L, 838. päev: kuvar

Ilusa sügispäeva sisustavad kuvariotsingud. Alustan ringkäiku Kõrgmetsa kolmest elektroonikapoest, seejärel käin kesklinnas ning siis rongiga T. linnakeses. Selle seapildiga elektroonikakaubamaja on ainus koht, mille kaubavalikus on ka kõrgema otsa Eizo kuvar. Ajakiri Loodusfoto viimane number nimelt kirjutab (LoFo 4/2008, lk 86):

Tihti öeldakse, et kui valid Apple'i, Lacie või Eizo LCD monitori, ei saa väga mööda panna.

Kui aga paberile kirjutatud mudelinumbrit telefonist üle guugeldan, selgub, et just sellel Eizo kuvaril on pilditööks sobimatu TN-paneel, st sellega oleks just mööda pannudki.

Kokku käisin paari päevaga läbi 11 tehnikapoodi ja igaühes uurisin, mis eraldi kuvareid neil on (huvitab paneeli tüüp, mida muidugi ei sildile ega kuvari peale ole kuhugi kirjutatud). Tulemus on kohutavalt masendav: kõik (kordan: kõik) müügilolevad eraldi kuvarid on TN-paneeliga, mis on tõsisemaks pilditöötluseks sobimatu (sest varjund oleneb vaatesuunast, st pea asendist; kes on mitmekümnel pildil järjest valgetasakaalu silma järgi õigeks ajanud, see teab).

See tähendab jälle kunagi vast veebipoodi ja pikka ootamist, aga ega mul praegu nii palju aega ole. Sestap otsustan osta ajutiseks kasutamiseks kohalikust elektroonikapoest kõige odavama ja väiksema kuvari. See võetakse riiulilt, mis tähendab, et see vähemasti töötab. Müügisaalis näidiseks olnud kauba eest hinda siiski ei alandata (ah neid muistseid aegu, kui sain objektiivi ostes hinnast 10% alla, sest see oli olnud poe vaateaknal väljas ja karpi ei leitud üles).

Ajutisel kuvaril on küll kummaski servas lai must riba ning pildi ülemine ja alumine serv on serva taga (kujutist kuskilt väiksemaks keerata ei saa), värvid on laigulised, aga pilt on siiski olemas, mida ei saa ütleda läpaka enda kuvari kohta. Konfiguratsioon on praegu päris huvitav, eraldi kuvar on läpaka taga, kaas on niipalju lahti, et sellest näeks üle ja käed mahuksid klahvidele.