12.8.09

K, 1063. päev: sõda kärbestega

Ka täna ei jõua ma korralikult poodi. Pool kaheksa alles saan bussi peale ja piltlikult öeldes närin küüsi, kas siis, kui see Kõrgmetsa Maksimarketi juurde jõuab, lastakse mind sinna veel sisse või enam mitte. Saan, teen väga kiire tiiru (puuviljaosakonna tädi näiteks on juba kõik puhastatud ananassid letilt ära ladunud), ja just siis, kui ma linanagide juures meenutan, kui suur on mu voodi, teatatakse, et chères clients, hakake liigutama, paneme kohe poe kinni.

Mendel ristas kärbseid. Tekkis täiesti uus moodustis.
— I. Luhaääre korjatud õpilaspärl

Puhkusele minnes unustasin köögi„lauale” 2 kg võrgutäie kartuleid, millest oli saanud minu äraolekul äädikakärbeste kasvandus. Võib-olla juhtus austria munga Mendeliga midagi samasugust, mis päädis Mendeli seaduste sõnastamisega ja pani pärilikkusele sellise tugeva aluse, et Mendelist rääkimine keelati hiljem N. Liidus ära (kui oli populaarne looduselt armuandide vägisi võtmine ja usuti, kui Lõssenko teeb taimega midagi, siis taim õpetab seda edasi ka oma järglastele, umbes nagu kui Kiplingi loos olid vanasti elevandid ilma londita, aga üks elevandipoeg pistis nina Limpopo jõkke ning krokodill hakkas sellest tirima, mis ajast ongi elevantidel lont). Kuidas saaksin meelitada kööki veerand tunniks usina nahkhiire? Äädikakärbseid (kellest lohakad isehakanud „tõlkijad” on leiutanud senitundmata eesti nimetuse „puuviljakärbsed”) on köögis kõik kohad täis, nad istuvad näiteks nõudepesuresti all ja köögiseintel ning lähevad lendu, kui neile läheneda. Häiriv. Vana õpetus olla selline, et pane aga pudelisse pisut vana õlu, määri pudelikael seest rasvaga kokku ja küll sa siis näed – mille peale kunagine koorikaaslane kurtis: „Aga palun ütle, kust ma võtan vana õlu?” – aga mul ootab külmiku sügavustes paremaid päevi üksainus õllepudel (Guinness, mida loomaaednik Gerald Durrell kasutas aastaid „ravimina” sedavõrd, et katsus koguni maksuametist selle osturaha tagasi saada*) ja kärbeste püüdmiseks ma seda ära jooma ka ei hakka. Vahest vehiks sõelaga? Teeks tillukese kärbsepiitsa? Ostaks rõveduse nimetusega kärbsepaber?

Köögipinnad (sh nõudepesuresti alune) saavad varasemast põhjalikuma puhastuse osaliseks ning loodetavasti korteris äädikakärbestele lahtist sööki enam ei ole.

(* Gerald Durreli ametliku elulooraamatu järgi oli joomine kui füsioloogiline tegevus (st mitte ainult alkoholi joomine, kuigi see ka, vaid joomine üldse, nt tee joomine suures koguses) Durrellidel perekonnaviga. Põhjus, miks nad 1930. aastail Korfule läksid, oli peamiselt ema alkoholiprobleem ja eks aastaid kestnud „Guinnessi-ravi” koos paljude kangemategi jookidega pani Gerald Durrelli maksale sellise põõna, et see tuli vahetada [kuigi alkohoolikute maksa reeglina ei vahetata] ja siis juhtus väikese tõenäosusega lugu, et ta suri selle tüsistustesse.)

8 comments:

v. said...

Tekkis küsimus - kas õlu osastavas käändes pole hoopis "õlut"?

AV said...

Aitäh tähendamast, ÕSi järgi tõesti on, ohoh, aga see tundub nii ebaloomulik! ☺ Järelikult on ÕSi koostajad lähtunud mingist muust murdest kui mu kodusest keskmurdest. Peaasi, et mitte „õllet”, mis käänamist tänapäeval samuti leidub.

v. said...

Ma ise olen alati käänanud õlu, õlle, õlut. Ja irisen, kui inimesed räägivad, et käivad õllet joomas. Samas osastava käände mingid nipud on mo jaoks täielik müstika, nt see, et miks i-osastav on parem kui pikk (mul toimetaja rookis hästi palju pikka osastavat välja). Ja eks olen kardetavasti ka kunagi "tädit tervitanud"...:-)

AV said...

Osastav kääne, sh täis- ja osasihitises, on viimane vigur, mida eesti keele õppijad selgeks saavad (kui üldse saavad) ning näitab paremini eesti keele oskust kui võime öelda õigesti sõnu käib Jüriöö ülestõus.

Lühike osastav ehk i-mitmus üldse on mu arust (keeleinimesest lugeja võiks seda kommenteerida) jäänud ette poliitikale: 1950. aastatel oli kõik Eesti Vabariigis tehtu, sh Aaviku keeleuuendused, kodanlik natsionalism. Aavikule meeldis i-mitmus, seega oli ka i-mitmus paha. Siis tuli peale uus põlvkond, kes leidis, et oioi, i-mitmus on ilus (ja seda kasutades saame astuda Vene korrale varba peale). Praegu on taas see põlvkond, keda on õpetanud õpetajad või vanemad, kes õppisid ajal, mil i-mitmus oli paha või kui just mitte paha, siis tehislik. Nagu aga üks keeleinimesest stammlugeja lohutas, on i-mitmus nagu maid, teid, maju väga vana ja ei ole kuidagi Aaviku leiutis; seega ei peaks seda „rahvalikkuse” nimel pelgama (kui juba praegu räägitakse teesid, maasid ja majasid – nagu ka eestlaseid ja venelaseid, mitte enam eestlasi ja venelasi –, siis kaugel ei ole ka see kole hetk, mil hakatakse rääkima naisesid ja lapsesid; maailma lõpp ei ole enam kaugel, häda tuleb!!)

Mai algul loetud Henriku Liivimaa kroonika Jungi tõlkes (1881–1884) oli i-mitmust päris palju. Kuuldavasti 1900. a paiku katsuti seda välja suretada ja siis Aavik tõesti taaselustas; aga ta ei leiutanud seda ja i-mitmus ei ole seega tehislik nähtus. Nõnda et kui on valida, kas pikalt või lühidalt, siis mina valin lühidalt! ☺

AV said...

Sõna „tädi” võiks ju käsitada pärisnimena ja käänamine Jürit ja Marit on ju täitsa olemas. Samuti möönab ÕS, et mõnel pesa-tüüpi sõnal võib olla osastava lõpus t (vt siit märkus c).

v. said...

Selle pika ja lühikese osastava puhul mul mingit läbivat reeglit pole, on osa sõnu, mis lühidalt kõlavad mulle suu-(kõrva-?)pärasemalt, on neid, mis meeldivad pikalt.

AV said...

Meenutagem seda Mart Sanderi laulusaadet, kus saatejuht rääkis ainult viisiütlevas käändes! ☺

urk said...

Äädikakärbeste osas aitab hästi tolmuimeja, nad ei ole kuigi kiired lendajad. Ja võib ka kilekoti (soovitatavalt selle väikse kõige õhema) natuke plödiks vajutatud õuna või tomatiga aktuaalsesse kohta panna ja nii sättida, et kott on kohevil ülespoole ja ülemine serv pisut tagasi sisse keeratud, nii et nad välja ronida ei taipa. Teine meetod nõuab rohkem aega ja kannatust, pealegi mõned lähevad ikkagi lendu, kui neid vahepeal lömastamas käia.
Ja mul sõid kapsaussid kressid ära, very annoying.