L, 787. päev: puud veini

Läti seltsi korraldatud veinimaitsmisel, kuhu saamisega on väike logistikaprobleem. Esimene mõte on, et mis see ikka ära ei ole, piirilinna ja sealt tühine 4 km jala või üks peatus rongiga.

Nagu rohkesti kogetud, sõidavad siinmaal bussid viis minutit sõiduplaanist maas, ühe erandiga: buss G-ch-sse sõidab kaks minutit plaanist ees. Arvake ära, kuidas saab ümber istuda bussilt, mis on sõiduplaanist viis minutit taga, bussile, mis on sõiduplaanist kaks minutit ees, kui sõiduplaani järgi peab esimene saabuma kaks minutit enne teist? – Vastus on lihtne: tuleb ligi pool tundi oodata järgmist.

Saladuslik on see, et sihtkohta käib põhimõtteliselt 132. buss, mis sõidab kohale kolm korda päevas (õhtul), aga tuleb tagasi iga tunni tagant. Huvitav, huvitav.

Bussis kuulen selja taga läti keelt. Lätlased küsivad midagi bussijuhi käest ja jäävad minust bussipeatuses sõiduplaani uurima. Oletan, et ka nemad suunduvad veinimaitsmisele, aga oleks kohatu hakata tülitama, et ma tean, kuhu te minna tahate, tulge mu järel, ma viin teid Ivan Sussanini kombel sohu.

Algne plaan oli, et lähen G-ch-is üle silla, ostan jaama­automaadist pileti, istun rongile ja sõidan ühe peatuse. Ent satun vastaskalda külas ammuseid hiilgeaegu (endine kaevandus ja selle endine kasiino) näinud tänavale, mis viib jaama tagant läbi ja sealt puudub pääs jaama tagasi! (Kohas, kust võiks, on maja aias lindla, milles omanik vestleb papagoidega.) Kui lõpuks tee üle raudtee tagasi viib, olen jaamast nii kaugel, et rongi tulemiseks ei pruugi ma jaama enam jõuda, nii et lähen aga edasi. Vihma muudkui sajab ning mul saavad jalad märjaks. Poole tunni pärast olen üpris vettinuna kohal, juhatatakse sisse, algusest on 45 min möödas, aga veel ei ole alustatudki. Varsti saabub ka see läti paar, kes olid minuga samas bussis, aga nad on minust oluliselt kuivemad.

Veinimaitsmisel on meie omasid üks ja lätlasi kolm lauatäit (eesti lauas ka üks hiinlane, nii et aeg-ajalt tuleb talle eesti juttu tõlkida). Veinid on kohalikud valged riislingutüüpi veinid. Veinikeldri tootevalikuga voldik on salvräti vahel, kus on kirjas tehnilised parameetrid nagu suhkru- ja alkoholisisaldus ning hind. Veini jagatakse umbes 50 ml kaupa ja kokku maitstakse läbi umbes seitse-kaheksa oma veini (nt riislingut on kolme sorti, millest hapuimal on suhkrusisaldus 8 g/l ja magusaimal 45 g/l). Pärast saab veine kaasa osta, mida arvestusega, et äkki tuleb jälle kolmveerand tundi vihmas matkata, tuleb teha tagasihoidlikult.

Kui maksmiseks läheb, siis selgub, et osalemise hind (veinid + söök) on ligi kolm korda suurem kui meilis teatatud, mispeale ütlen, et mind see ei kurvasta, sest nii kaugele ma meili üldse ei lugenudki.

Kui ära tulen, kõnnib õue peal vastu sõbralik dobermann (ehk koduses kõnepruugis „pikkade jalgadega taks”).

Ruttan bussi peale, mis jääb, nagu ikka, mõne minuti hiljaks. Rongijaam on sadakond meetrit kaugemal, näen, kuidas sinna saabub 17.33 rong, millega natuke olin plaaninud sõita kakskümmend kilomeetrit ülesvoolu, et tulla R-ch-is üle silla ja sõita ühe bussiga otse mu maja ette. Aga rongile pidanuks ka pileti ostma, milleks läinuks ka vähemalt minut, nii et rongile jäin hiljaks, aga bussile jõuan.

Jope on enam-vähem vihma­kindel, aga mul on kaasas ka vihma­vari, peamiselt pildista­mise puhuks, kuigi tegelikult teen laussajus ainult ühe pildi: bussipeatuses külakaardist, kuidas igas teises majas on veinikelder. Näen alles fotokat ära pannes, et vihmavarjult sorises vesi otse lahtisesse fotokotti, mis on nüüd seest märg. Bussis on küll soe, aga suurt ära ei kuiva. Väidetavasti peaks olema G-ch-is veinifestival ja õhtul ilutulestik, mis sellise ilmaga on, jah, huvitav mõte.

Küsin bussijuhilt, kas üleriigiline kuukaart kõlbab ka kahe peatusevahe sõitmiseks välismaal; kinnitab, et kõlbab. Minu järel tulnud eesti pere teatab, et bussijuht neilt raha ei võtnud, sest nädalavahetusel on kord, et üleriigilise kuukaardiga saab sõita mitu inimest, ja ta öelnud, et nad olgu minuga koos. No tore, aga kui maha tahan minema hakata, tuleb pähe, et kui ma enne teisi maha läheks, siis sõidaksid teised ju edasi jänest!

Korteris soojendav vann ja siis filmi „Trooja” I osa. Plaadil on olemas eesti tõlge, täitsa hea on (vähemalt see koht, et breaker of horses on kenasti ümber pandud kui hobuste taltsutaja). Asjaolu, et peategelast, kreeka kangelast Achilleust, kehastab Brad Pitt, ajab umbes kümneks esimeseks sekundiks naeru peale, aga siis enam mitte, täitsa hästi kehastab.