R, 844. päev: võitlus tuuleveskitega

Hommikul on hirmus uni; kaalun, kas ma pigem magan 45 minutit rohkem või teen ära kogu prantsuse keele kodutöö. Teen parem pool.

Unustan kella vannitoa nagisse, mille tõttu terve päeva heidan esiteks pilgu lihtsalt käe peale ja siis asun puhkides välja koukima taskutelefoni.

Kella veerand üheksa paiku näen bussiaknast, et D. maantee kõnniteel sõidab vapper rulluisutaja. Asfalt on märg ja selles kohas kole krobeline; tunnen talle kaasa.

Prantsuse keeles on aruteluteema keskkonnakaitse. Huvitaval kombel on seltskonnast n−1 arvamusel, et parim energiaallikas on tuumaenergia, ning hiljem, kui räägime kaugtöötamisest, siis eelistab samuti n−1 töötada kontoris. Kuuldud keskkonnateksti üks arutlemisküsimus on „Kuidas mõjutab see, et USA ei ole ratifitseerinud Kyoto lepet, keskkonna olukorda?”, millele vastan täiesti siiralt ja ausalt, et ma ei tea – Kyoto lepe on teema, kuhu ma süvenenud ei ole. Keegi ütleb toredasti, et ju vast USA ise teab, mida teeb.

Leedulane arvab, et Hiina on rikkam riik kui USA ning et kasvuhoonegaase saab kasutada ka energia saamiseks kütusena [siinkohal ajan end toolil sirgu ja kuulan hoolega, justnagu kõrge saksa ülemus, kui ma kord pidasin tõlkevigade teemal ettekannet ja mainisin Otto Skorzenyt, õigemini tema mälestuste eesti tõlget, kus oli MG 42-st saanud 42 mm kuulipilduja, mida Skorzeny vägilasd kandsid õlal (no MG 42 kaalus 12 kilo, 42 mm suurtükk vähemalt pool tonni)]. Nimelt ta näinud telekast, kuidas Hollandis kasutatakse kanalisatsioonis tekkinud metaani kütusena, ja arvab, et ju vast CO₂-ga saab samamoodi. Selle peale ütleme mina ja ungarlane ühest suust, et ei saa. Et metaan põleb, aga CO₂ on ise põlemissaadus ja ei põle kuskilt otsast. Hiljem täiendan, et siiski on olemas kaudne CO₂ ümbertöötamise tehnoloogia – fotosüntees, kas loomulik või tehislik (tõsi, viimast kasutatakse peamiselt vee energiasäästlikul lagundamisel vesinikuks ja hapnikuks). Lõpuks saame kuulda 5-minutise ettekande, mis kestab rohkem umbes pool tundi ja kus esitatakse igast Leedu UNESCO maailmapärandi asjast vähemalt viiskümmend pilti, sh põlisest Leedu alast Kura säärest.

Tagasiteel linnast uus kuukaart. Seejärel poole kaheks valla postkontorisse, kus panen posti kaks kirja ning saan kätte paki, milles kunagise huviteemalise rahvastevahelise koostöö vili – kaua tehtud, kaunikene. Aga ausalt öeldes võib seal mitmekordse tõlke tulemusel olla selliseid pirakaid, et mul on esialgu lihtsalt piinlik ja pakki ma seega kohe ei ava. Las seedib natuke.

Siis bussiga tagasi töhe, kus läheb õhtu päris pikale. Siis Kõrgmetsa maksimarketis, mis kohaliku keti poena isegi reede õhtul on stressivabam kui Kirikmäe Prantsuse poeketi prisma. Kaubavalik on eri riikide poekettides kardinaalselt erinev, näiteks ei ole ma veel näinud prismas toredaid kooke ega lihapalle.

Õhtul prindin välja homse matka jaoks kaartide CD-ROMilt 1:25 000 topograafilisi kaarte. Matkasiht on täpselt plaadil oleva ala lõunaservas: see koht, kuhu lähen, on veel peal, ent see, mis sealt paistab, enam ei ole.