Oleme maja ees bussipeatuses aegsasti ja saame liinibussiga jaama. On tööpäev ning inimesi sõidab enne kukke ja koitu ikka päris palju.
Jaama leheputkast prantsuse lennundusajakiri, millel on selline kaanepilt, et no ei saa kuidagi mööda minna: He 219 laseb parasjagu Lancasterit pooleks. Isegi mudelikarpidele tänapäeval selliseid pilte enam ei trükita, olevat liiga vägivaldsed (nagu ka Teise maailmasõja uutes sõjafilmides soldanid enam ei suitseta ja eri inimrassid võitlevad sõbralikult käsikäes), mudelikarpidel lendavad tänapäeval lennukid niisama lusti. Ajakirja ei saa ostmata ka jätta, sest riiulis on ainult kaks numbrit järel ja kes teab, kas tagasi tulles enam on. (Tagasi tulles on putka ka kinni, aga see mul meelde ei tulnud.) Muidugi ei hakka ma reisil ajakirja lugema, märkan ainult, et pildil on He 219 lendur jätnud üles tõstmata tuuleklaasi taguse soomusplaadi, seega eraldab teda eespoolsusest ainult pleksiklaas. Aga no muidu ju lugeja lendurit ei näeks.
Pariisi turistiinfost kaks kahepäevapiletit. Seekord on juba saba.
Siis ooperi juurde, ringsõidubusside kassast kaks kahepäevapiletit (mõnus hinnamehhanism: ühepäevapilet on 29, kahepäevapilet mitte 2 × 29 = 58, vaid ainult 32 (sest kui palju neid ikka on, kes kaks päeva sõidavad, eksju)), siis ringsõit, samal marsruudil kui kuu aega tagasi. Kõrvaklapid ei tööta: inglise keelt üldse ei ole ja teistes sosistatakse, nii et midagi ei kuule. Räägin, mida eelmisest korrast mäletan.
Eiffeli torni juures pikas peatuses näeme, kuidas alguses tuleb RERi ehk pärispariislaste* õuduse lähirongi pealt arvukalt võtmehoidjamüüjaid, kes näivad olevat kõik vennad või vähemasti sugulased; ja siis seda, kuidas politsei saabumise peale nad kõik võtavad jalad selga ja torni juurest põgenevad.* Meenutagem, et Pariis on ainult see osa Pariisi linnastust, mida piirab sisemine ringtee ja mille departemangunumber on 75. Kuigi aeg-ajalt pannakse Pariisi silt külge ka eeslinnadele, eriti kui seal jälle autosid põletatakse, siis need siiski Pariis ei ole ning pariislased tegevat oma kallil Pariisil ja eeslinnadel oi millist vahet.
Pärast ringsõidu lõppu jalutuskäik 13. metrooliini peatuse poole. Teises kolesuures St-Lazare'i jaamas kempsus; voh see on alles elamus (välismaalastega arvestavas TGV-jaamas on ikka lausa hoopis teine pilt). Tekib mõte, kas peaks äkki kirjutama reisiraamatu „Maailma kempsud”.
Seejärel ikka sama marsruut nagu kuu tagasi: Prantsusmaa ligikaudu 70 kuninga kalm ja esimene gooti katedraal St-Denis's, kus ma suure fotokaga pilti üldse ei tee, eelmisest korrast on pilte küll. Et on reede ja seega äripäev, on St-Denis' keskväljakul värvikas basaar. Tundub, et valgel inimesel on sinna minek ohtlik ja vast äkki kõik seal toimuvad kuriteod üldse politseini ei jõuagi (aga juba niigi on St-Denis suurima kuritegevusega koht Prantsusmaal, mida ma mõistagi räägin emale alles siis, kui sealt tagasi oleme).
Tagasi linna, läheme hotelli. Number on koos esiku ja vannitoaga umbes sama suur kui mul korteri elutuba. Vaade akendest (tuleb piiluda kardina vahelt) on hunnitu, eriti hoovi poole vannitoa aknast, kust paistab seina peal jäme must korsten. Toaaknast paistab üle tänava kontorihoone ülemine korrus koos rohkete šampusepudelitega selle aknal.
Lõunaks nurgapealses kohvikus itaalia salat, mis osutub väga suureks salatikuhilaks; meenutan, kuidas kaks aastat tagasi Strasbourgis väga kõhn kelner soovitas, et ärge eelroaks kahe peale kaht võtke, võtke üks (ja meie arust oleks kelner saanud ise söönuks nii umbes veerandist).
Seejärel mööda Av. de la Grande Armée'd, mööda rohketest motikapoodidest, triumfikaare poole. Teatavasti on Concorde'i väljaku obelisk, triumfikaar ja Défence'i kaar kõik samal kaheksa kilomeetri pikkusel joonel (enne Louvre'i harude otsi sulgenud Tuileries' palee varemete mahalammutamist arvati, et samal teljel on ka Louvre, aga tegelikult ei ole, nõnda et Louvre'i hoovi klaaspüramiid hästi ei paista). Samas ei teadnud ma, et maapind on sedavõrd laineline, et kuigi triumfikaare juurest paistavad ära obelisk (2,1 km) ja Louvre'i juures olev väike Carrouseli triumfikaar (3,2 km), siis linnast teisele ehk Défence'i poole vaadatuna jääb küngas ette ja Défence'i kaare (4,8 km) alaosa ei paista.
Triumfikaar on ringristmiku keskel, aga ühtki ülekäigurada ei ole. Pakun, et sinna minnakse nõnda, et silmad kõvasti kinni ja hästi kiire jooks. No tegelikult saab tunneli kaudu. Tunnelis on ka ülesronimise piletisaba. Piletikassa eesruum on ehitatud hermeetiline, piletiautomaate ei ole, kassamüüjad on tülpinud, aga ikka soovivad alustada sabasseisjatega vestlust.
Kaare all on Prantsusmaa igavene tuli (mis seisab seal igaveses rahus, nagu nimi graniiditahus, või kuidas salm käiski) ja tundmatu sõduri haud.
Pisut mõtiskelles, kas oleme trepikõlbulikud (lifti peal on silt, et ainult põduraile), astume siiski trepile, kus on korstnaefekti tõttu leevendav tuuletõmbus. Trepp on avar ja õige pikk, ent üles me jõuame ja seega on Pariisi katused ilma suurema sabas seismiseta nähtud. 
Pildid ja siis uudistamine kaare sees. Seal on näiteks linnapoolse parema kuju pea originaal (kellest ei suuda otsustada, kas see on mees või naine, aga üldiselt saab see pea uueks nimeks „Hambaarsti juures”) ja kaare figuurikompositsioonide selgitused. Kas teadsite, et alasti meesterahvas sümboliseerib ratsaväge?
Siis teist treppi pidi alla (eeskujulik logistikakorraldus, erisuunalised inimvood on ilusti eraldatud!) ja looduses näen, et kujul „Hambaarsti juures” on peast allpool näha suur (1 × 2 meetrit) naastsoomustega rinnapartii, nõnda et siiski naine.Seejärel pisut kõndimist mööda Champs-Elysées'd Louvre'i poole, kuni mõistan, et mis siis, et paistab, aga tegelikult on sinna kolm kilomeetrit, lähme parem metrooga.
Louvre'isse sattumise ajastus kella viie paiku on täiuslik: hommikused hordid on juba tüdinud ja lahkunud, õhtused (reedel on Louvre lahti kümneni) ei ole veel saabunud. Turvasabas on meie ees vast viis inimest, piletid ostan automaadist, kus ei ole saba üldse (küsimusele, kas Prantsusmaal automaat ikka töötab, vastan, et viiest neli täitsa töötavad). Piletikontrolli eel on teine turvapunkt, kus kontrollitakse, et kaasas ei oleks veepudelit (mis siis saaks, kui selle vesi satuks mõnele akvarellile, eksju). Seda nad ei tea, et mul on kaasas võimas desinfitseerimisaine Cutasept. Kunagi Baseli kunstimuuseumis võttis valvur korterinaaber Jimilt ära pastaka, et too äkki sodib piltide peale, ja andis asemele pliiatsi, teadmata, et mul on taskus Victorinox Swisschamp, millega sel ajal tohtis viibida isegi lennukis. Mõistagi me mõistlike inimestena vandaalitsema ei hakanud ega ka praegu ei ole mul kavas uurida, mida teeb taiestega Cutasepti kange isopropanool.
Kotis olev kompaktstatiiv Gorillapod neid ka ei huvita (statiiviga pildistamine on muuseumis keelatud, aga no Gorillapod tuleks keerata millegi külge).
Louvre'is on üpris palav, mille peale arvan, et imelik, miks on välklambiga pildistamine keelatud, sest see energiahulk, mis tuleb välklambist taiesesse, on väga väike võrreldes sellega, mis tuleb õhusoojusest. Vahest ehk kerge pleegitav mõju (muuseumides on tavaliselt hõõglambivalgustus just seepärast, et hõõglambi valguses ei ole ultravioletti; kuigi kuskil hiljuti just nägin muuseumis luminofoorvalgustust, kus seda on põhimõtteliselt palju – iseasi, kui palju seda läbi tavalise klaasi lambist välja pääseb).
Kavatseme järgida reisiraamatute soovitust, et ärge üritage läbi vaadata korraga kogu Louvre'i. Kooliagsed kaks viietunnist Ermitaaži-kogemust on seni meeles ja tean ka, et ega üle kolme tunni järjest vastu pidada ei suuda. Ema pakub, et teeks pigem nagu kaks tundi. Mõeldud-tehtud. Küsin, mida ta tingimata näha tahab, ja räägin, mida tahan näha mina, ja siis muudkui orienteerun hoolsasti, plaan näpus.
On meeldiv taaskohtuda paljude taiestega, mis tuttavad ainult piltide pealt. Esimene käik on itaalia skulptuuride osakonda (Michelangelo orjad), siis varsti „Mona Lisa” juurde, kus on rahvamasside mahutamiseks avar ja ikka rahvarohke nagu raudteejaamas.
Milose Veenuse ees teevad endast pilti nii piigad kui ka kõhukas seltsimees (kes selleks puhuks kõhu sisse tõmbab ja hoiab seda sees mitu minutit, kuni tema naine fotokaga jupsib).Külastuse põhilise aja veedame Vana-Egiptuse osakonnas (mille läbime koguni õiges ajalises järjekorras). Taipan aukartusega, mihuke töö oli vanema kuningriigi ajal viis tuhat aastat tagasi raiuda kujusid välja graniidist; kunagi maade tagastamise ajal (ajal enne lööktrelle) raiusin kärniga graniitkamakasse uut ristikivi risti ja noh kämblasuuruse risti sisselöömine kestis kaheksa tundi. Ema ütleb paavianide neliku kohta, et see on nagu RAMi kvartett. Mina taas leian, et hauakambritest leitud muusikariistade seas on ka hiiu kandled mis hiiu kandled. Näen ära ka maailma vanimad majamaketid ja vanimad laevamudelid.
Siis tahan näha Düreri, Bruegheli ja Cranachi osakonda, milleni viib keerukas orienteerumine (koos seinasiseste liftidega) põiki läbi kogu muuseumi, läbi kreeka kujude osakonna ja paari väga uhke saali, aga see on kinni. Samas on inimtühjades saalides prantsuse maalid, kus arstidel oleks palju huvitavat, sest terveid inimesi kujutatud peaaegu ei ole.
Uue pealkirja saavad meilt mitu taiest, eelkõige „Seisis vibuvõistlusel märklaua ees ja rääkis mobiiltelefoniga”, „Oksendajad, ämber ja part” (tegelikult mingi püha kolmainsus, aga mida tegi seal peal ämber, seda ma ei tea), „Neli hädalist”, „Savisaare langemine” ning „Jaan Tätte portree”. Veel köidab tähelepanu iseenesest kohta vahetav „Tukkuv koristaja” (kõik koristajad, keda näeme, on tardunud kujude jaoks täiesti sobivasse kohta).
Veel siit ja sealt ning tiir saab peale ehk vastuvõtlikkuse piir saabub 1 tunni ja 45 minutiga. Ikka parem kui kõmpida tundide kaupa muuseumis ringi, üha rohkem tüdides. Ei saa aru vanemaist, kes on tundidepikkuseks külastuseks vedanud kaasa väikelapsi; nõnda ju võib mõju olla sootuks vastupidine.
Pärast einelauast võileivad ja jook ning siis, väljumise eel, kui mul on need kõik käes (ja kaelas fotokas, särgitaskus hallkaart, kaenla all plaan ja reisijuht, seljas seljakott, vööl väike fotokas, binokkel ja sammuloendur), teeb ema must pildi, millele pakun pealkirjaks „Gunstizaalis-gunstizaalis ehk kuidas V-d Louvre'is käisid”. Nimelt olla kunagi keegi meie pere kohta öelnud, et V-d söövad üks kord päevas: alustavad hommikul ja lõpetavad õhtul.
Seejärel on kell seitse ja läheme istume varjus võileibu sööma, vaatega purskkaevude ja nende serval lebavate inimeste juurde. Muidugi tekib hasart, kui paksu ameeriklast näeme. Hämmastav, mida tänapäeva lennukid kanda suudavad.
Siis on kell veel rohkem ja jalutame mööda Seine'i kaldapealset Cité saare poole. Kunstide sillal on reas rohkesti piknikupidajaid, päikese kiired kuldavad vastaskalda maju ja südalinna panoraami.
Notre-Dame'i juures on liiklus kinni ja ülal kõlarid, millest tuleb katedraalist laulu; hirmus rahvamass voorib kirikust jõe kaldale ja sealt St-Louis' saarele. Usun, et see on seotud homse usupühaga. Rahvamass Notre-Dame'i ees on meeletu (st tavaline). Hiinlased loobivad Prantsusmaa keskme plaadile münte, mida järgmisel hommikul enam ei ole. Maailmakuulsat hoonet vaatama toodud pisipõnn mängib maas koniga (palju huvitavam kui mingi suur maja, eks ju). Jalutame tiiru ümber katedraali, meie ees lähevad soomlased, kes arutavad, kas peaks ostma peegelkaamera, kõigil teistel ju on; pomisen möödumisel „ihan varmaasti!”; soomlased ei reageeri.
Katedraali taga pargis puhkame jalga ja see on viga, sest kui sealt püsti tõuseme, oleme mõlemad täitsa läbi ja ära jääb metroosõit vaatama öist Eiffeli torni, lähme otse hotelli. Kõnnime raekoja juurde metroopeatusesse, näeme ära kuulsa Pariisi liivaranna (see rand on suplemisvõimaluseta, täpsustan, või õigemini veest välja tuleku võimaluseta) koos selle potipalmidega; hilisest kellaajast hoolimata (päike just loojub) tuleb veel lastega peresid peesitama. 
Raekoja ees on algamas vabaõhukontsert (kus astub esile vast kohalik Tanel Padar), plats on inimesi tulvil, ühel on õlal suur kakaduu. Selle paarikümne minuti sees, kui oleme metroos, läheb täitsa pimedaks.Hotellis olen omadega läbi ja uinumine selles katusealuses toauberikus mingit probleemi ei tekita.
No comments:
Post a Comment