L, 240. päev: jäälind

Elamusrohke matkapäev. Viibin terve hommiku ja lõuna Väikeseks Šveitsiks nimetatavas piirkonnas, täpsemini Möldriorus, millele Michelini reisijuhis on pandud kolm tärni. Möönan, et sellele vaatamata, et suudan kaardi järgi maastikku mingil määral ette kujutada ja et olen uurinud maastikku ka Google Earthiga, on Möldriorg kujult väga pikk ja kitsas soolikas. Üleval pervedel on maastik täiesti tavaline põllumaastik, kolm tärni on orunõlvadel.

Algul kavatsen minna jaamast poole kaheksase bussi peale, aga selgub, et sellele jõudmiseks peaks ma olema all bussipeatuses juba 6.59 ja laupäeval nii vara autoliiklust ei ole, bussid käivad peaaegu graafikus. Pool tundi hiljem läheb järgmine.

Antennialevis J-s olen umbes pool üheksa, on madalas pilves ja sajab vaikselt. Esimene kilomeeter (Möldrioru alguseni on umbes 6 km astuda, sama oja lähedal) pole vigagi, siis hakkab palav (eks ma olen põhjalikult riides). Umbes 2,5 km algusest läheb rada metsa ja metsas üle mäe, mis on tegelikult suurem, kui mul kaardilt oli mulje jäänud, ja veendumaks, et ma pole õigest kohast mööda läinud (ja naasmas kohta, kus rada alguses mäkke läks), on soodus juhus kasutada kompassi.

Siis läheb tee läbi Lilleoru küla, kus on isegi kõnnitee, aga see lõpeb järsku. Edasi maanteeservas kilomeeter, liiklus on üsna tihe, astun sõidukite eest teepeenrale, teepeenral on umbes 20 cm sügavuses kohevaid puulehti. Üldine värvustik on pöögitüvede rohekashall, sambla ereroheline (orgu päike ei paista ja samblal on hea elada), langenud puulehtede oranž ja kerge helehall udu.

Seejärel tõuseb suur maantee vasakule orust välja, edasi jätkub väike tee. Ja paremat kätt algavad veevoolus vormunud kaljuseinad, algul madalad, aga edasi üha kõrgemad. Ja siis muudkui astun ja astun ning imetlen ja imetlen. Pildi­tegemis­võimalusi on vähe, sest sajab vihma ja fotokas ei tohi märjaks saada.

Ühe eenduva kaljunuka all on matkajate jalapuhke- ja einestuslaud, mille äärde ma hästi ei söanda istuda, sest selle kohal nokana eenduva kaljunuka alakülg on sellise näoga, nagu võiks sealt kamakaid pähe pudeneda. Nõnda olen püstijalu, söön paar võileiba ja joon termosest teed peale. Kahest tunnist vihmast hoolimata olen ise suhteliselt kuiv, jope on vihma pidanud, kindad on märjad, aga peavad siiski sooja, jalad on kuivad, seljakott on seest märg. Olen selleks ajaks läbi kõndinud umbes 9 km (nagu ma hiljem Google Earthist mõõtsin, sammuloendur kadus 15.7. matkal ära). Märgitagu, et kogu ülejäänud matka tuleb seljakotist selle liigutamisel pahvak vorstilõhna, sest seal on lahtine pakk.

Edasi läheb veidi lõbusamaks, vihm hakkab järele jääma (sellest on raske aru saada, sest puude otsast tilgub pidevalt edasi, aga igatahes ei ole enam kapuutsi vaja).

Tuleb ristmik ja tee läheb sirgemaks ja laiemaks, org ise kitsamaks ja pimedamaks. Ilmuvad teabetahvlid, parkla ja kõnnitee. Vihm jätkub. Parklast edasi on kärestik. Oja on tee kõrval ning kõndides näen, et umbes meeter ojast lendab piki oja mulle vastu väike lind, tiibade värvust ei ole oja taustal näha, aga selg on eredalt metalne sinine. Näen lindu umbes 10 m kauguselt umbes sekundi. No Euroopas on selliseid linnuliike täpselt üksainus, jäälind, keda ma varem elusast peast pole vist üldse näinud. Elamus missugune!

Siis tuleb kärestik ja kohe paraku ka suubub sellesse oja pervel oleva küla juurest, kus on vist kuivkäimlate pesemistalgud. Suuremas orus on hästi näha, kus lõpeb puhas vesi (ehkki ka sellest osa läbib antennialevi J elanike organismi) ja kust jätkub hallikas, sogane ja haisev vesi. Viimane lisab vürsika alatooni ka kärestikele, millest viib üle sillake ja kus saaks alla efektsesse pilditegemiskohta ronida (sinna viib trepp), aga on sügis ja maas on paksult niiskeid puulehti. Veidi allavoolu on teine allaronimisvõimalus, veidi kuivem ja laugem, aga paraku ei saa sealt sama efektseid pilte. Näen madalal vee kohal väikest kerajat halli lindu, kelle hiljem määran raamatu abil nooreks vesipapiks.

Siis jõuab tee suurde kämpingusse, kus ei ole hingelistki, on ainult talvekorda seatud plekksuvilad. Hämmastav, kuidas inimesed oma suve veedavad (mitte niivõrd elamistingimused kui asustustihedus). Samas on noobel hotell ja paar restorani ning siis kerkib varsti jalgrada maanteelt ära.

Tõusu jätkub üle pooleteistsaja meetri, õnneks on üpris lauge. Siin on sammaldunud kaljurahne suuremas valikus ja koguses kui paar kilomeetrit kagu pool, mais-juunis nähtud kuristikus. Sõnul kirjeldada ma ei oska ja pilte ei ole. Mets on avaram ja valgem ka. Kohtan mitut matkaseltskonda (kummastab vastutulnud vanapaar, kes veab enda järel üsna tugevat parfüümipilve – metsa matkale??). Kuskil ees vasakul käib jaht, aeg-ajalt kostab kõmakaid, vahepeal puhutakse sarve.

Kaardile on matkarada märgitud ainult umbmääraselt ja mul puudub ettekujutus, kui kaugel ma olen, kuni märkan, et jahipüssipaugud ei kosta enam eest vasakult, vaid lihsatlt vasakult või isegi veidi tagant vasakult. Võimalikku jahipiirkonda kaardilt võrreldes saan ligikaudu aimu, kuhu olen jõudnud. Nimelt tahan ühes teatud kohas teelt keerata, et laskuda piki maanteed läände tõusvasse orgu. Tee ületab oja, mis on kaardile märgitud ja mille juures märkan kaardile märgitud teerada (kus keegi pole hulk aega käinud ja mis on puulehti niisama täis kui metsaalune raja kõrval).

Vihm on järele jäänud ja sügisevärvid ilusad. Kõnnin maantee servas mäest alla, kuni korraga kuulen tagant paremalt lähenevat rüsinat: maantee taga müdistavad sokk ja kits, ilmselt jahi eest pakku. Umbes 50 meetri kaugusel märkavad mind ja jäävad seisma, piiludes minu poole põõsaste vahelt paarkümmend sekundit. Sokk peitub osavalt põõsaste taha, nii et ainult on tunne, et põõsas vaatab, aga kits läheb puu taha nii, et valge sabatutt jääb välja. Siis hiilivad minema. Kui kaarega sinna jõuan, näen maas lehtede sees jälgi, kuhu poole nad olid läinud. Ikka jahist eemale.

Seepeale ületan Möldrioru põhja ja rada suundub teise kuristikku, kus algab imede maailm, mille sissejuhatuseks näen oja kohal kivilt kivile lendamas täiskasvanud vesipappi.

Ja see kestab umbes kaks ja pool kilomeetrit. On pisut hämar ja vihma udutab, muidu teeksin pilte ei tea kui palju.

Siis hakkab kell olema sealmaal, et teele jäänud Iluslinna linnuse peale on aega 10 minutit. Piltide järgi oli jäänud mulje, et vanim näha olev ollus on XVI sajandist ja seegi on hiljem lossiks ümberehitades ära rikutud (nagu portaal nurgatorni välisseina esimesel korrusel või suured aknad kaitsemüüril või rõdu suurtükitornil. Sisse ei saa, uksel on silt, et märtsist saab. Maanteelt üldvaadet tehes jääb silm pidama suurtükitorni laskeavadel ja sealt siis alles põnevus lahti lähebki. Esimene, mis pilku püüdis, oli ovaalne nagu üks ava Tallinna Suure Rannavärava zwingeris. Ja oli rida ovaalseid ning sekka paar ümmargust, ehk siis rikkumata vana ollust on ikka küll. Märtsis tuleb tingimata tagasi tulla.

Siis üles Iluslinna külla ja alustan bussipeatuse otsimist. Nüüd tean, et peatus on pigem kooli kui külavanema maja ees. Mul veab, olen peatuses 3 minutit enne sõiduplaanikohast väljumist, buss jääb ainult 2 minutit hiljaks. Pilved on laskunud madalamale, antennialevi antennid on peaaegu jalamini kadunud.

Pikk sõit Kirikmäele, komberdan maha (tänane läbikäik oli umbes 22 km) ja käin Prismas. Seal on tohutu rahvamurd, aga mina mõtlen endamisi, et tungelge mis te tunglete, aga mina nägin täna jäälindu!

Õhtul aitan pikalt kolleeg Y-t, silun tema tõlgitud ehituskunstiteksti inseneri vaatenurgast (tõin reedel selleks puhuks töölt ära enda isikliku RIL 199 sõnastiku). Saan pilte otsides kõnealuse arhitekti kohta teada palju huvitavat. Tema insener (kellest kirjutis oli) olevat nentinud, et arhitekti ja inseneri vahe on selles, et kui insener võib ilma arhitektita läbi saada, siis arhitekt ilma insenerita ei või.