Kavas on korrata uisumatka umbes samal teekonnal kui esimesel mööda vana raudteetammi sõidetud uisumatkal, ainult et vastassuunas. Aeg on taas hiline pärastlõuna, kui päike on tee ilusti ära kuivatanud, isegi metsas, ning arvestusega, et valges saaks sihtkohani.
Postkontor on viieni lahti. Olen seal pisut enne nelja, arvates, et kes ikka oma postiskäigu laupäeva õhtule jätab. No jätavad tegelikult küll: sabamasin näitab, et minu ees on 25 inimest. Argipäeviti ei näe postkontoris sellist tungi kunagi.
Buss satub linnast väljudes teeparanduse ümbersõidu auks tekkinud ummikusse, kus seisab kümmekond minutit (bussijuhi vandudes ja armatuurlauda nüpeldades, muide). See buss on linnast kuni M-chini kiirbuss, peatusi ei ole, aga kui lõpuks liikuma saab, on sõiduplaanis püsimiseks vaja läbida 15 km 1 minutiga. Seda muidugi ei juhtu, aga bussijuht vajutab usinasti gaasi ning pärastpoole jõuab graafikusse tagasi. Näiteks kui olen otsustanud, et ma U-anges siiski linnusevaremeid vaatama ei lähe, vaid sõidan kohe R-angesse, et alustada sealt matka mööda teist raudteeharu, ja bussis poolt vahetan, et aknast möödalipsavaid varemeid pildistada, võtab buss järsu kurvi ja ma maandun kogu oma kolaga põiki istmele, peaga kõmm! vastu akent nagu kevadel Eestis bussis. U-angest uhab buss peatumata läbi ning varemed on puude ja majade taga. Ega teisalt seal midagi väga vapustavat ka ei ole.
Tee orus tõuseb ja erilisi pidepunkte ei ole, et kaardil järge hoida. Äkki keerab buss paremale ja suundub orupervele suurde bussiparklasse, mis osutub lõpp-peatuseks. Tulen maha ja hakkan kaardil olevate väheste orientiiride abil asukohta määrama (kaardi see leht on aastast 2002, mil seal oli veel täitsa selgelt põld). Google Mapsis on väheke uuem aerofoto ning siis asun astuma edasi küla poole, kus paari kilomeetri pärast on raudteetamm, kus panen uisud alla. Küla on laupäevaõhtu kombel vaikne: ärid on juba ja kumbki kõrts veel kinni.
Raudteetamm kerkib alustuseks esimese kilomeetri peal 20 m mäkke (metsas), puulehti on suhteliselt vähe, neid nii ohtralt piduri vahele ei jää nagu kaks aastat tagasi. Siis on lageda peal kenasti lauge mitmekilomeetrine osa, ainus selle liini taastatud jaamahoone (koos rongiga), siis N küla, siis mitmekilomeetrine lauge tõus, konarliku asfaldiga.
See on üpris tüütu (kokku 50 m kõrgemale), aga lõpeb kord otsa. Päike on juba väga längus ja arvake ära, mida teevad karjamaaäärse küla elanikud laupäeva õhtul? – Lähevad naabriperega koos jalutama!
Siin pildil olevat kohta mäletan kahe aasta tagant kehvasti, küllap olin pikast langusest vaimustuses, ei pannud ümbrust tähele. Tunnel (790 m pikk) on suhteliselt kuiv, loike on ainult kolmes kohas (2006 oli märg peaaegu terve tunnel). Kahtlaselt suur tundub; hiljem selgub, et see liin oli 1000 mm rööpmelaiusega ja võib-olla oli tunnel dimensioonitud nii, et sellest saanuks spetsiaalsel kärul läbi vedada laiarööpmelise vaguneid, nagu sageli tehti.Tunneli teisest otsast algab kolmekilomeetrine langus, mis on tore. Laskun uiskudel täitsa E küla bussipeatusesse, ostan automaadist limonaadi, kustutan janu. 20 minuti pärast tuleb buss (muidugi 5-minutise hilinemisega nagu kombeks), sellega linna ja linnast teise bussiga korterisse.
„X-failide” plaadilt viimane, pingeline osa Milagro.
„X-failide” teemadel aga ka jätkame:
Suurenda kaarti
No comments:
Post a Comment