Erinevalt Eestist, kus hanged on täna keskmiselt vööni ja madalamates kohtades põlvini ning isegi suurtel koertel ei ulata jalad põhja, on siinmaal nädalavahetuse lumesajust alles haledad riismed, kus tänavad on täis sulalöga (soola pole jõutud talve jooksul veel puistata, löga veel ei määri, ...aga talv veel ees, küll ta jõuab!!), metsaalused on täis valgeid laike nagu Venemaa ajalugu [oot-oot, kas see polnud mitte läinud pühapäeval šokolaadimuuseumis, kus oli mingil umbes saja-aastasel karbil maailma kaart, mida nähes panin hajameelselt tähele, et ahah, Sannikovi maa ka peal, aga kõndisin edasi ega teinud sellest piltigi] ning üldolemus on sama depressiivne kui kõdulinn Tallinnas samal aastaajal.
Ja soola puistatakse siinmaal muidu ikka nii, nagu oleks eeskõndijal maha katki kukkunud kruubipakk, mul oli sellest kunagi piltki.
Avastan, et asutuse jõulupeo teine teade, mille ma üldse avamata jätsin, oli kutse. No avan ja klõpsan, aga saan vastuseks, et hilja! [Kus eesti filmis see oli, et öeldi hauataguse häälega „hilja, hilja!”?] 20. november oli viimane tärmin. Kirjutan siis jõulupeo korralduskomitee juhatajale, kes alles neljapäeval Beaujolais' peol mu käest küsis, kas ma jõulupeole ikka fotoka kaasa võtan, ja küsin, kas rong on läinud või saab veel peale hüpata. Saab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment