L, 540. päev: matk

Täidan lünga oma matkamuses ja kõnnin maha umbkaudu sama tee kui kohalik eesti selts oktoobris, kui ise olin kõleda kivipingi taga arstide tarka juttu kuulamas.

Ilm on karge, kraadiklaas näitab nelja kraadi ja riietus osutub väga täpseks, ei ole palav ega midagi.

Viimases asulas enne Metsiku Põhja piiri näen vat sellist imetabast leiutist, mis on peaaegu sama saalomonlikult geniaalne kui 1989. a Riias prill-laud naela otsas seina peal (kes tahab, see kasutab; kes ei taha, see mitte):

Pärast rongi (kus kaigub taskutelefonidest prantsuse räpp) viib buss (kus prantsusse räpp kaigub juba pisut vaiksemini) edasi H-ingenisse (mis on läinud ajalukku sellega, et just seal nägi 16.12.1944 varahommikul korstna otsast Ameerika vaht esimese läänlasena Arumägede rünnakut ja ütles kuulsad sõnad: „Saksa-poolsele silmapiirile tekkisid äkki mingid helendavad täpid, ei tea, mis need võiksid olla...” ja siis side katkes). Ajan kaardilt näpuga järge, sest H-ingenis on vaja teisele bussile ümber istuda. Veab, teine bussipeatus on samas üle tänava, busside vahel on 4 minutit, kumbki eriti hiljaks ei jää. Teisel bussil (prantsuse räppi enam polegi) istun oruvaadete suhtes pisut valel pool, aga näen paari suurt kulli tee äärest lendu tõusmas. Tee on käänuline, buss on pikk ja ühe eriti terava ja kitsa kurvi võtmiseks sõidab ta umbes 1,5 km edasi, keerab sealses parklas ringi ja tuleb tagasi.

Kella ühest – kui olen korterist alates peaaegu pidevalt sõitnud kaks tundi, siinmaa kohta rekord – olen kohal Punamaja külas just kõrtsi l'Italiano ees, kust septembris meie matka järel klaasid lõppesid. Topin kaardi kaarditaskusse, kinnitan kepid käe külge ja hakkan astuma.



Esimene peatus on 2 km kaugusel, kui üle piirijõe on Saksamaa pool D-linnuse varemed (alles on ringmüür ja pikuti kolmandik torni ning mügerik, mille sees on küllap veel mõni vare). See on aga oru kohal, sinna üles tuleb ronida. Külake on unine, enne linnust on nurgamaja trepil koer nii sügavas unes, et teda saaks näpuga torkida. Aga see-eest haugub pärast nii pikalt, kui ma nähtaval olen.

Linnusest, nagu öeldud, on alles kole vähe. Terasel silmitsemisel näen tornijäänuses üht võib-olla algupärast ava (millest on läbi pandud tross ja ankur) ja üht ilmselt kinnimüüritud ava. Näib, et torn on algselt olnud ümar ja ehitatud hiljem nelinurkseks. Sakid torni otsas on raudselt XIX saj järeleaimdus, nagu ka muud renoveerimistoöd. Vana ollust näeb ainult värava küljes, mida on alles nelja kivi jagu. Stiililt umbes XVII sajand, aga paljude vankrikriimude ja kahe-kolme musketikuuli löögilohuga. Kõrval on selgitustekstiga silt, kust saab teada, et linnuses olnud muiste tähtsaid valitsejaid ja Hollandi kuninganna täistiitlis mainitavat seda linnust seniajani.

Tagasiteel möödun Uinuva Kaunitari koerast uuesti, samade efektidega kui enne.

Edasi lõpeb piirijõe orus maantee ära ja algab suhteliselt metsik loodus. Naudin kõigi meeltega.



Kui tee jõeorust ära keerab, kuulen äkki eestpoolt käänaku tagant oksapraksatust, seejärel teist. Tardun paigale ja hiilin tasakesi edasi. Kougin välja fotoka ja hoian seda võttevalmis (aasta tagasi matkal vaatasin veerand minutit tõtt hirvepaariga). Eest käänaku ja künkakese tagant kostab praksatusi veel. Kaardi järgi on seal oja, mis suubub jõkke; oletan, et loom liigub piki oja, seega peab tulema peagi nähtavale.

Ja siis tulebki, algul sarv (sarv!) ja siis karvane pea (!). Panen fotoka ära. Pragistajad on kaks karvast veist – kellest ma pisut hiljem siiski pilti teen:



Siis läheb tee aegamisi orust välja lagedale lavamaale, kust avaneb vaateid. Tore õhtupoolik, rahulik, sooja umbes null kraadi, matka lõpp on ainult umbes 5 km kaugusel (saan ühe söögivahega).



Edasi teine osaliselt külmunud lomp, siis ületab matkarada küntud ja äestatud põllu, kus saja meetriga saavad saapad nõnda mullaseks, et jätkub homsekski.

Siis metsateed pidi laskumine C-x' alevisse. Jõuan püha Huberti hotellist vasakult möödudes (eesti selts läks kuu tagasi vist paremalt) läbi puude näha pisut ka alevi keskuse kirikut ja lossi. Ühes nõlvaäärses majas on filmivõtted.

Üsna täpselt jõuan jaama (ootama pean ainult 10 minutit), linnajaamast kenasti bussi peale ja korterisse.

Õhtul vaatan homseks teiseks matkaks ette valmistudes eluloofilmi Patton, mis on ligi kolmetunnisest pikkusest ja valest varustusest* hoolimata väga hea film.

* Saan väiksed naerukrambid kohas, kus CASA 2.111 lennukid osalevad tankilahingus ründelennukitena... vaesed lendurid, selle lennuki nina oli klaasist ja ninas olnud 7,62 mm kuulipilduja teinuks tankile parimal juhul ainult kriimu. Ja Tuneesia, Sitsiilia, Prantsusmaa ja Belgia on filmitud kõik Hispaanias. Aga muidu on hea film.