Pikk nädalavahetus oli toimekas ning kui sisse arvestada ka teine reisipäev, siis lugesin viie päevaga läbi kolm raamatut ja veerandi neljandastki, kokku tuhat lehekülge. Omajagu süüd oli selles ka sellel, et läpaka ekraan hakkas rikki minema ja seda ei julenud väga pikalt sees hoida, ja sellel, et võrgukaabel oli hõivatud, nii et aega oli raamatulugemiseks just parasjagu.
Kopenhaageni lennujaamas saab ühes olnud lugemisvara otsustavalt läbi, alahindasin enda lugemiskiirust või ülehindasin raamatu tekstitihedust (õhukest Saksa Ordu raamatut lugesin minnes terve reisipäeva). Samas on Kopenhaageni lennujaama kaht raamatupoodi tabanud raamatuikaldus, ainus lugemisväärne raamat on 2007 ilmunud Hamburgi suurpommitamise raamat, mida kaanel kiidetakse enneolematuks, aga mille suhtes kahtlen, kas see suudab ikka ületada klassikalist Martin Middlebrooki 1980 ilmunud raamatut The Battle of Hamburg, kui arvestada seda, et vahepeal on mööda veerenud veerand sajandit ja terve sugupõlv mäletajaid lahkunud siit ilmast (ja need, kes mäletavad, olid juhtunu ajal kas lapsed või noored).
Pikal ootamisel ja teisel lennul loetud algusveerand seda muljet üldiselt ka kinnitab. Palju on lisatud ümmargust juttu (vast arvab autor, et ega lugeja tea, mis oli II maailmasõda), teravaid uusi ülesleidusi on lisatud vähe, algusveerandist vast ainult see, et Briti pommilennuväe juht Arthur Harris juhtinud autot enam-vähem samamoodi kui lennuväge ning kui kord politseinik ta kinni pidas ja noomis, et niiviisi võite veel kellegi ära tappa, vastanud Harris, et see ei oleks midagi, ta tapab niikuinii igal öösel tuhandeid inimesi. Jõuan esialgu ainult inglaste esimese rünnaku lõpuni ja huvitav, kas Middlebrooki muidu asjalikust ja neutraalsest raamatust (mida autor näib tahvat üle trumbata, sest märkustes on pidevalt, et ei ole teada, kust Middlebrook selle ja tolle arvu võttis) on siia kandunud ka teise, seninägematu tuletormi tekitanud rünnaku kirjelduses olnud retooriline küsimus: mitu inimelu päästis ämblik, kes oli ummistanud stardi katkestanud pommilennuki kiirusmõõtetoru? [Hilisem lisandus: ei ole.]
Saabun lennuväljale ajal, mil linnaliinibuss veel sõidab. Raamatusse süvenenuna heidan pilgu bussiaknast välja alles hulga aja pärast (kui me mu arvates peaksime hakkama kiirteelt ära keerama) ja avastan, et oleme jälle iks kohas: ma ei saa üldse aru, kus oleme. Oleks kaasas kompass, saaksin teada vähemalt seda, mis suunas sõidame. Meenub, et sama bussiliiniga oli reedel mingi kamm, et minnes sõitis kiirtee osa mujalt ringi. Ju siis vast nüüdki; satun taas kohtadesse, kus ma varem olnud ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment