L, 1635. päev: muuseumis ja poes

Poes ja väga igavas muuseumis.

Minnes leheputkast prantsuskeelne ajalooajakiri, teemaks Saksa allveelaevad, piinlike kirjavigadega nagu „ku-Turso”. (Ükspäev tuvastastin prantsuskeelse sildi kirjavea South Parki osast Quintuplets 2000: selle Cirque de Cheville'i nänniputka peal seisab „Le souveniers”, ai-ai.)

Kuigi fotod võtavad silmad särama, olen ma neist enamikku varem näinud, rääkimata sisust. Ainus, mida ma varem ei teadnud, oli, et muistsel ajal (kui allveelaevu ehitati algusest – kui allveelaev oli veel hunnik plekki ja rõngaid – vettelaskmiseni samal ellingul) kontrolliti rõhukindla sisekere hermeetilisust nõnda, et lasti see ehitamisel vett täis ja pumbati sisse rõhk 3 atmosfääri. Lekkekohtadesse tekkisid kohe lõbusad purskkaevud!

Seda sai teha muidugi ainult siis, kui allveelaev oli teatud hetkel olemas suure tühja toru kujul. 1944. aastal mindi Saksamaal üle sektsioonikaupa ehitamisele (uued nn elektriallveelaevad Typ XXI ja XXIII), kus sektsioonid ehitati valmis, seadmestati ja sisustati mujal, ujutati mööda jõgesid ja kanaleid praamidel kohale ning ühendati ellingul allveelaevaks kokku. Tulemus: ehitatav allveelaev ei istunud mereäärse laevatehase ellingul vaenlase pommilennukeid ootamas mitte pool aastat, vaid ainult poolteist kuud. Typ XXI kokkukeevitamine olnud keevitajate seas kole vihatud ülesanne, sest iga kahe sektsiooni vahel olnud keevisõmblus pidi käima viis katkematut korda pideva niidina ümber kogu laeva ja keevitamine pidi jätkuma ka pommirünnaku ajal. Kirjanduse väitel toimis Saksamaa siseveeteede võrk suuremate tõrgeteta ka veel 1945. a kevade kaoses (sest põhirõhk pandi linnade ja raudteede segipommitamisele, kuigi ega raudteevõrk ka täiesti üles ütelnud). Veetranspordi eelis raudtee ja maantee ees on teatavasti piiramatu kandevõime (ehita ainult vajaliku suurusega parv, kanal kannab kõike, mitte nagu maan- või raudtee), raudteel (mis tollal kandis rohkem kui maantee) on gabariitvärava probleem, st teatud ristlõikest suuremaid asju sellega vedada ei saa.

* * *

T-s sajab ja on vanalinna päev. Saju tõttu on inimesi tunglemas vähem kui tavalisel laupäeval. Musta värava juures on lava, kus keegi laulab ja mängib, täpsemal vaatlusel fonogramm. E väidab pärast, et ta nägi, kuidas laval õiendas linnapea ja avas vanalinna päeva.

T raekoja skulptuuri originaal

T linnamuuseum – kus ma varem käinud ei ole – oleks täitsa kena, kui nad eksponeeriks üksnes mitmekümne ruutmeetri suurust maketti „T aastal 1800”, mida keegi fanaatik ehitas 17 aastat. Itsitan, kuidas ta pääses hiljem ligi maketi südalinnale, sest makett ei paista lahti käivat ja jalaruumi majade vahel ei ole. (Helsingi arhitektuurimuseumis oli Saarise Suur-Helsingi makett paremaks vaatlemiseks trepi kõrval seina peal.) Teine makett (silt ütleb, et sellele ehitatakse osi muudkui juurde) kujutab sõjapurustusi ja selle ehitaja on kasutanud ruumi säästmiseks originaalset võtet – hooned on küll ilmselt väidetud mõõtkavas 1:125, aga maketi keskel olev väljak on päris väljakust palju kitsam. Kuidas makettidelt tolmu pühitakse, ei ole teada.

Ideaalne kehakuju XVIII saj

Peale kahe maketi on, nagu arvata, muuseumis ka kõiksugu muud kola, poliitiliselt nõnda kiivas teatud suunda, et mul tuleb silme ette Tallinna linnamuuseumi ekspositsiooni lõpposa, mis kuni taasiseseisvumiseni sisaldas pilte „sellistes majades [pildil moodne funktsionalistlik korrusmaja Pärnu mnt 8] elasid kodanlased, aga sellistes [pildil tsaariaegne pultkatusega ühekordne puidust hoovimaja] töölised” (hoolimata asjaolust, et viimastes elati ka samal õndsal ENSV ajal). Itsitan sedagi, kuidas XVIII saj tegutses kohalikul kunstiturul kelm, kes moosis kuurvürsti ostma oma palee skulptuurihoovi kujusid, mille originaalid on nüüd muuseumis õnnetutele külalistele lähedalt vaadata (neid peeti sõja ajal nähtavasti nii väärtuslikeks, et evakueeriti, mitte nagu Kölni toomkiriku põikhoone lõunapoolset XIX saj historitsistlikku vitraaži, mille asemel on nüüd palju parem pilt). Uhhhh..... rõve. Siis veel sotsrealismi stiilis erinäitus (kahel korrusel) ning keldris vana- ja keskaegse linnamüüri jäänused. Keskaegne müür oli varasemast umbes neli korda õhem.

Pärast muuseumi turgutame end peatänaval oleva müügileti ääres, kus nn Läti veinikeldri asula mingi muu veinikelder pakub toodangut. Mm... Spätlese...

Lillepoe ees on peenrakaunistuskraami seas mingi elusuuruses ülesriputatav must plastist vareslane, kelle liigi üle me natuke arutame (nokk on kahtlaselt peenike) ja otsustan, et see on äkki värvi-ise-mänsak.

Nädal tagasi külas käinud sõber kirjutab, et külaskäigu meeldejäävaim hetk oli see, kuidas läksime ümbruskonda jalutama ja kuidas koer jalutas pool teed kotis (algul ka näitamine, kuidas koer kotti hüppab).