N, 792. päev: We're opera mad in Camelot

Hommikul postkontor: vanale lennukihuvilisele sõbrale lennundusnäituse piltidega plaat posti, saan kätte kahe raamatuga paki Amazonist.

Saan kutse prantsuse keele 6. ossa; ei aidanud mu soov 5. kursust korrata midagi. Teekond prantsuse civilisation'i ja culture'i juurde saab olema veel vaevalisem, kui lootsin (siin korduvalt [sildi piin all] kirjeldatud keeletundides käsitletu ahtuse järgi on see teekond küll lõpmatu).

Pakis on kaks linnuseraamatut, üks suurem, teine väiksem. Väiksem, mille lugemist alustan juba bussis, on jooniste poolest kahtlaselt arhailise välimusega, meenutades linnuste teaduslikule uurimisele aluse pannud Otto Piperi muistset oopust Burgenkunde (1912). Keel on ka selline, et ammu enam Inglismaal sellist ei räägita. Impressum selgitab, et esmatrükk oli 1939. Aga esialgne mulje on muistsust arvesse võttes hea.

Suurem on uuem (esmatrükk 2004), uurin seda õhtul korteris. See on tulvil põhiplaane (kahtlaselt suuri, ju vast on kehvema silmanägemisega eaklassi jaoks) ja hägusaid hallvalgeid fotosid. Teemaks linnused üle maailma, peamiselt Inglise ja Prantsuse linnused. Amazoni viidatud kohas on kiidulaul missugune, ent kui silm satub peale nendele paarile linnusele, mida juhtun teadma, on autoritel jäänud märkamata asjaolu, et keskaegses linnuses ei pruugi kõik tarindid olla keskaegsed. Näiteks ülistab raamat Cochemi linnuse järske katuseid, et sellelt jooksis lumi hästi maha: no selle hooned ehitati XIX sajandil, seega ei saa katused kuidagi olla keskaegsed. Samuti on mõne Saksa linnuse seas Reini-äärsed Marksburg ja Maus, mida mõlemaid ehitati XIX sajandil omajagu ringi, „keskaegsemaks”. Seega liigitan sellegi raamatu rubriiki „võtan kõike puhta kullana ja kirjutan sellest raamatu”, kus on juba ees Edgar V. Saksa „Eesti viikingid” (millest alles üleeile kirjutasin tiraadi) ja Ago Vallase „Aolinnad, linnused ja kindlused”.