a rahuga pidi kindlus minema prantslastelt preislastele, siis unustasid prantslased tunnimees Lacroix' vahipostile, kus ta seisis (üksi tühjas kindluslinnas) kuni preislaste saabumiseni. Preislased olid sellisest kohusetundest äärmiselt liigutatud (mõistagi...), andsid talle toidumoona ja tubakat ning näitasid Prantsusmaale marssimise teeotsa kätte.

Muldkindlustuste säilinud osas, linnapargis hakkab tulema mingi rahvaüritus.

Linn nähtud, asun jõeäärsele rattateele. Jõe ääres on kilomeetrisildid, mis algul näitavad kole suuri arve (nimelt läheb tee piki jõge suudmeni ja siis veel 8 km), aga katsun nende peale mitte mõelda. Esialgu on tee kaetud betoonplaatidega, mille paisumisvuukides on kumm, mis kuumaga on nätske ja millest jääb suur lörakas esirehvi külge kinni. (Hiljem, teises puhkepeatuses jääb tossupaela ja soki külge kuskilt tulnud (vbl. ülalt linnusest visatud) sula näts, mille tulemusel tuleb need sokid pärast ära visata.)

Päike paistab, kaunis laevatatav jõgi, üpris rohkesti matkajaid, esimesed 20 km lähevad lobedasti.

Salatikene
Tuleb sisemaa kohta ebaharilik rajatis nagu jahisadam, mille kõrval on hiiglaslik õlle­saal – ma ei liialda, selles on sadu kohti. Võib-olla kooli- või firma­ekskursioonide jaoks. Mõtlen, et võtaks vee ja jäätise. Selgub, et jäätised on ainult pakis pulgajäätised; otsustan võtta juurde salati (teades, kui mikroskoopilised on Saksamaal garneeringuks kasutatavad salatikribalad, näiteks aasta tagasi oli 20 cm2, kui suur see siis ikka on). Aga näe, eksin!

Edasi läheb sõit huvitavamaks: jõgi on kohanud õige kõva kaljut ning otse läbi minemise asemel läinud pika kääruna. Üleval kääru otsas (all pildil taga paremal hele täpp) on vaateplatvorm, millelt pildistasin 15.11.2008 nii hunnituid uduvaateid, et nende väärtusest on aru saanud ainult vähesed.


Jõekääru väliskurv on klibukallak, nii jõeorg rändabki; ratturite kaitseks on tee äärde pandud terasrõngastega tugevdatud võrkaiad, mis on kohati jõe poole kahtlaselt kummis.

Proovin pildistada sõidu pealt, sh üle õla. Õnnestub. Igati nauditavad vaated (vt ülal).

Sõidan M-lachi linnast (kus käisin kunagi samade uduvaadete järel, ja et piletiautomaadiga susserdamise pärast vajalikust rongist maha jäin, siis vägagi põhjalikult) peatumata läbi. Metsas on tõus, selle otsas kabel (takerdun mahatulekul rattasse ja peaaegu komistan, joon vett, ei pildista), siis lõbus langus. Edasi pikalt mööda juba pisut kitsama, aga metsaste kallastega jõeäärt. Liivakivikarjääri juurest üle silla paremkaldale, tee jätkub, muutub kruusast uuesti betooniks. Kella kolme paiku läheb soojaks, 29 °C. Vastu tuleb uisutajaid, sh käest kinni algaja noorpaar, kellest üks lükkab lapsevankrit. Uhh.

Teen teise puhkepausi, kavandades puhata 50 minutit kella neljani. Sadamas on kaks ristluslaeva (üks neist Punane Lõvi, millel neli aastat tagasi toimus Eesti seltsi veinireis ja asutuse jõulupidu) ja seega palju kohvikualteid vanureid. Mõtlen, et küllap nad lähevad vanalinna poole, ja pööran pilgu vastassuunas, et seal ju ka kutsuv kohvik, äkki on seal vähem rahvast.

Kohvikuelamus on äge. Saan 50 minuti jooksul näha aeglast teenindust ja klientide tagaselja rääkimist. Paaril ettekandjal on mingi suur isiklik probleem. Õues on palav ja olen sees ainus klient. Kui esimesed 20 minutit midagi ei juhtu, käin leti ääres enda olemasolu meelde tuletamas. Pärast lähen uuesti, et tahaks maksta ka. Külm mineraalvesi ja jäätis.

Viimane 25 km kulgeb suurema asustuse seas. Jõe ja asulate vahel on üleujutuste eest kaitsev poldritamm, rattatee kulgeb osaliselt selle peal. Ühes kohas on laevade liiklusmärk, et kuni 40 m pikad saavad sõita otse kanalit pidi ja lüüsist läbi, aga kuni 110 m pikkused sõitku kaarega mööda pikka käändu. Loodetavasti ei ole ülesvoolu keegi ehitanud pikemat kui 110 m laeva, sest see oleks igavesti seal jõel kinni (ka ülal mainitud äkilisest jõekäänust mahuvad läbi ainult kuni 110 m pikad laevad).

On kämpinguid ehk haagissuvilate alasid, kus tegeldakse tavaliste laupäevaõhtu tegevustega: kes jookseb jõe ääres ringi, kes püüab kala, kes istub haagissuvila kõrval toolil ja loeb raamatut. Eesti avarusega ja privaatse suvitamisega harjunul on raske mõista taolise suvitamise mõnu, kui 5 m eemal on teine, kisav seltskond.

Üks seltskond veeskab Mercedese tagant mootorpaati ja see on väga koomiline, sest ilmselt paadiomanik kardab vette minnes jalgu märjaks teha. Paraku ei ole ilus tema häda pildistada. Kui Mercedes veel pisut tagurdaks, oleks vees nii paat kui ka auto ise ning kogu seltskonnal oleks tegevust hoobilt rohkem.

Kahe suure jõe kohtumispaik on taoline:


NB! Vasakult tuleva jõe vesi jääb ka edasi vasakule, ja vastupidi.

Edasi läheb tee mööda Maaselja kallast, mida olen näinud lugematuid kordi rongiaknast. Kuskil 75 km peal tuleb ootamatu väsimus ja tempo kukub.

T. linnakesest põiki läbi navigeerimine on raske. Kord näen tuttava kaubamaja tagakülge, aga ei suuda tuvastada, kus ma ikkagi olen. Tuleb välja võtta kaardi taga olev pisike linnaplaan (millelt selgub, et ajasin segi sama kaubamaja kaks filiaali). Kurikuulsa karvandi sünnimaja pildistada ei viitsi (ja nagu selgub hiljem pildiarhiivi korrastamisel, on mul see pilt esimesest T-s käigust juba olemas).

Ma ei tea, kas Saksamaa liiklusseadus lubab jalgratturil teha mitme sõidureaga teel vasakpööret, aga ammuse keisri troonisaalist möödununa teen nii elegantse manöövri, et endal ka hea meel: algul lähen ristmikust otse, teisel pool kahaneb sõiduridade arv kummaski suunas üheks, seal teen tagasipöörde ja siis sujuva liigutusega kohe parempöörde jaama poole.

Ostan jaama leheputkast ajakirja Profifoto (ikka tuleb püüelda kõrgemale, kui hüpata suudab) ja jaamaputkast külma mineraalvett, kus pillan raha otsides kiivri maha. Tädi – võimalik, et minust kõvasti noorem – ei mahu oma gabariitide poolest putkasse hästi ära ja võtab nõuks minuga lobisema hakata. Rongis panen veepudeli tühjale istmele, et ise ronida järgmisele ja siis pudel tühjendada, aga seda on märganud eemal istuv portugali vanamees, kes ei jäta vehkimist enne järele, kui olen „kaotatud” pudeli tema juhendamisel üles korjanud. Ja ma peaks olema veel talle tänulik.

Uni murrab ja silma aeg-ajalt lahti tehes ei saa ma hästi aru, kus oleme, sest rong on jaama sisse sõitnud teiselt poolt, nagu aeg-ajalt juhtub. Jaamast saan kohe bussi peale. Korterisse jõudes leian, et jalgade peal on mingi puru, mis selgub olevat sool.

Päikeseloojangu aegu olen rõdul ja näen, et nahkhiired lendavad rõdu tagant läbi harva; põhiliselt lendavad nad maja liftišahti kõrval olevate põõsaste kohal ringiratast, kus ühekorraga on neid tiirutamas kümmekond.

20.8.10

R, 1366. päev: oui, je suis l’oiseleur

Astun fliisi lukutõmmitsa peale kogemata veel kord ja Saksa keemiatööstuse saavutus annab järele. Aeg kasutada keemiatööstuse teistsugust saavutust.

Tööl siseveebis on avaldatud juhend, kuidas ohutult läbida töömaja kõrval ehitusplatsi 2. kraana all olev kõnnitee. (Seal on kolm kraanat: püsitamise järjekorras 2., 1. ja 3. ning vasakult paremale 3., 1. ja 2.) Saab teada, et kraanat juhib isand Pereira – kes siis veel.

Maksimarketi tööstuskaupade osakonna infoletis on müüjal telefonis tilin viisil Der Vogelfänger bin ich ja / stets lustig, heißa, hopsassa!. Ükspäev jaama juures bussi oodates nägin, et vastas üle tänava ootab bussi keegi pisut tuttava ilmega inimene; mõtlesin, kes see võiks olla, järeldasin, et võib-olla keegi selle poe müüjatest (käin seal nii 1–2 korda kuus ja müüjaid nägupidi eriti ei tea), ja jälgisin, mis number bussi peale ta läheb. Just nii, number klappis.

19.8.10

N, 1365. päev: suvi on tagasi!

Täna näevad minu paljunäinud toimetajasilmad tõlkes lauslollust, kus originaali teade, et Euroopa Liidu teatud määrus kehtestab teatud ülemaailmse süsteemi [Euroopa Liidus, muidugi!], on moondunud tõlkes absurdiks, et Euroopa Liit kehtestab määrusega selle süsteemi kogu maailmas!! No püha müristus! Saan aru, et üle tuhande lehekülje lugemine kahe lehekülje tõlkimiseks võib olla palju tahetud, aga miks mitte avada inglise Wikipedias sama määruse teemaline artikkel ja lugeda suisa esimesest lausest, mis on määruse ja süsteemi suhe. Aga ei, palju tahetud. Mõtlemine oma peaga (Euroopa Liit ju ei määra, kuidas peab elama kogu maailm!) on ka palju tahetud. „Küürakat parandab ainult haud,” ütleb puudega inimesi halvustav vanasõna, aga mis parandaks taolist tõlkijat?

18.8.10

K, 1364. päev: teine mantlipäev

Siinmaal on inimestel ebameeldiv komme poes pakkimata puu- ja aedvilju kohe näost sisse ajada. Näeb inime viinamarju – kohe lupsti! mari suhu, isegi kui ei osta. Ebasanitaarsusest ma ei räägigi – nendele, kes elunevad rahvatarkustest, teadmiseks, et solgisurma võib surra küll, ja veel väga õudsesse! – aga see on lihtsalt jäle. Näiteks ostsin ma eelmisel nädalal lahtisi, st pakkimata nektariine. Üks oli hunnikusse sätitud nii, et välja hammustatud koht jäi ilusti allapoole! Öäkk!!!

17.8.10

T, 1363. päev: mantlis olen ka mina

Avastan, et olen ükspäev fliisi peale astudes ära murdnud luku just selle klibaka, millest lukk kinni-lahti käib. Seega loodame Saksa keemiatööstuse peale.

Tuvastan, et osakonnajuhataja on puhkusetaotluse ära kinnitanud, st ostan lennukipiletid. Lõbu missugune, sest kuigi aega on vähe, on pileti hind veel täitsa tavaline.

Näen tõlget, kus bidee on tõlgitud pissuaariks, mis seos seondub eesti ühiskondlikus mälus teadagi baaside lepinguga, tulnukohvitseride poolt käekellade kokkuostmise ja nende prouade öösärkidega ballil ning täikongiliste sõdurite pervertse rivisammuga. Edasi näen jälle vana tuttavat „kunstnahast või lateksist sooja aluspesu”.

16.8.10

E, 1362. päev: külma, kuuma ei karda iial ma

Täna on 17 °C ja ma olen särgiväel. Kohalikud on miskipärast mantlites ja vaatavad viltu. Laupäeva hommikul oli 14 °C, ma olin siis särgiväel ja lühikestes pükstes ning ka vaatasid, aga päeva peale läks soojemaks. Täna siis vaatavad soojalembesed mantelloomad imelikult – samad, kes temperatuuriga −2 °C kannavad läkiläkisid, kes esimese härmatise peale haaravad soolakülimitud ja soolatavad teid, nii et ragiseb, ning tekitavad 1 mm paksuse lumikatte korral kogu riigi ulatuses liikluskaose.

Vahetu ülemus meilib, et ta on ikka kodus haige ja tööle ei tule. Naah, seal siis mu puhkusetaotluse kinnitamine on. Vahetu ülemus soovitab mis tahes asjas pöörduda teiste rühmade vahetute ülemuste poole, mida ma kohe ka teen, mainides oma puhkusetaotlust (mille tegin 4. skp ja mis vahetu ülemuse puudumise tõttu senini seisab). Saan kinnituse veerand tunni jooksul; vaja veel oodata osakonnajuhataja kinnitust.

Õhtul dokumentaalsarja NASA's Greatest Missions: When We Left Earth 1. jagu Ordinary Supermen (X-15 ja Mercury). Tunnen nägupidi ära tänapäevase Neil Armstrongi (kes nõustub intervjuud andma harva) ja lennujuhtimiskeskuse juhi Gene Kranzi, viimase küll filmis Apollo 13 olnud sarnase valge vesti ja näitleja järgi, kes lausub pisukese dramaatilise liialdusena mängufilmi moto (Failure is not an option!). Kranzi valgel vestil ongi Apollo 13 logo. Ega ta siis ilmaasjata pealkirjastanud ka autobiograafia sama filmimotoga.

15.8.10

P, 1361. päev: vihmapühapäev

Ärkan õuest kostva vihmapahina ja tuulekohina peale. Töötlen päev otsa puhkusepilte (mis on senini jäänud suuremat rookimata), harvendades ka juuli alguse mesimummupilte. Nagu eile mainitud, leian valemi, millega omandavad seebikaga tehtud pildi sama koloratuuri kui suure fotokaga tehtud (pean uurima, kas saan seda panna importimisel vaikeseadeks), ning puhkusel, eriti rattaga ringisõitmisel, oli seebikarbiga viibutada kergem kui suure fotokaga.

Neile, kes arvavad, et ma veedan piltide töötlemisel „liiga palju aega”: lihtne on ju teha ütleme sünnipäevast ütleme 100 pilti, kus inimestel on näod sinised või rohelised; aga ma eelistan neist valida ja töödelda 25, mis paistavad silma ja jäävad meelde. See aga nõuab pühendumist ja palju aega.

Vahepeal panen selga fliisi ja loen rõdul värskes õhus raamatut ning söön (mis küll lõpeb põgenemisega tüütu herilase eest – sügis tuleb, miski enam ei õitse, herilastel ei ole süsivesikuid mujalt võtta – ning mu vanaema sõi kunagi herilase koos vaarikaga ära ning see vaatepilt oli väga õpetlik – nagu äia koeral, kellele meeldib vaadata mesilaste toimetamist taru lennulaual, on mõnikord nina profiilis nagu grusiinil). Leian loetavast papagoiraamatust, et papagoi „taltsutamise” peatüki esimene osa on peale alguslõigu sõna-sõnalt sama kui sama autori teises papagoiraamatus papagoi distsiplineerimise kohta olnu, ainult liiginimetus on teine. (Seda teksti tean ma väga hästi, sest see on olnud läbi aastate mu kursuse üks lemmiktekste ja saab teha tõlkeprobleemide statistikat.)

Hiljutise kriminullitõlke teemal arutledes koorub mõte, et kes vajab magistritöö teemat, saaks näiteks võtta asjaomase tõlkija tõlke ning originaali ning neid võrrelda. (Oleme sama tõlkija kätetööd naernud ka varem.) Tõlkija kogu looming oleks juba umbes doktoritöö mahus. Mis tõlkijal võiks selle vastu olla, pakun, kui keegi temast lõputöö kirjutaks, ta oleks kahtlemata meelitatud. Algul tuleks lugeda eesti tõlge ning üritada selle eriti imelikke tõlkevalikuid tõlkida tagasi inglise keelde – nt „teie süda tiksub nagu imikul” – no kas süda „tiksub”, isegi imikul? Pigem oli mõte, et inimene on nagu uuesti sündinud. Või siis uurida, kas raamatus palju kordi esinev uudisväljend „mõõgapidemeni” on olnud originaalis alati „to the hilt” või on viimast tõlgitud mõnikord ka teisiti. Pealkirjas jah, seal on vahele astunud toimetaja, aga tekstis see luksus on puudunud. Inimesed ju ostavad ja ega raamatupood ole süüdi, kui kaup kõlbmatuna tagasi viia. Huvitav, kas kirjastusele teatamine aitaks?

Uurin kõvera kase kaudu sugulust mitmete tuntud eestlastega. Ainus, kellega Geni sugulust, õigemini mitmekordset hõimlust ei leia, on Konstantin Päts. Viimatise õpingute kaaslastest kuuega olen nn kolme rea sugulane (seose kirjeldus on kolm rida pikk) ja kahega nelja rea sugulane. Üks neist küll pärast protesteerib, et tegelikult on ta ju palju lähemalt „sugulane”, kui arvestada sugulust koera kaudu.

14.8.10

L, 1360. päev: vulkaanide maal

Ka täna veedan päeva jalgrattamatkal, sõites mineraalveelinnast Gerolsteinist vulkaanilinnast Daunist mööda alla Moseli orgu Wittlichisse. Vahemaa mingi 62 km, sellest 27 km mööda maanteed ja 35 km mööda vanale raudteetammile ehitatud rattamatkateed, mille rulluisutasin kolm aastat tagasi.

8.24 rongiga minema, pakin rongis koti ümber – pärastlõunaks lubab võib-olla vihma, kuivad riided on kilekotis kaasas. Kohal 9.06. Väike aja parajakstegemine (sest laenutuses läheb nii 10 minutit, aga rong läheb alles 9.59), siis laenutusse.

Täna on rattalaenutuses tagasi pikk rootslane, kes oli seal ka esimesel korral 10. VII. Kohe jutu alustuseks tõmbab ta silmad vidukile ja küsib: „Ega eelmine kord võti teie kätte jäänud?” – No püha halastus!! Muidugi mitte! Võti oli tagastatava ratta lukus ja tema oma asi, kui ta selle töökoja põrandale ära kaotas. Huvitav, kuidas saaks laenutuseratta varastatud võtit kuritarvitada – luuraks laenutusest saja kilomeetri raadiuses ringi ja kui näeks sama numbriga ratast, siis muudkui ärandaks? Puhta lollus.

Nõnda möödub jalgratta üleandmine vastastikuse usaldamatuse õhkkonnas.

Eelmisest laupäevast tuttava rongiga Gerolsteini, kus olen kohal kell 11.08 ja kus on mõneti soojem kui hommikul. Selgub ka, et ei ole midagi unine mägiküla, kihab vilgas elu – ja mul on vaja sõita esimesed 2 km linna läbistaval maanteel. Uhh, see on kole... Ma Saksamaa liiklusseadust üksipulgi ei tea (kuigi olen selle vist kunagi läbi lugenud), aga igaks juhuks ma kõnniteele tükkima ei hakka (kõnnitee on päratu kõrge äärekivi taga kah). Nagu selle mõne õuduseminuti järel näen, ei kõndinud kõnniteel see 2 km mitte kedagi.

Aga see-eest on sõiduteel liiklus missugune... Eriti kole oli hetk, kui olen sattunud rentslisse, mis sealkandis on plaaditud, 40 cm lai ja kahe ületamatu serva vahel – kõnnitee pool vähemalt 20 cm kõrgune äärekivi, tänava pool 3 cm kõrgune asfaldirant. Tee kaunis kitsas, kurviga ja siis sõidab must mööda buss, jalgrataste vedamise haagis järel. Traktoreid, motikaid ka. Nii et nüüd siis tean, et oleks ikka pidanud tegema 40 m tõusu, mitte otsima lauget kaarega teed.

Kui maanteelt ära keeran, on lahe tunne. Läbi elamuasumi peaks viima otsetee teisele, väiksemale maanteele. Maantee ise on järgmine, aga loodan hoida pisut tõusu-langust kokku, kui lähen esimesest tänavast otse, nagu näitas kaart ja Google Earth.

Kasselburg
Aga seda need ei näidanud, et keski kade inimene on pannud oma maja ette märgi „Liiklemise keeld” ja et märgitagune tee kaob äkilise tõusu taha, ei näe ma, kui pikalt on tee suletud. Kui üle kilomeetrise ringiga sama suletud jupi vastasotsa jõuan, näen, et suletud on umbes 20 meetrit. (Tasuks paar kaunist pilti Kasselburgi linnusest. Näen toonasest postitusest, et ka eelmine kord sinna sattudes lugesin rongis Murakamit!)

Aga edasi läheb suhteliselt lauge tõus ning maastik on kaunis metsane mägiorg ja edasi on kõik väga vaikne. Ainus, kellest üksteisest mitu korda mööda sõidame, on Koblenzi numbriga postiauto.

Esimese asula järel tuleb mäe otsas kuivmaar ehk endine vulkaanilise auruplahvatuse kraater. Selle ühes otsas on karjäär ning mujal võsane teeäär ja selle taga vist heinamaa.

Siis tuleb karm tõus, kobin rattalt maha ja lükkan käekõrval. Üleval on just suunas, kuhu kaadile on märgitud ilus vaade, suur sõjaväe lasketiir, mitmekordne aed ümber, aial sildid, küllap et pildistamine keelatud.

Olen matka lagipunktis ja kohe tuleb ka vägevaim langus, pooleteist kilomeetri peal sada meetrit. Aga no vat, võta näpust, asfalt on nõnda lagunenud et haige värk ja teepeenra asemel on maantee ääres taas kord äärekivi. Nii et pidur-pidur-pidur.

Hiirelõksumuuseum
Asula nimi on Neroth, kaart ütleb seal olevat hiirelõksumuuseumi. Leian küla keskmest külaplaani, kus kaheksa olulise asutuse seas (nagu postkontor, pank, tuletõrje, kõrts jne) on ka muuseum. See on lahti kaks tundi kolmapäeva pärastlõunal ja teised kaks reedel. Täna on laupäev. Aknast paistab paar imelist lõksu.

Halb asfalt jätkub ja üldse võib hiiremotiivi näha külas rohkesti, sh sildil, et head teed ja tulge kunagi tagasi. Ei tea, miks hiired just seda küla nõnda eelistasid.

Koos järgmise küla piiriga pareneb ka asfalt ning just minu sissesõidu ajal kostavad sireenid. Ilmselt katsetatakse häiresüsteeme, nagu neid kord kuus ikka katsetatakse, või on siis oodata vulkaanipurset või on külarahval mu tuleku üle lihtsalt hea meel.

Oberstadtfeld
Küla nimi on Oberstadtfeld ehk Ülemine Linnapõld (oja pidi paar kilomeetrit allavoolu on ka Unterstadtfeld). Maantee keerab suure aasana alla, aga eelistan sõita otse läbi küla. Küla 400 m pikkuse peatänava langus on umbes 40 meetrit. Satun uuesti suurele maanteele, aga see on laiem kui enne. Tee läheb mäkke, teen lae peal pilti, edasi läheb 1,7 km lõbusa vabajooksuga allamäge ning Dauni eeslinnas ärakeeramise tänava silti otsides. Tänav on lõbusa nimega Biberdamm ehk Kopratamm (st mitte Biberdammstraße, vaid ainult Biberdamm).

Paar kilomeetrit vaikset metsateed ning algab uus tõus. Viidad näitavad, et mäe otsas on kolm vulkaanijärve, millest kaht näha soovin (kolmas jääb mu teelt kõrvale). Tõus on raske ja väsitav, aga täna viimane. Mäe otsas on pinnase ladustamise koht, millel vaikseid prügimäe tunnuseid.

Weinfelder Maar (Totenmaar)
Pisut eemal teise mäe otsas, st kraatrivalli taga, on esimene maarijärv Weinfelder Maar (Totenmaar). Makaabri teise nime sai sellest, et keskajal olnud seal küla Weinfeld, aga katk ja elanike muu lahkumine jättis küla surnud külaks ning ühel heal päeval tuli maavärin ja küla kadus. Alles jäi ainult kirik ja kalmistu, mis senini alles ja kasutusel. Kõnnin, uudistan ja mõtlen, kui suur pauk selle tekitas, ja sõidan edasi.

(Selle valemi järgi arvutatuna tekitas Weinfeldi maari kraatri plahvatus energiaga 365·1012 J ehk sama tugev plahvatus kui 91 kilotonni TNT omal. Koduse Kaali peakraatri plahvatus oli sama valemi järgi energiaga ligikaudu 5·1012 J (1,3 kt TNT; kuigi meenutagem, et Kaalis on senini kraatreid mitmeid ja peakraater on neist ainult üks ning ka meteoriidi laialipaiskumisel toimus küllap plahvatus).)

Schalkenmehrerer Maar
Teisel pool seljakut on Schalkenmehreni maar ja perifeerset nägemist kasutades saab tõesti näha kaht maarijärve korraga. Selle kaksikmaari suurema, järvega osa tekitas umbes 630·1012 J (160 kt TNT, 11–13 Hiroshima, 7–8 Nagasaki) vägevune plahvatus. [Möönan, et plahvatuse jõu võrdlemine sõjakoledustega on propaganda maiguga. Vaadake viimast linki ja seal loetletud plahvatusenergia väärtusi ning näete, kuidas maaride hiigelkraatrid kahvatuvad suuremate tuumaplahvatuste ees. Samas on tuumaplahvatust kasutatud sõjategevuses ainult kaks, üldtuntud korda. Makaabrite arvude huvilistele mainin koduseks ülesandeks, et II maailmasõja aegses tavalises lennukipommis oli lõhkeainet umbes pool üldmassist ja linnade pommitamisel tappis tonn pomme keskeltläbi 7–12 inimest.] Vastav helitugevus oli umbes 250 dB ja ülerõhk umbes 1000 at. (1996. aasta seisuga oli kõigi tuumakatsetuste summaarne tugevus 510 Mt, nagu väidab eelmine link. Kõige valjem inimtekkeline heli oli Tsar-Bomba (50 Mt) plahvatus 1961. aastal (282 dB), aga ega looduse vastu ikka saa: Tunguusi 1908. katastroof olnud umbes 1 Gt (302 dB), Krakatau 1883. a plahvatus umbes 5 Gt (310 dB) ning tugevaim inimajaloos teada olev heli oli Tambora vulkaaniplahvatus 1815 (14 Gt, 320 dB).)

Schalkenmehrenisse läheb alla käänuline, aga väga tühi maantee. On turismihooaja tippaeg, puhkajate näoga inimesi on rohkesti. Sildi järgi finišeerub täna Schalkenmehrenis kohalik triatlon, aga kedagi muud ratturit ma ei näe.

Küla taga peaksin kuidagi jõudma vanale raudteetammile. Google Earthi aerofoto on väga vana, seal on peal sildu, mida enam ei ole, nii et marsruuti plaanides ei olnud ma ka kindel, kas ka Schalkenmehreni juures kujutatud sild on alles või saab sealt üles raja peale ronida. Selgub, et on, ja pean sõitma poolteist kilomeetrit edasi, kuni pääsen tammile. (Selle jalgratta-matkatee ümber on nimelt ka aed. Viimases hädas saanuks muidugi minna läbi heinamaa ja ronida tammist üles.)

Jõuan tammile kell 13.50, sõita on umbes 35 km ning mõtlen, et kui hästi läheb, jõuan kella 15.54 rongile. Olen välja selgitanud, et viimane rong, millelt jõuan rattalaenutusse, läheb Wittlichist kell 17.54, enne seda läheb vist 17.36 ja siis 17.20. Seega olen sättinud kontroll-ajaks, mil peaksin Wittlichi jaamas olema, kell 17.00. Nähtavasti jõuan.

Raudteetammi tee alguses on maastik enamasti täitsa uus, kuigi ma olen sama tee läbi sõitnud uiskudel ja peaksin sedasi mäletama iga kivikest. Aga ei mäleta. Allpool on tunneleid, mida mäletasin olevat kaks, aga tegelikult on kolm. Kiirteesildu mäletan olevat olnud samuti kaks, kuigi neid on tugevasti rohkem.

Rattaga on sõita üldiselt palju mugavam kui uiskudega, eks ju, nii et imestan vahepeal, kuidas ma tollal taolise retke üldse ette võtsin. Aga näe võtsin ja ära tegin.

Gillenfeldi juures hakkab tee meelde tulema. Tee äärde on pandud vanadele kohtadele raudteemärke, selgitused juures. Rattatee on remondis, on ümbersõit läbi küla. On mõningane mõte käia vaatamas suurt maarijärve Pulvermaar (võib-olla sama, kus filmiti telefilmi „Vulkan” juppe, vt selle loo lõpp), aga et sinna viiv maantee on tõesti minu poole väga kaldu, jääb see mõte katki ja pööran rattateele tagasi.

13.8.10

R, 1359. päev: tõlkijate käitumisest

Süvenen tööteemadel pisimutukate taksonoomiasse ja tuvastan, et näidisdokumendis (mida tõlkija ei ole järginud) on üht moodi, tõlkijal – kes on läinud lihtsa vastupanu teed ja võtnud vaste silvetist – on teist moodi ja peaks olema hoopis kolmat moodi. Inglise nimetus nimelt hõlmab 9 sugukonda, eesti üldnimetust ei ole, silvet on suvatsenud mainida vaid kaht, millest tõlkija on võtnud esimese; aga saab läheneda hoopis teise nurga alt – tuleb välja uurida, mis liigiga tegu, ning otsida selle sugukonna eesti nimetus, mis on olemas küll.

Kerge vaidlus lähemate kolleegidega, millal oli see „omal ajal”, mil silvet olnud täitsa asjalik. Pakun, et 1920. aastatel.

Millalgi nädala sees üllitab Eesti tuntud tõlkebüroo oma feisspuki-lehel (mis muide on vormilt isiku, mitte asutuse lehekülg) meelelahutusena hulgi tõlkepärleid. Saan aru, et toimetajal viskas lõpuks üle, aga misjaoks taoline odava populaarsuse taotlemine? (Kahtlen, et sama büroo, mis olla kunagi oma sünnipäeval neid suuliselt etelnud, sest too keskendunud nn riistanaljadele [st arhaismi „riist” tehnikakontekstis asjakohatu kasutamise näidetele], mida ka siin loetelus oli päris mitu.) Sõpradest tõlkijad kiidavad takka, et küll on naljakas. No tule taevas appi! Tõlkepärlite kogu võib pidada, arvan, aga ainult kahel otstarbel: harimiseks ja varasemate paranduste arhiivimiseks. Meelelahutuseks mitte. Ei ole ilus.

12.8.10

N, 1358. päev: neljapäev

Postkontoris raamatu- ja plaadipaki järel.

Saan teada, et Inglise kuningal Henry VIII-l olnud hallpapagoi, kes peremehe vette kukkumise peale pistis karjuma: „Help! I am drowning!” ja et Theodor Rooseveldil olnud hüatsintaara.

Lightroomis olid seni digipildid aastani 2005 ja seejärel aastast 2008 edasi. Vahepealset kolme aastat mitte, nii et mälus on, et oh, ma ju millalgi käisin siin või seal, aga hakkan pilte otsima – ei leia! Otsi kasvõi kuupäeva järgi siit blogist, kui meeles on, mismoodi tookord kohanime väänasin. (Krt, peab ikka soome kolleegilt „Esto-Europa” tagasi küsima, see on olnud tema käes juba umbes neli aastat.)

Ostan Kirikmäe prismast uued kõrvaklapid (juhtmeta – vanasti sai telefonikõnede ajal mööda korterit liikuda, aga praegu ole skaipimise ajal arvuti külge aheldatud; viimane tilk oli juhtme taha jäänud joogi ümbertõmbamine 1. skp). Vastuse saab ka prisma boonuspunktide küsimus, sest müüja täheldab, et mul on punkte kole palju (käin seal umbes kaks korda nädalas, neid on kogunenud septembrist saadik ja juba tervelt kõrvaklappide poole hinna eest. Pakub, et äkki arvestame hinnast maha. No las arvestab.

Uued klapid ent tahavad enne kasutamist laadida, nii et neid kohe kasutada ei saa.

Filmiõhtu jätkub eile alustatud filmiga Jaws: The Revenge ja siis filmiga Jaws III. Ma olin esimese esti arvanud sarja II osaks (tegelikult on IV osa). Kuigi jah väga tobe, on see siiski kriipsu võrra parem kui Jaws III. Pahad saavad oma teenitud või teenimata palga ning head tumeda nahavärviga inimest natuke nätsutatakse, aga tal pole pärast viga midagi.

11.8.10

K, 1357. päev: ära sega, kala magab

Leian väga paha tõlkevea, kus tõlkija on võtnud asja sõnaraamatust ja saanud karjuvalt absurdse ning dokumendi kontekstis ohtliku tulemuse ning toimetaja pole seda tähele pannud. Edastan paranduse kliendikoordineerijale ühes palvega paluda kliendil vana dokument parandatuga asendada; samuti pakun end vabatahtlikuna sama dokumenti põhjalikult toimetama.

* * *

Eeloleval nädalavahetusel loodetavasti toimuva rattamatka marsruudi otsingud jätkuvad. Eri aastatel välja antud kaartidel on jalgrattatee märgitud eri kohtadesse. Laupäeva ja pühapäeva vihmaennustused muutuvad muudkui samuti.

Õhtul vaatan üht komöödia- ja/või elukafilmide klassika esindajat, mille pealkiri on Jaws. Ei no ma ei saa aru, kust otsast on kange kummikala õudne?

10.8.10

T, 1356. päev: Diana, Princess of Whales*

Kaks õhtut-hommikut on väldanud Lightroomis Saksamaa kohamärksõnade korrastamine. Endine hierarhia (ainult Lightroomis, märksõnade panemiseks) oli seal DE > [kohanimi] > [huviväärsus], aga et Saksamaal on päris palju huvitavaid asulaid, läks see nimekiri määratu pikaks. Seega siis käisin kõik Saksamaal tehtud pildid seniste märksõnade järgi läbi ja lisasin hierarhiasse liidumaa, kreisi ja valla: seega on hierarhia nüüd DE > [liidumaa] > [kreis] > [vald] > [kohanimi] > [huviväärsus]. Olemasolevat märksõna saab otsida filtri või automaatpakkumise kaudu (Lightroomis on mingi algoritm, mis pakub teemaga seonduvaid märksõnu, st märksõnu, mida on kasutatud sarnastel piltidel – nagu kunagi panin õpingukaaslaste nimed kokkutulekupiltide juurde (et lõpetada lõputud vaidlused, kes millal kohal oli) ja Lightroom tuvastas ühelt ürituselt puudunud täiesti õigesti). Loetelu ise on aga palju kompaktsem, kui on vaja seda kerida üles-alla, sest hierarhiatasandeid saab kokku klappida.

Märksõna asukoha uuendamiseks kasutasin viisi, kus kuvasin pildid, kus vana märksõna; siis lisasin kuvatavatele piltidele uue märksõna (sama märksõna hierarhiasse teise kohta); siis kuvasin samad pildid uuesti uue märksõnaga ja kustutasin seose vana märksõnaga ära ning salvestasin. Võimalik, et seda saab teha ka märksõna ümbertõstmisega, ei tea. Salvestama peab igal juhul.

* * *

Hommikul bussis raamatut kotist võttes leian, et olen sinna eile unustanud paki krabipulki, mis ilmselt enam süüa ei sünni, ja loodan, et pakend sel ajal ei puhke, kui nad mul tööl laua all kotis on. Tööl kontorikeskkonnas nagu sellist prügikasti ei ole, kuhu heita toidujäätmed, vähemalt mitte meil korrusel; küll võiksid koristajad krabipulkade avamata paki pärast imestada.

Teiseks leian, et olen puhkuse-eelse kiirustamisega tõlkinud veebiuudises UK sujuvalt „Ühendriikideks”. Juhtub. Vt ka see link + kommentaarid (* viimasest ongi pärit pealkirja osundus).

Selleks ajaks, kui tänane lugu avaldamiskõlblikuks saab, on äikesed kindlasti üle ja sunniviisil metsatöölisteks saanutel Eesti lugejail ei ole sae ega kirve kõrvalt muuks enam mahti, aga näib, et mu õpetussõnad välgunoolte pildi peale püüdmiseks on üles riputatud feisspukki suisa äikesepildistamise võistluse teate juurde. Märksõnad on statiiv, aegvõte, kaabelpäästik ja väike ava (umbes f/8 – et välguta pilt üle ei valgustuks ja välgujoon ise tuleks terav; sellel rõdult tehtud pildil oli ava f/9,0 ja ISO 400). Et siis sätitakse kaamera äikesepilve poole ja hoitakse aegvõttes katik kuni välguni lahti; kohe pärast välku pannakse kinni ja alustatakse uut võtet. Nõnda väldime pimedate piltide teket, mis seeria valmistasin automaatse sarivõttega tänavu nii enne puhkust suisa kahe kaameraga korraga kui ka puhkusel, kus kokku umbes kolmesajast pildist jäi seitsmele peale välgus helendav taevas ja ülejäänud olid pime öö. Välgunoolt ennast ei ühelgi.

9.8.10

E, 1355. päev: esmaspäev

Ei midagi erilist. Esmaspäev on.

Rehkendan järgmise nädalavahetuse matka marsruuti, arvestades koguni võimalusega, et äkki on tõusud nii karmid, et pean lükkama ratast käekõrval. Esimene 7½ km läheb 200 m mäkke, vahepeal on pikki langusi, siis 15.–20. km vahel on veel nii sajameetrine tõus, aga viimased 25 km on ainult tasane või allamäge.

8.8.10

P, 1354. päev: aga kaugel kõmab kõu

Eilsest sõidust vaikne taastumine. Vaatan taas kord vana filmi Apollo 13 ning, teades nüüd varasemast paremini Kuu-lendude menetlusi, taban kohe ära, kus on dokumentalistikataotluslik osa ja kus kunstiline liialdus. Viimastest kerin kiiresti üle. Lükatiga muide liita ei saa.

Ratsutamishuvilisest soome sõber kirjutab feisspukis, et otsustas eile ilusa ilma nautimiseks sõita talli juurde lahtise autoga. Eesti metsikust lõunast kirjutatakse, et seal vaadatakse telekat küünlavalgel. Feisspuki vahendusel saame lugeda ka mõtte, et eestlase jaoks on täide läinud kaks unistust, Eestis on troopiline soojus ja Venemaa põleb. Maailma lõpp ei ole enam kaugel, häda tuleb!

Äike Skandinaavias 8.8.2010

7.8.10

L, 1353. päev: veere, veere vurinaga

Igati nauditav laupäev: päike, soe, aga mitte palav. Üürin jalgratta, sõidan rongiga nn mäe otsa (piki looklevat mägijõge umbes poolsada kilomeetrit üles) ja sõidan piki jõeäärset rattateed jälle alla. Läbisõit kokku 60,64 km (X10 näitas 60,22 km, aga mõnes oru kitsamas või metsasemas kohas ei nokkinud või nokkis valesti; pärast kaardilt mõõtsin tulemuseks 60,64 km). Teekonna alguses on paar karmi tõusu, kust lükkan ratta üles käekõrval, aga edasi tuleb siis ka pikki laugeid langusi, kus lageda peal püstitan oma selle sajandi jalgratta-kiirusrekordi 48,5 km/h*. Mittelageda peal tuleb ikka pidureid vajutada ja mitte üle umbes 40 km/h lasta, sest mine tea, ühes kohas näiteks otsustab nurga tagant välja sõita maastur, aga esiteks on maad selleni mingi 30 meetrit, rattal on pidurid korras ja ma olen varasemas elus sõitnud jalgrattaga nii palju talvel, et ka plokkis rataste libisemine ei loksuta.

* Tudengiajal, rattamatkal Ahvenamaale juhtus, et tulin mäest mööda lõbusat 10% kallet, uut jalgratta-kiirusrekordit tehes (spidomeeter näitas 48 km/h), ja ühe kurvi tagant sõitis vastu auto. See oli kruusatee, kus jalgrattakõlbulik osa oli 10 cm laiuste ribadena. Aga noh. Sama päeva õhtupoolikul tulime alla mööda maanteed, kogu kolaga, tunne ütles, et kiirus on suurem (tuul kohises kõrvades rohkem ja ratas sahises teise tooniga), aga spidomeeter näitas aiateibaid, nii et see jäi mõõtmata. Järgmisel sügisel üritasin mäest vaba langemist korrata, aga kiirusel 45 km/h hakkas sama ratas koledasti värisema ja lenksude hoidmine nõudis suurt jõudu, niisiis katse ebaõnnestus. Hiljem tuli tehnilisil põhjusil piirata piirkiirust 35 km/h peale.

Mul on ümber juhtraua keeratud Gorillapodi statiiv ja selle küljes on videokaamera, nii et umbes 6-tunnise sõiduajaga matkast on lindis umbes viiendik (see auto vastutuleku koht ka).

Edasi kõik järgemööda. Seekord on rattalaenutuse vahetuse ülem vuntsidega vanahärra, kes ei tea e-mailist midagi (ma olin jälle palunud kinni panna ratta ja seekord öelnud isegi sadula kõrguse). Seega saan ratta, kus on raam ja sadul kole madal; sadulatoru tuleb tõsta nii välja kui võimalik. Istun kahevagunise rongi veduris ja jälgin aknast maastikku, täheldades lahknevust põhilisest kaardist. Eile kopisin põhilise kaardi osi, printisin suurendatuna välja ja teipisin kokku umbes 2 m pikkuseks ja 9 cm laiuseks ribaks, mida kokku pakituna mugavam käes hoida või tasku pista kui suurt kaardilehte. Eile ostsin omale lõpuks ka rattakindad.

Paar peatust enne mu mahaminekut on rongil mingi väiksem elektririke, vagunisaatja ja vedurijuht õiendavad mõlemad (sõidu pealt). Et rattahoidla on veduris, näen seda tramburaid pealt.

Kohal kaunis mägilinnakeses, mille nimeks võiks öelda Kililinn, kell 10.39. Jaam on reisi alguspunktist kõrgemal ligi 150 meetrit (no tegelikult on see rohkem nagu mäestiku madalam osa; mäestiku kõrgemas osas on kõrgused isegi nii 700 m kanti, palju just pole, aga see-eest on seal endised vulkaanid). Kililinnas on jõeoru käänus kõrge küngas, millel vana keskaegne linn (linnas on tuhatkond elanikku, aga sõjas pommitati kõvasti) ning tagumises tipus kunagine kloostritaoline kiriklik asutus (Stift, ma ei tea, mis see eesti keeli on, ja isegi ajaloosõnastik ei aita; vahe kloostriga on see, et kloostrisse astudes anti varandus kloostrile, aga siin jäi varandus endale, lihtsalt elati mäe otsas vaikset tagasitõmbunud ühiselu). Ühes selle kõrvalkabelis on tänapäeval õllekas, kus veerand kaheteist paiku kostab Modern Talkingu taolist muusikat ja veidi hiljem Philipp Glassi taolist minimalistlikku.

Selle kirikliku asutuse keskmes on suur keskaegne kirik, omapärase kavatisega – seest ligi 15 m lai ühelööviline. Tehke järele või ostke ära! Üpris õhukesed seinad loodis kah, ei kipu laiali vajuma ega midagi, kuigi võlvid on kaunis lamedad. Omapärane külgakende paigutus (lõunaseinas on läänevõlvikutes sein akendeta, see-eest on idapoolsetes väga suured).

6.8.10

R, 1352. päev: aastad mööduvad, tuuled pöörduvad

Lõuna ajal postkontoris (kaks Amazoni pakki). Naastes kohvikusse võileiva järele suundudes leian suletud ukse. Võileivaautomaat on ka täiesti, täiesti tühi. Aga suvine graafik, reede, ajabilanss on mul tugevasti positiivne ja kui tänase tõlke valmis saan, võin kohe varsti matka- ja toidupoe suunas lahkuda.

Tekib küsimus, kas oskuskeeletu „sammulugeja” asemel tuleks öelda „sammuloendur” või „sammuarvesti” (sest peale sammude loendamise arvutab seade tavaliselt kokku ka läbitud vahemaa, nagu teeb elektriga elektriarvesti ja veega veearvesti). No jaa, mis te arvate, kus on Googli andmetel sõna „sammuarvesti” ainus kord kasutatud? – Eks muidugi siin blogis, eelmise aasta 23. augusti ilusa hilissuvise matka kirjelduses! Nüüd siis siin teist korda. ☺

Reisijate lollitamise nusstsirkusesse on nüüd astunud ka 222. bussiliin, mis vanasti Kuninga tänaval inimesi välja lasi. Nüüd teeb bussijuht näo, et ta ei kuule ega näe. Noh, mõtlen, järgmisest linnapargi ääres pole ka teab mis astuda. Kui ta seal ka ei ava, marsin bussi ette ja teen selle pühaduserüvetuse, et üritan väljuda avatud esiuksest. Saan muidugi sõimata, aga haugun rahvastevahelises suhtlemise keeles vastu, tahan teha bussi numbrist pilti, aga et mu Korea imel on fotoka päästik ja klahviluku nupp kõrvuti, lähevad viimased jälle traagiliselt segi. Bussijuht seda muidugi ei tea ja paras talle.

Kas siinmail on olemas tarbijakaitset? Kui on, siis kavatsen sinna kaevata, et lõpetatagu bussireisijate lollitamine ära. See, et sellest, kus peatuses buss peatub ja kus mitte, levib teade suulise pärimuse kaudu, ei ole normaalne. Kust kuradi kohast peab teadma linna külaline, et buss ta järgmises peatuses väljalaskmise asemel kuhugi põldude vahele küüditab? Bussipeatuses ega bussi küljes ei ole mingit silti ning ka bussijuht on vait nagu sukk. Aga kes maha üritab minna, selle näo ta täis sõimab. Reisija mõistlik eeldus on, et buss peatuses ikka maha laseb, ja kust ta peab teadma, et selle ümber toimub mingi kohalik kirbutsirkus?? Tramaivõi.

Ja ise veel hädas, kuidas leevendada linnas ummikuid ehk meelitada rohkem inimesi sõitma bussiga... Hale nali.

Matka-, elektroonika- ja toidupoes. Ka spetsiaalses elektroonikapoes ei ole randmetugesid; hea, kui kogu poe peale ühe tavalise hiiremati leiab. Eile kammisin läbi Kirikmäe prisma koolilaada taolise väljapaneku; siinmaal ilmselt tutvuvad lapsed arvutiga vist alles ülikoolis, nagu võib järeldada ka muudest tähelepanekutest siinkandi arvutikasutuse kohta. See-eest täheldan, et matkapoe jalgrattaosakonnas on just taoline manomeetri ja pika lohviga pump, mille ostsime Eestis vana manomeetriga pumba asemele.

Postkastis on prantsuskeelne kiri, millest saan aru, et see jutustab mingil moel elamu kütmisest, aga millest täpselt, sellest aitab aru saada alles skanner, tekstituvasti ja Google:

TEADE elanikele

Elukoht #######

Proua, preili, härra,

Käesolevaga soovime olla ettevaatlik, et me näeme järsk langus rõhk katla juures Residence.

See tähendab, et leke on soojendus torud kuskil hoones.

Seni keegi on teatanud lekkimise teenused endise või uue halduri.

Seetõttu kutsume iga elaniku elukoha lahkesti vaadata üksuste avastada võimalik niiskuse juuresolekul lähedal kütte torud ja radiaatorid.

Kui jah, siis kui sa avastada niiskuse juuresolekul oma korter, siis võtke ühendust tööajal, meie teenuste telefoninumber: 23 66 23 23.

Tänan teid ette ja jääb sinna teie käsutuses, palume siiralt härra, väljendab meie kõige silmapaistvamad tundeid.

Usaldusisik
Ja, vaadake, kõik D. kreisilinna tõlkeõppejõud, kes te masintõlget maha teete, ja kõik need, kes Harju keskmisel kombel Google'i tõlkevigade üle naeravad, mis te siis kaabite välja sõnaraamatu ja hakkate sealt ükshaaval uurima, või tipite vigadega ümber ja meilite kellelegi, kes aru saab, või lähete kallil reede õhtul tülitama naabreid, et äkki nad teavad?

Eile sain siinmaise mobiiliarve, mis oli väljastatud 16. juulil ja mille maksetähtpäev oli 30. juulil (2010). Mõtlesin just, kuhu juuni arve jäänud. Tüüpiline, et on saabunud kiirusega 5 mm/s. Mai arvet makstes olin hajameelne ja kogemata pidin õnnistama mobiilifirmat summaga, mis määratud ülekandmiseks mu Eesti kontole. Muidugi klõps! ja klõps! kinnitasin ka, et kõik on OK. Aga vahetult pärast viimast OK-d hakkasin summat aduma ning õnnestus tehing tühistada. Uhh.

5.8.10

N, 1351. päev: Savisaaren kalu

Leheuudise kõrval, kuidas Lasnamäe tiigist tõmmati välja Savisaare kalu, oleksid minu mis tahes tänased ülestähendused täiesti tühised ja mõttetud ☺

4.8.10

K, 1350. päev: 42 miljonit

Arenenud kapitalismi tingimustes on seda raske uskuda, aga hommikul ei ole sooja vett.

Ühinesin eile õhtul sugupuuhuviliste veebilehega geni.com ja juba täna hommikuks, napp kümme tundi hiljem, teatab Geni, et ta teab mul olevat 42 miljonit kõvera kase kaudu sugulast! Ossa poiss, mu päris-suguvõsatarkvaraga kulus 15 000. järjenumbrini jõudmiseks ligi kümme aastat.* Isa ja onu vahelist abielu ega vendlust iseendaga (millest kirjutas just eile feisspukis siinkandi kolleeg) Geni mulle veel ei paku, aga täna hommikul arvab, et üks mu vaarisa võiks olla mitte vigurivändast rätsep TR, vaid vanapooltädi kasuisa JT. Meiliarutluses viimase sisestanuga selgub, et no eks tema pannud mu vanapooltädi vanemateks mitte sünni-, vaid kasuvanemad, ning Geni mitmeid vanemaid ei luba. Mu vanapooltädi kahe eksemplari kokkusulandamisel on talle tekkinud kaks ema ja üks isa, aga Geni kisab sinna juurde, et midagi on valesti, vanemaid on kolm. Neljandat juurde lisada kahjuks ei lase, kuigi sellega saaks kõik korda. Isegi mu iidne (1998, Win 3.1!!) päris-sugupuutarkvara Brother's Keeper (millest mul on Vistas üpris rahuldavalt jooksev registreeritud eksemplar ja trükitud kasutusjuhendi vahel autori autograafiga kleepsilt) lubab, sealjuures ka märkida, kas teised vanemad on sünni-, kasu- või kasvatusvanemad.

* Linnalegend, et inimkonna kes tahes isik on kellele tahes teisele isikule kõige rohkem kuue isiku kaudu tuttav, on täitsa tõenäoline. Nimelt on maailma rahvaarvu kuues juur 44, mis on keskmiseks tuttavate arvuks just paras. Viies juur oleks 93, mis on ka võimalik; neljas juur on juba veidi suurevõitu 288.

Täna ei saa ma suvist graafikut väga pikalt ära kasutada, sest hommikul on igavavõitu tarkvaraesitlus. Igavus seisneb selles, et teeksin sama asja praktiliselt ise ega vaataks ekraanile heidetud pilti. Et ma meie itimehi kõiki nägupidi ei tunne (nad on nüüd teises majas), võib olla, et ettekandja oli keegi selle tarkvarafirma mehi ehk siis mitte reaalne kasutaja ning ta ei osanud näidata, mida teeb tarkvara vana versiooni mõne tuntud komistuskiviga.

Täna näevad mu paljunäinud toimetajasilmad tõlget „hammaste varuosad” (dental replacement parts). Usun, et jutt on mitte hammastest, vaid pigem ikka hambaraviseadmetest (teine osa on siin).

Teatavasti on üks jõledamaid tegevusi maailmas tagasiside ruudus kirjutamine. Usina töö tulemusel (ja uue suure kuvaripinna toetusel) valmib juba ennelõunal 20-leheküljese tõlke kohta kliendi saadetud paranduste 15-leheküljene kommentaar, kus iga paranduse kohta öeldud, mida ma asjast arvan. Nagu enne puhkust juba märgitud, arvan vägagi. Keelehuvilistele imetlemiseks näiteks „parandused”, kus toimetatud tõlkes olnud küsimus „Mis dokumente tuleks lugeda?” (millele järgnes vajalike dokumentide loetelu) oli saanud uueks sõnastuseks „Milliseid dokumente tuleks lugeda?” („näiteks miniatuuridega ja kalligraafias jaapanikeelseid”, oleks sellele täiesti korrektne vastus) ning üks mata-vorm oli spetsiaalselt „parandatud” kujule -matta. Paaris kohas oli pandud komasid kohtadesse, kus nad eesti keeles ei käi, ja leitud, et selguse huvides lisatud sõnad tuleks kindlasti ära kustutada. Ja nii edasi. Selle sodipodi peale arvas klient (st mingi Eesti ametnik, kellelt klient küsis ning kellel on aega maa ja meri professionaalsete tõlkijate stiili ja keelt „parandada”, nagu seda Eesti tõlkevõhikuist, aga tigedatel ja tähtsatel ministeeriumiametnikel ikka on), et tõlkes oli hulk nõrku kohti, sealhulgas stiil. See ajas mul kopsu muidugi üle maksa ning enamik mu kommentaarist olgi selgitamist, miks meie variant oli õigekeelne, aga parandus mitte.

Pärastlõunal, kui see jama kaelast, kohvikus keelerühmaga sügise puhkusepäevade kokkuleppimine ja suviste puhkusejuppide muljete vahetamine. Ringlusesse läheb ka Raua teine raamat. Seejärel puhkusetaotlust esitama asudes ei suuda ma oma krüptilistest märkmetest („pank+nimi+!” – mis see ka ei oleks) taastada ajahaldussüsteemi salasõna, tuleb teha uus.

Õhtul on töömaja kõrval olev ehitusplats sama haudvaikne kui hommikul. Mõtlesin veel, et midagi on sellega nagu valesti – kuni taipasin, et vohh!! ehitajad on kollektiivpuhkusel. Ei tea, kas midagi taolist keset suve kuskil mujal maailmas ka juhtub?

Kirikmäe prismas ei ole randmetoega hiirematte (tööl olev mu isiklik on usinast kasutusest lagunenud kolme faasi: alus, tatilaadse konsistentsiga geel (millega meenub kooliaegne anekdoot uute materjalide teemal) ja riidest kate), rääkimata klaviatuuri pikkadest geelrandmetugedest. Praegu korteris randmetuge ei ole ja randmete all on terav lauaserv.

Õhtul selgub, et Geni on ka mulle hakanud tegema oma iseloomulikke trikke – nimelt väidab, et mul on kaks samade perekondlike parameetritega ämma ja kolm kloonitud venda ning onunaise isa on olnud abielus kahe samanimelise naisega, kellega on tal olnud kaks komplekti samanimelisi lapsi. Tuvastan hõimkondlikust sugupuust niši, mida keegi täitnud ei ole; tipin seda oma andmebaasist ümber (näib, et süsteemis puudub GEDCOM-impordi võimalus, mis on ometi igal normaalsel sugupuuhaldusprogrammil) poole ööni, kuni tuvastan suureks meelehärmiks, et a) selle perekonnanimega väidetavaid hõimlasi on Genis juba sadu; b) poolteist päeva kasutanuna ei tea ma, kuidas suvalisi inimesi liita. Viimane probleem tuleb sellest, et Geni ei paku inimese sisestamisel andmebaasis juba olemasolevaid sarnase nimega inimesi, nagu teevad muud sugupuuprogrammid, ja sugulasabielude sisestamise võimalus näikse olevat üldse napp. Leian, et mitu tuttavat sugulasest-hõimlasest sugupuuhuvilist on asja kallal, aga kui Genil GEDCOM-importi tõesti ei ole, siis on mul nendest siiralt kahju! (Kõik tuleb sisestada käsitsi...) See kõik jahutab mu huvi asja vastu ja vat ei teagi, kas hakkan Pro-versiooniga üldse laiama või lõpetan tasuta demo ajal kasutamise ära.

3.8.10

T, 1349. päev: katsejänes

Bussi piletiautomaat ei tööta, bussijuht käsib sõita jänest.

Loen eilseks tööle saabunud AW&ST-de pakki, kus muu hulgas Farnborough' lennundusnäituse erinumbrid. Saan teada, et ühe juhtiva sõjalennukite tootja Northrop Grummani tegevdirektor on elektriinsener, aga reisilennukite kummagi juhtiva tootja, Boeingu ja Airbusi tegevdirektorid on õppinud hoopis ärijuhtimist. Veel saan teada, et USA sõjavägi tahab maasturi ja helikopteri hübriidi. Enne puhkust lugesin samast uudist, et Indias töötatakse välja seniolematut reisilennukit, mille mootorid võivad olla mõlemad, kas turboventilaator- või turbopropellermootorid; seni sellist universaalset lennukit olemas olnud ei ole.

Harakas käib täna jälle akna taga; toanaaber seletab, et see on igapäevane külaline. Peaks unustama akna taha toiduaineid. Arutelu haraka soo, vanuse ja alamliigi üle.

Eile nõustusin osalema uute kuvarite katsetamises, niisiis täna tuleb itimees ja mu vaateväli suureneb nii suureks, et kolin senisest asendist pisut tahapoole. Uued kuvarid säravad nagu ei tea mis ja nende eredust tuleb pisut maha keerata. Kuvaripind on umbes 2½ korda senisest suurem ja õhtuks saan selgeks, et ei ole vaja kõiki aknaid üle kogu ekraani paisutada, võivad olla väiksemad (st sama suured kui vanasti), aga see-eest korraga näha.

Kõik ukse tagant möödujad käivad vaatamas (H pakub, et ta hakkab võtma piletiraha). Kõrvalttoa naaber H2 on kade; seletan, et ärgu olgu, minu peal tehakse ju tegelikult inimkatseid!

2.8.10

E, 1348. päev: tagasi tööl

Euromündid leian fotokotti ära pannes ka üles. Nimelt kuulen, et fotokatasku klappi liigutades kostab kuskilt kõlinat.

Esimene tööpäev pärast puhkust on täpselt nagu esimene tööpäev pärast puhkust. Käin läbi vahepeal tulnud meile ja mida ma näen: just mu esimesel puhkusepäeval on tulnud meil just sama 200-leheküljese toimetuse kohta, mille tähtaeg oli mul kirjas kui 23. juuli ja mis mul valmis kangelaslikult viimase tööpäeva, 16. juuli õhtul, et ärge enne 23. juulit seda tegema hakake, tähtaeg on tõesti alles septembris. Rrrrrgggggghhhhh...!!!

Kahenädalane paus käelise osavuse harjutamises annab tunda, sest tippimisvigu tuleb täna väga palju. Eks me tekstikirjutajad ole nagu viiulikunstnikud, kes kaheksa tundi päevas muudkui harjutavad.

Saan kolleegi käest kätte vahepeal saabunud kunstfoto. See vastab ootustele ja seega on sellesuvine üks fotoprojekt valmis.

Piki välisaknalaua kogu kolmemeetrist nähtavat osa patseerib otsast otsani harakas – aeglaselt ja ümbruse (ning toa) hoolikaks uurimiseks pead keerutades. (Dilemma: kas õngitsen välja telefoni ja teen halva pildi ning ehmatan liigutades linnu minema või istun täiesti vagusi ja vaatan kauem. Muidugi vaatan!)

Kirikmäe prismasse on ilmunud müügile 8 GB CF-mälukaardid ja – lausa suur üllatus – Hoya filtrid (tavaline ja mitmekordse kattega UV-filter ning madala raamiga PL-CIR-filter), sealhulgas koguni 77 mm keermega, mida taolisest toidupoest on päris raske loota. Lähen kõnnin vaatama, ega tindiriiulisse ole tulnud konnapildiga tinti – seda siiski mitte. Samas endist tabelit, et ostke meie võltstinti ja tühistage sellega oma printeri garantii, ka ei paista. Võib-olla ma lihtsalt ei vaadanud hästi.

Teen mõttelisi ja kaardilisi ettevalmistusi järgmise nädalavahetuse veetmiseks. Meeldiv elamus rattalaenutusega ning puhkusel mahavändatud paljukümned kilomeetrid on ajanud hamba verele.

1.8.10

P, tagasilend

Puhkus oli ülimeeldiv ja aktiivne. Kuigi maakonna ühes tipplokaalis oli aknalaual üdini punase koolivenna raamat inglitest (!!) ja kunstipoes provokatiivne talvine pilt senini alles, ostsime hoopis rulluisud ja sõitsime neil kokku 19,5 km, mis nelja-viie korra peale ei ole teab mis palju, aga a) kodulinna rulluisuteed on kõik ainult kilomeetri-paari pikkused; b) vanast kogemusest tean, et lõpetada tuleb siis, kui on veel tore, aga mitte siis, kui enam ei ole (nt väsides kukub kergemini); c) E on üldse esimest korda elus rulluiskudel; d) ma ei oska uue piduriga pidurdada ega saa uute uiskude tunnetust veel täiesti kätte. Tavapärane suvine jalgrattamatk õpetas ka, mida teeb koduõlu koordinatsiooniga ning et mu teenekas jalgratas on oma maise eksistentsi lõpus. Kõik kergliiklusteed sõitsime ratastega läbi, paar korda käime 10 km päevas jala, paar korda käisime isegi kilomeetri kaugusel aja säästmiseks ratastega ja ma tekitasin sugulase sünnipäevale jalgrattaga kohale lennates (oli kõva taganttuul) pisut furoori, sest kes ikka kaheksat kilomeetrit muud moodi läbib kui autoga. Spordipoes olime nii sagedad kliendid, et meid tervitati seal soojalt, mis on palju toredam kui mullu puhkusel juhtunu, kus tavapärases lõunakohas küsiti lõpuks esimese asjana: „Teile kohe kaks valget veini, jah?”

Aga see toredus saab selleks korraks otsa. Ärasõidu päeval on ärkamine kell veerand viis ja ma ei mõista üldse, miks ma pühapäeval sellisel ebainimlikul tunnil pean üles tõusma. Ilmselt ärkan mingis vales unefaasis, sest olen ikka kohe väga unine.

Mõningase üllatusena A. kreisilinna taksode kohta on takso ees sekundi pealt kell viis. Seega on bussijaamas aega kuivada pool tundi (sageli taksot ei ole ja siis on põnevusmoment, kas tellida samast firmast uuesti, kas mõni teise firma taksojuht on juba/veel ärkvel, või – adrenaliinilaksu saamiseks – kiirustada kohale üldse jala). Reisi esimene ots on suhteliselt lühike, aga vanast harjumusest olen selle üleval, vaadates udurohket päikesetõusu. Edasi võtan fliisi seljast, panen külje alla vastu akent ja magan kogu ülejäänud tee, saavutades sedasi umbes samasuguse soengu nagu Patsy pärast seda, kui oli, suits suus, uinunud ja Edina köögi maha põletanud, kuigi ilma tahmase näopooleta.

Reis läheb taas ludinal ja olen lennujaamas turvast läbi kellaajal, mil buss pidanuks alles Kilulinna saabuma. Teatavasti on Tallinna Lennu jaamas tasuta wifi ja rohkesti pistikupesi, mida muudes Euroopa lennujaamades ei ole. Teen arvutitööd, ühendades meeldiva ja kasuliku. Telekas mängib taustaks 1990. aastate vanamuusikat: Spice Girls kepsutab laulu Wannabe, millest meenub elamuslik Prantsuse kiirteepeldik Pariisi lennundusnäituselt naasmisel, ning veel tuleb ka Beavist ja Buttheadi lummanud lugu Sweet Harmony.

Miks on hea istuda lennukis akna all
Olin lubanud Saaremaal puhkavale vennale lehvitada, kui üle lendan; niisiis lehvitangi.

Ka täna esimesel lennul istuvad mu ees jaapanlased, kes Kopenhaagenis kohe tablooni tormavad ja võidu seletades näitavad üksteisele näpuga, millal läheb lennuk Tokyo Narita lennuväljale.

Puhkusel oli küll mitu raamatut kaasas ja paar sain veelgi kaasa, aga näe lugeda ei olnud aega. Loen täna lennukisõitudel mitu korda rohkem kui kogu puhkusel. Teemaks on Apollo kosmoserakettidel lendamine, mis peale mõningaste algeliste asjade (nagu vaba langemise selgitamise) on asjalik ja kirjeldab üksikasjalikult, mis järjekorras mingeid nuppe vajutati ja kraane keerati (näiteks III astmest Kuu-mooduli väljatõmbamise protseduuri kirjelduse võiks võtta kuhugi proovitõlke tekstiks) ning järg on sellise elulise küsimuse juures, kuidas astronaudid sõid, õiendasid ihuhädasid ja ajasid habet. Kelle jaoks selles on midagi itsitamisväärset, teadku, et suurema häda sooritamise kiirusrekord Apollo 3-kohalises meeskonnamoodulis (kaaluta olekus) oli 42 minutit ja üldiselt tekkis teise lennunädala lõpupoole meeskonnal kõhulahtisus.

Kopenhaagenis käin söömas (krevetisalat, mineraalvesi). Täheldan, et kohas, kus vanasti oli Porche disainipood, on nüüd söökla. Panta rhei ehk As Aristotle once said, I zoe ine e nangudi igi neke ine fi pavilato.

Teisel lennul jaapanlasi ei paista, aga see-eest ilmestavad lendu inimkatsed rinnalastega. Teatavasti on lennukis reisikõrgusel õhurõhk umbes 75% normaalsest (vastab kõrgusele umbes 2400 m ümp), mis maandumisel järk-järgult lennujaama omale tasandatakse. See on paras kompromiss lennuki kere vajaliku tugevuse ja reisijate heaolu vahel – lennuki sisemuse ja välisõhu rõhuvahe kisub lennukit natuke vähem laiali kui siis, kui sees oleks normaalrõhk, ning reisijatel ei hakka pilt eest minema, mis võib juhtuda kõrgusel üle 3000 m ümp. Lennuki maandumisel, kui õhurõhk lennuki sees tõuseb, mõnikord päris kiiresti (nt kiirusega, millele vastaks laskumine üle 100 m/min), võivad reisijatel minna kõrvad lukku. Täiskasvanud ja vähe vanemad lapsed teavad, et kõrvad saab lahti neelates, aga imikud ei tea ning väljendavad oma pahameelt nagu imikud ikka, röökides. Ja kas noored emad teavad midagi füüsikast, füsioloogiast ja anatoomiast? – Raske öelda, kui kõrvade lukkumineku ebameeldivust üritatakse leevendada ninnunännutades, mis teksti ma kahjuks siia panna ei saa, sest see on eesti keeles. Nii palju siiski ütlen, et see ei aita.

Ilma poolest on maandumise ajal kaunid õhtupäikesest valgustatud pilved, maapinnal lihtsalt tihedad pilved. Maandume mitme käänuga kirde poolt, tunnen ära tuttavaid paiku, nagu metsa, kus 14. II nägin rebast ja pildistasin kaugel puu otsas varest.

Kott saabub. Ainus, mis reisil kaduma läks, on euromündid, mistõttu tuleb bussipilet osta tavaliste müntide asemel paberraha eest. Buss on kotte väga täis väike tavaline (mis ei võiks lennujaama vahet sõita suurema ruumiga või koguni kotiriiulitega buss, nagu mõnel pool kombeks?), pühapäeviti käib ainult raudteejaamani ja jaamast on harv pühapäevane buss paar minutit varem ära sõitnud. Seega väikene jalgsimatk, kus näen pühapäevaõhtusi jalutajaid ja imestan, et rahvaste paabel ulatub ainult poole teeni (korteri kandis on kindlasti ka, aga ei paista silma).

Imede ime: postkastis arveid ei olegi!!

Korter on üsna korras, lilled fataalselt kuivanud ei ole, kööki on ununenud Fairyga likku ainult üks kauss (Fairy tõttu see ei kasva, aga sinna on uppunud ämblik), aga teisalt sööki järel kah ei ole. Õnnetus ei hüüa tulles ning ajan (esimest korda) kõrvaklapijuhtme lühidust unustades lauale ümber vedelikuanuma, mis sülgab oma sisu küll õnneks täpselt üle arvuti nurga, aga see-eest muutes kasutuskõlbmatuks randmetoe. Kuivatan ja pesen. Nagu ikka, kuluvad esimesed kaks puhkusejärgset nädalat puhkusepiltide töötlemisele.