Matkal Moselkerni jaamast linnusesse juhtub umbes samas kohas, kus 4 a tagasi nägin kurvi tagant välja keerates koledat vaatepilti, kuidas üks vanem daam oli võtnud keset jalgrada sisse sumomaadleja asendi ja kuses, eriskummaline lugu. Nüüd võin väita, et mul on tahetud osta peast müts, jalast kingad ja fotokast mälukaart! Kiirustab nimelt lähemale meesterahvas ja küsib: „Sprechen Sie deutsch?”, millele vastan (teadmata, mida ta tahab arutada) ettevaatlikult: „Ein bisschen.” Jutustab, et ta näeb, et ma olen „fototehnikaga eeskujulikult varustatud” (mul on käes 150 mm objektiiviga fotokas, et äkki näeb tee ääres oja kohal jäälindu, mine tea, eks ju), et äkki on mul mõni mälukaart üle, ta ostaks selle mult ära. Mõtlen, et mul on kotis teine mälukaart tõesti ja fotokas oleval on nii palju ruumi, et täna see täis ei saa, aga igaks juhuks kinnitan, et see on suur CF-kaart, mis tema fotokasse ilmselt ei käi. Nimetus CF ei ütle talle midagi, ta kinnitab, et SD-kaart; näitan, et fotokas on suur CF-kaart, mis tema fotokasse ei mahu. Kergendus missugune. Ta kõnnib edasi ja alles pärast sööklas meenub, et mul on taskus ju teine fotokas veel, kus on tõesti SD-kaart, ja vöökotis on vähemalt kolm mälukaarti. Samas saanuks nalja, kus kõigepealt tulnuks võtta fotokast mälukaart välja, panna sisse mahamüüdav, see vormidada, siis andma talle, siis pidanuks tema selle uuesti vormindama. Kesse viitsib.
 |
| 2007 |
 |
| 2010 |
 |
| 2011 |
Eltzi linnuse ilu varjavad tänavu paljukorruselised tellingud. Silt selgitab, et üks hoone koosneb lihtsalt kahe muu hoone vahele ehitatud esi- ja tagaseinast ning akende raiumisega ja paljude ümberehitustega on pandud teisal kaheksa korrust fassaadi toetuma ühele 60 × 60 cm postile.
Sama giid kui 4 a tagasi. On jäänud vanemaks, innukus on lahtunud ja keel, mis seekord on inglise, on raskesti aru saada (keegi vahepeal koguni küsib isekeskis, kas see ikka on inglise). Esimeses toas olevaid ammu-, heitemasina- ja võib-olla ka kahurinooli nimetab ta näiteks sõnaga bullet (õige on missile) ning näha on, et ainult minu silmad rändavad õigesse kohta. Järgmine kord tuleb end kohe lähemale sokutada. Eltzi linnuse ringkäiguga on üldse nii, et rahvas valgub tuppa, pärast liikuma enam ei mahu, siis tuleb giid järele ja räägib, siis valgutakse järgmisse ja giid jääb passima, et keegi midagi kaasa ei võta. Kui alguses kohe seista mõne huvitava asja juurde, siis saab seda rahus uurida kogu toasoleku aja.
Teadmiseks slaavi turistidele, kes arvasid linnuse omaniku kapitalistiks: vale puha, ta on hoopis feodaal!
Hääled jagunevad nüüd 2:1 selle kasuks, et nn keisrivalijate toas oleval nüüdisaegsel portreel on Jaak Aaviksoo, mitte Olav Ehala.
Olen linnuses kolmandat korda ja iga kord on jutt olnud täpselt sama, varsti seega saaksin hakata seletama ise. (Nagu kord Kuressaare linnuses „soome” giidi kuuldes arvasin, et soomlased võiksid giidi saata pipramaale ja võtta asemele minu, sest esiteks tema „soome” keel oli alla igasugu arvestust ja teiseks teadsin mina Kuressaare linnusest rohkem juba 10-aastasena, mida võivad tõendada sugulased, keda tollal seal ringi vedasin.)
Ringkäik on laienenud kahe toa võrra, kus ühes on jahitrofeed (põrandal on kahe karu pinnalaotused) ja teises mängukahurite kollektsioon (sellised kahurid, millega vanasti mängisid kõrgest soost poisikesed ja mis ikka tegid korralikku pauku kah, näiteks aupauke).
Pärast varakambrit ja mõõdukat, aga aeglast saba eine, mis on praad salati ja friikartuliga ning toekas klaas (2 dl) kohalikku veini. Salat on tõesti nii hirmuäratavalt suur, et teeme kumbki sellest pilti, ning koosneb 1 (ühest) kurgiviilust, 1 (ühest) umbes 20 cm² salatilehest ja 2 (kahest) paprikaribast.
Mul on binokkel valmis, sest kohta kinni hoidev E nägi ronka. Kui E käib jäätist toomas, näen ronka ka mina ja binoklist on näha, et mõlemast tiivast puudub paar hoosulge ja sabast paar keskmist sulge kah, nii et saba kuju ei ole ronga tüüpiline rombjas, aga hääl on tüüpiline kronk-kronk (rongateadlase Bernd Heinrichi andmeil Euroopa rongad muid hääli suurt ei tee, teisiti kui sama liigi Ameerika asurkonna omad) ning lind on suur ja läigib. Lendab jõekääru kohal ja kaob mitu korda nõlva puuvõradesse.
Vabaõhusööklates lendab tavaliselt salvrätte minema, aga siin tuleb juurde. Kui lauast tõuseme, on mul neid tervelt viis tükki.
Jalutuskäik tagasi jaama läheb pisut vaiksemas tempos kui aasta tagasi. Luban mitte avaldada pilti, kuidas hoolikas saksa aednik on heisanud maja ette vardasse lipu ja siis, tagumik urvakil, selle ees põõsast pügab.
Jaamakülas on üksainus avatud kõrts, aga selle eest peletavad muud, karjuvad kliendid meid minema. Ühtki poodi külas ei ole, teine kõrts on kinni, jaamas joogiautomaati ei ole, rong on kohalik, selles ei ole bistroovagunit nagu kaugrongides. Nii et janu tuleb kannatada kaks tundi, kuni ümberistumiseni. Rongis on purjus noorikute kolmik, ühel on nähtavasti homme pulm, sõidavad lähimasse suurlinna pidutsema. Kärtsti! käib plädinal lahti vahuvein ja piletikontroll on nõutu. Arvame, et homme ärkab pruut kuskil iks kohas ja mõtleb tugeva peavalu saatel, miks on tal seljas selline kummaline valge loor ja mis üritus see oli, kuhu ta pidi tingimata minema. Kõigil lõbu kui palju.
* * *
Õhtul väärtfilmid: „Der rote Baron” (2008) ja „Roosi nimi” (1986; pool). Esimene on naljakas ses mõttes, et ega pärast sõda ju ühtki Saksa sõjafilmi ei ole, kus peategelases ei ärkaks keset sõjamöllu romantiline patsifist; see oleks kõik tore, kui peategelane oleks selles filmis keegi muu kui Esimese maailmasõja kangelane Manfred von Richthofen. Teine koomiline seik on, et von Richthofeni sõber ja vaenlane Kanada lendur näeb välja täpipealt nagu Ameerika ajakirjanik nukufilmis „Kapsapea” (1993).
No comments:
Post a Comment