L, 845. päev: udupildid

Käin pildistamismatkal eesmärgiga ära näha Saksamaa kuulus vaade, kus on käinud iga Saksamaa riigipea ning rohkesti tähtsaid riigikülalisi.

Nagu ikka, jaamast vajalikku suunda päevapilet, aga kaks peatust enne sihtkohta tulen maha ja ostan automaadist pileti B-sse. Seal kiirmarss (sõiduplaani järgi on aega 6 minutit, maad on 400 m) kiriku juurde bussipeatusesse, sealt bussi peale. Peatuse sõiduplaanist näen, et see on kogu päeva ainus buss! Äripäeviti käib buss umbes 10 korda, laupäeval 1 kord, pühapäeval 0 korda. Saksamaal on bussiliiklus seega veel viletsam kui siinmaal!

Buss sõidab üle mäeseljandiku, siis laskub M-lachi külla alla orgu, siis tõuseb vastaskalda küla pisitänavatel keerutades ülespoole. Ilm on pilves ja selle koha kaart on üldine 1:50 000 kaart, tänavanimesid ei ole, jälgin sõidusuunda kompassiga. Ühtäkki oleme tagasi samas kohas maanteel, kust ennist ära keerasime, ja jätkub vaevaline tõus mäkke. Täheldan, et teeservas on metsateed punavalge lindiga suletud.

Tulen O. alevi õiges peatuses maha, orienteerun kaardi järgi kohta, kust peaks avanema hunnitu vaade u 250 m allapoole jõekäärule ning jõe üht haru pidi 5 km ülesvoolu. No all lainetab paks udu. Sätin statiivi üles ja panen kaamera võttevalmis (mõne minuti pärast katan kilekotiga, millele lõikan augu objektiivi jaoks (selle kinnitan kummirõngaga) ja teise pildinäidiku jaoks, ei pea kotti ära võtma). Ning siis lihtsalt ootan ja teen vahelduseks aeg-ajalt udupilte.

Aga udu püsib, õigemini voolab paremalt pidevalt orgu juurde, saan vähemalt sada meeleolukat udumaastiku pilti. Pooleteist tunni jooksul käib platsilt läbi rohkesti uudistajaid, kes kõik on kohal 5–15 minutit ja, mis üsna ebameeldiv, peavad vajalikuks alustada vestlust ja enamasti ka jagada pildistamissoovitusi, mis olid muidugi täiesti asjatundmatud. Ainult vist üks inimene, kõige esimene vanamees, kes väidab end elavat lähedal ja käivat seal iga päev, kiidab, et udu on tore.


Kas veel on kedagi, kelle arvates on see pilt tore? Mul tulid selle vaate peale judinad seljale, sellest on mitukümmend variatsiooni, printisin seda pilti siin teisipäeva hommikul kolmveerand tundi välja (mikroskoopilisi varjundierinevusi vaagides) ning kui tööjuures seina peale panin, siis ikka toanaaber naeris. C'est la vie.

Läbi udu kostab sügavalt alt laevamootori põrin, peagi ilmub udust kaubalaev ja asub aeglaselt läbima rasket kurvi (laev on pikk ja vööripõtkurita, kurv järsk). Saan aru bengali vm India subkontinendi keelest:

Naine: „Ba-ba-ba-ba-ba-ba-ba?”
Mees: „Ba-ba-ba-ba-cargo-ba-ba.”
Naine: „Ba-ba-ba-ba-ba?”
Mees: „Ba-ba-coal-ba-ba-ba-ba.”

Hiljem kostab põrin korraga kahelt poolt ja just kõige kitsamas kohas laevad kohtuvadki. Allavoolu tulev lühem laev jääb kalda äärde ootama, kuni pikem saab täiesti mööda.

Pooleteist tunni jooksul kuulen lugematu arv kordi ka kinnitusi, et poole tunni pärast läheb udu üle. Aga ei lähe. Pooleteist tunni pärast on vaade veel selline:



Pakin asjad kokku ja asutan end minekule.



Tagasi üles O. alevisse, kus on uus puidust, terasest ja klaasist moodne rõngasehitis. Selle laudteedel on hoiatus, et märjaga on libedad, ja liimpuidust talad on juba kõmmeldunud. Ega ju arhitektid selliste asjade peale mõtle!

Sellest linna poole märkan, kuidas tee kõrval murul õiendab harakas musträstaga ning nende kõvalt hüppab lendu suurevõitu helerohelise seljaga lind, kes rähnitaolisel pausidega lennul lendab kaarega paarikümne meetri kaugusele puu külge. Selge, roherähn! Fotoka üks programmeeritavate seadistuste koht on just sobivaks otstarbeks (kiire sarivõte, keskmine teravustamisala), saab vajalikud seaded sisse lülitada käsikaudu, pilku rähnilt pööramata.

Kell on selleks ajaks üks. Rong jaamast, kuhu plaanin matkata, läheb 13.27, 15.27 ja 17.27. Teen arvutuse: Rõõmulinna linnuse juurde on maad umbes 10 km, jõuan sinna vast kolmeks või teepealset pildistamist arvestades poole neljaks. Kindlasti pool tundi vahin varemetes ringi; kell saab siis juba pool neli või viis. Edasi jaama on teine 10 km, mida astun vähemalt kaks tundi, seega on kell siis rohkem nagu seitse, mil on juba sügav sügisöö. Otsustan pigem astuda tagasi lähimasse raudteejaama, üks peatus enne seda, kus paari tunni eest maha tulin.

Jääb ära ka jalutamine sügiseses metsas, sest asulast eemal metsateedel on punavalged hoiatuslindid ja kurjad sildid, et käib ajujaht ja kes lindist mööda satub ja just kuuli ei saa, see saab kindlasti kuni 5000 € trahvi.

Asun maantee servas ja serva lähedal rohus (Saksamaal ei tunta teepeenart), üll matkarõivad, seljas foto-seljakott ja õlal rihma otsas statiiv. Mu kõrval peatub linnamaastur, sees vanahärra, peas sulega kübar, ja küsib, kas ma tean, kus on mingi jahimaja, millele ausalt vastan, et ei tea. Et kokkuklapitud statiiv õlal tõesti mingil moel võib meenutada püssi ja et mitte mõnel pool sügeleva päästikunäpuga turvameeste poolt turvakaalutlustel maha lastud saada, on selle rihmal suurte tähtedega Manfrotto, aga ju siis eeldus, et kes muu ikka jahi ajal maantee servas kõnnib kui jahimees, oli lihtsalt tugevam.

Maanteel on mäest laskuval poolel üks sõidurada, sellelt hargneb muldvalliga lõppev ja tugevdatud põrkepiiretega külgnev umbtee (Rettungsspur), kus on parkimise keelu märgid ja enne iga 100 m takka sildid, kui palju maad ärapöördeni veel jäänud. Pika laskumise järel on ka maantee enda kurvil kahekordsed põrkepiirded (seesmised tugevdatud, välimised toetavad vastu muldvalli), ikka parem kui õhulend alla majadesse.

M-lachi külas on suur raudsild, portselani­pood ja rohkesti muid vabriku­poode. Enamiku küla pindalast hõlmab aga portselani­vabrik ise, mis on ilmselt aastasadu olnud küla jõukuse allikaks. Vabrik on ehitatud kunagise kloostri hoonetesse ja nõnda seisab tuhande­aastane Vana Torn, kohaliku pühaku matusekabel, justkui tehase aias. Kaardil on Vana Torn segi aetud XIX sajandi tornilise villaga ning märgitud hoopis teisele poole jõge.

Kõnnin pisut kolm läbi jaama, oletan, et ju vast siin u 15 km matka esialgsest sihist siinpool on rong umbes veerand tundi varem ja jõuan veel osta pileti (selle liini pisirongides konduktorit ei ole ja seega pileteid ei müüda; aga kontroll vahel on). Kui Saksamaal on igas peatuses piletiautomaat, siis Saksa Saaremaa omad ei tunnista 20-eurost! Topin mitu korda, kuni mõistan, et ega ikka võta. Proovin kogu kaasasolevat sobivat peenraha, 50 senti jääb puudu. Lõpuks tuleb osta krediitkaardiga. Piletiost kestab kokku 8 minutit ja muidugi on lõpuks rong juba väga kaugel.

Seega on tund aega järgmise rongini aega. Teen külas teise tiiru. Portselani­vabriku akendest kiirgab kuuma, vabriku pargi­tiigi ääres kutsuvad vanakesed laglesid nimepidi. Lagled tulevad muidugi saia, mitte nime peale.

Siis rong tuleb. Einestan pisut ja kobin kloostriasulas jälle maha. Uurin koos kohaliku ratturiga sõiduplaani ja näen, et sealses nüüdses teivasjaamas peatub rong mitte tunni, vaid iga kahe tunni takka ning seega on mul aega mitte 10 minutit, vaid seitse korda rohkem. Jalgrattur vannub täitsa valjusti. Kell on viis, hämardub kiiresti. Aja veeretamiseks kõnnin järgmisesse jaama. See on ainult 2 km eemal ning seal on seega oodata ikka veel üle 40 minuti. On laupäeva varaõhtu, kõrtsud veel ei sumise, tänavaäärsetes esimese korruse köökides on habetunud alkohoolikud just pühalikult maha istunud ja alustanud laupäevaõhtust pidutsemist.

Ka järgmine jaam on teivasjaam. Istun seal natuke aega, mõlgutan, kas peaks äkki vahelduse mõttes kõndima veel ühe jaamavahe (järgmisegi jaamani on ainult paar kilomeetrit), aga samas on see valgustamata jalgrattatee ja mul on ainult hädapärane taskulamp, mis teed suurt eriti ei valgusta (ja kus peab kogu aeg nuppu sees hoidma).

Siis tekib mõte, et mille paremaga võiksin raamatu puudumisel aega sisustada kui piltide tegemisega, eriti kui on kaasas fotokas ja statiiv. Nõnda valmibki mitu meeleolukat eri tundlikkuse ja avaga tehtud 30 s aegvõtet Mööbli-Mardi poest mööduvatest või parklast väljuvatest autodest pimedas.

Seejärel tuleb hoopis huvitavam mõte: kohe samas kõrval on ju ka Maaselja kergliiklussild, selle pealt saaks hoopis huvitavama pildi, kus pimedas jõgi ja kaugel T. linnakese tuled. Kui seal askeldan, saab kell väga ruttu sedamaale, et aeg on astuda tagasi jaama; nõnda valmib ainult üks pilt.

Siis tuleb rong, sõiduplaanist ainult 8 minutit maas (sest ta on tulema hakanud kaugelt-kaugelt, tervelt kolme peatusevahe tagant, ja üks kahest vahepealsest jaamast on see teivasjaam, kust tund aega tagasi jalutama hakkasin). Rong on täis, kuni siinmaa esimese jaamani seisan ja jälgin hoolega mõlema vaguni istmelist seisukorda. W-b jaamas läheb siiski inimesi maha ja ma saan istuma. Siis bussiga korterisse.

Õhtusöögiks on seened ja kapsad, mille valmistamine meenutab metallurgiast raskusi vase ja volframi sulami saamisel: temperatuuril, kus sulab volfram, on vask juba gaas; samuti selle aja järel, mil seened on pehmed, on kapsad juba peaaegu gaasilises olekus. Tulemus on see, et ma söön sellest möginast ära ainult seened ja muud tahkemad osakesed.

(Ja keda huvitab, siis vase ja volframi „sulamit” saab ainult pulbermetallurgia võtetega.)