Aga kõigepealt on vaja need ülesvõtted teha.
Ettevalmistus näitab, et neljapäeval peaks olema selge ilm ja puud on praegu ka sobivasti värvilised.
Et on riigipüha ja bussid ei käi, tuleb minna 7.17 rongi peale jala. Ja arvake ära, mis juhtub? – Teen valearvestuse ja väljun korterist juba kell 5.28! Olen jaamas seega kell kuus, mitte seitse. Aga ei no midagi, 6.24 läheb kah rong.
Aga ega ikka lähe. Kell 6.35 käib läbi rongi murelik vagunisaatja ja seletab, et on mingi tehniline mure, miks rong paigast ei liigu (oletan endamisi, et ju vedurijuht magas sisse). Üle vahekäigu istuvad inimesed, kes teatavad, et neil on vaja esimeses suures jaamas, kuhu rong jõuab umbes kahe ja poole tunni pärast, ümber istuda, mispeale vagunisaatja lohutab, et pole viga, selleks ajaks teeb rong hilinemise tasa.
Aknast paistab, et helkurvestides mehed kopsivad midagi vaguni all, ning tagumisi vaguneid haagitakse lahti ja kokku.
Rong pääseb kohalt mitte 15–20 minutit pärast sõiduplaani, nagu vagunisaatja lubas, vaid 33. Üle vahekäigu kostab meesterahva suust esimene f.ck. Väljumiseks ainsast teisest siinmaa peatusest 37 km hiljem (Saksa pikamaarongides – see läheb pärastlõunaks Põhjamere äärde välja – on istmetel sõiduplaan, kus kirjas ka vahemaad peatuste vahel), kuhu jõudmiseks sõiduplaani järgi pidanuks rongi sõiduaeg olema −6 minutit, on rong sõiduplaanist maas juba 52 minutit. Üle vahekäigu kostab f.ck-e juba päris sageli. Seda nalja tahaksin isegi näha saada, kuidas rong järelejääva pooleteist tunni sõidumaa peal tund aega tagasi teeb, nagu lubatud.
Aga see jääb nägemata, sest mul on pilet ainult T. linnakeseni, kus väljun ja ostan kohaliku pileti edasi (väldin siinmaa raudteejaamast keerukamate piletite ostmist pärast seda, kui ma nende tõttu suvel Saksa rongis jänest sõitsin), samale kohalikule kiirrongile, millele esialgu plaanisin.
Olen kohal umbes kolmveerand üheksa ja nagu arvestatudki, on sel kellaajal alles paks udu. Tahan tingimata saada võtet, kuidas udu hajudes tuleb linnus esile. Tean ka kohta, kust seda võtta – Kolmeristimäe-nimeline mäenukk umbes 500 m lõuna pool. Ja kella üheksa paiku hakkab hommikuudu hajuma, nagu ma olen tähele pannud.
Niisiis kõnnin nimetatud kõrgendikule ja passin seal ligi tund aega, aga udu ei ilmuta mingeid hõrenemise tundemärke. Ka linnuse kõrvalt, paarisaja meetri kauguselt võib aimata üksnes piirjooni:
Tulen tagasi ja käin lossi sees ekskursioonil, mis on toredam, kui varem arvasin, ja väga kiire, ei vältagi 2½ tundi, vaid ainult 40 minutit, ja giid teeb isegi sellist nalja, mis ajab naerma peaaegu kogu huvilisterühma (peale natuke murelike foksterjerite Foxi ja Lotta, kes ringkäigu kaasa teevad).
Ja seejärel on kell juba sealmaal, et udu võiks juba hajuma hakata. Ruttan tagasi Kolmeristimäele ja sätin end valmis, aga kuigi algul müürijalam paistab, kaob see kohe udu sisse. Ja passin seal jälle ligi tund aega.
Paar kilomeetrit kirdesse on Winneburgi linnuse varemed, kust on mööda kõrvalorgu silmside Cochemi linnusega, tahan sealt teha kah mõningaid ülesvõtteid, asutan end sinna minema, kui linnuse juures näen äkki, et udu on hajumas. Keeran otsa ringi ja tõusen kolmandat korda Kolmeristimäele. Udu hajub äkki, umbes veerand tunniga, aga sama kiiresti kustub ka kaameraaku. Ja meenub, et laetud varuaku jäi korterisse laua peale. Seega jääb Winneburg teiseks korraks ja tulen alla linna tagasi.
Kuigi on usupüha ja kõik ärid kõvasti kinni (aasta tagasi käisime Kölnis ja seal oli isegi Kölni vee muuseum kinni), on Cochemi rohked kohalike veinide poed lahti ja ostan kaasa paki kohalikku Weisser Burgunderit, mis peaks olema sama vein kui Pinot Blanc. Aga kuigi ukse taga ja riiulis on pudelikolmikud väljas ontlikus karbis, ulatab müüja mulle veinipudelid kilekotis! Pildiga küll ja puha ning kuigi ma astun poolteist kilomeetrit jaamani võimalikult pehmelt, kostab kilekotist riigipüha vaikuses kaugele äraandlikku pudelikõlinat nagu hommikusel taarapunkti poole tõttajal. Ja kõigele lisaks on kilekott läbipaistev kah. Jaamas topin pudelid seljakotti ja panen nende vahele kõlksude ennetamiseks käepäraseid pehmendusi.
Sõit tagasi, taas ümberistumine T. jaamas, vahepeal pisut aega kolada leheputkas ja uurida, mida huvipakkuvad Saksa ajakirjad on vahepeal kirjutanud. Siinmaale jõuab rong, nagu ikka, paar minutit pärast bussi väljumist jaamapeatusest, mis tähendab, et ka tagasi tuleb astuda jala (kokku on päevane läbikõnd 17 km). Mõningaseks ebameeldivaks üllatuseks on siinmaal püha nii totaalne, et isegi bensiinijaama pood on kinni.
* * *
Õhtul (pärast paaritunnist uinakut) skannin pilte ja vaatan filmi: Spielbergi versiooni (2005) filmist War of the Worlds (naislugejaile meenutuseks, et see film, kus Tom Cruise on kraanajuht). Ei no Spielberg kohe ikka oskab ...filmi ära rikkuda. Kui oleksin seda kinos näinud, poleks ma vastu pidanud poolenigi. Kas keegi palus tal kujutada efektset ulmefilmi (algne, 1953. a versioon on sellest kassafilmist mäekõrguselt üle, kuigi päris mitmes kohas traadid paistavad) Ameerika töölispere vaatenurgast! Undavaid ja hävitust külvavaid tornikõrgusi kolmjalgu on ekraanil mitu korda vähem aega kui filmis Jurassic Park dinosaurusi (meenutagem, et ka see on kujutatud läbi peresuhete prisma). Kujutan vaimusilmas ette, mismoodi teeks Spielberg uusversioone muudest ulmeklassika filmidest: 2001: Ameerika keskklassi pere maadleb neid hävitada püüdva arvutiga (ja kindlasti on tegevuskoht toodud kosmosest tavalisse eramusse, nagu oli kunagi ühes „Simpsonite” halloweenijaos); Alien: Ameerika keskklassi pere on seletamata põhjusel kosmoses, kus kohtab kummalises kosmoselaevas kummalist H.R.Gigeri sulest pärit olevust; Matrix: sisu muuta ei ole vaja, see juba ongi parasjagu nooremale koolieale sobilik, eriti tagumised osad, aga peategelased võiksid olla taas kord Ameerika keskklassi pere liikmed (agent Smith võiks olla kuri naabrimees).
No comments:
Post a Comment