E, 235. päev: segane päev

Hommikul läheme koos välja, E lennuväljale ning mina tööle. Tööl on kiire, kella 13.30-st algab prantsuse keel, on üles antud kaks tööd tähtajaga kell 15.00, vaja need valmis jõuda. Üks on lisaeelarve, mille juhendis kirjas, et tõlgi ainult muutuste jälitamise failis punasega esitatud muutused, muud teksti ära puutu. Reedel olid teised sama teksti tõlkijad seda arutanud (sest et tekstis oli ka muid muudatusi) ja plaaniosakond oli kinnitanud, et tõepoolest, ainult muudatused ning muud teksti pole vaja torkida. No ja nõnda ma teengi.

Saan selle valmis ja siis pusin ühe pressiteatega, millega on kiire ja tunnen, et täna on minu sõnaseadmisoskuse paha päev. Prindin mustandi välja ja üritan selle pealt sõnastust parandada.

Ja siis tuleb küljendusest (kus kontrollitakse tõlgete kujundust ja seda, kas lähte- ja sihtteksti lõigud on sama pikad) meil, et eelarvest rida tõlkimata. No tõlgin. Ja siis tuleb uuesti, et mitu rida tõlkimata. Tõlgin needki (õigemini kopipeist vajalikust kohast). Ja siis tuleb kolmas meil ja neljas ja siis tekib mul kahtlus, kas jutt on ikka samast dokumendist, mida ma tõlkisin, sest ühe rea kahe silma vahele jätmisest saab veel aru, aga kakskümmend on suisa võimatu. Kui küljendus mingi pikema lõigu mugandamiseks mind kohale kutsub, tekib kole kahtlus. Lähen ja nendin prantsuse sõrmistikult [kus on kõik tähed "valesti"] eesti keelt sisestada üritades mornilt, et ma tegin täpselt nii, nagu juhendis kirjas: ainult punased kohad, muud teksti ei ole puutunud. Küljendus teeb suured silmad ja imestab, et tema ei tea sellest midagi. Saan valmis ja üles tulles mõtlen, et ehhee, minu tõlge on neil ilmselt esimene, sest tähtajani on veel kaks tundi aega, aga pea hakkavad tulema teisedki tõlked ja ei tea, kas ka muude tõlgetega sama tsirkus toimuma hakkab. Ei tea, ei tea.

Nõnda jään järjekordselt ilma esmaspäevasest lõunast ja tegemata jääb ka prantsuse keele kirjatükk Minu unistuste kodu, mida olin avastanud eile õhtul kell 0.20, kui sõnade sisestamisega sõnastikku viimase tunnini jõudsin, ja mida olin lootnud teha täna lõuna ajal enne tundi. Õnneks õpetaja lobiseb koridoris teise õpetajaga ja nõnda jõuan ma oma kohale enne teda.

Prantsuse keeles teeme pakkide viisi täismineviku harjutusi (vähemalt 10 lk), neljast tunnist umbes kolm. Ja siis ilmselt leiab õpetaja oma märkmikust veel midagi tähtsat, sest viimase kolmveerandtunni sisustab see, et peame ära tundma kohisevalt lindilt klaveriklimberduse alla maetud pudistavate prantslaste kõnest grammatilisi vorme, mida me pole õppinud (lihtminevikku). Meenub taas Schopenhauer ja tema väidetav ütlus ühe amfibofaagiat harrastava Euroopa rahva kohta. Olen üsna lähedal seisundile, et lausun mõne F-tähega sõna ning virutan pliiatsi lauale, ning luban endamisi, et vähemalt lähema aasta jooksul ma Prantsusmaale sattuda ei kavatse. Selgitus, mis on lihtminevik, on ülimalt pikk ja nõnda segane, et ma ei saa sellest muudmoodi aru, kui raamatu näiteid hoolikalt uurides. Ma ei tea, kuidas sellest saavad aru ülejäänud õppurid, või kas üldse, sest ma jagan õnneks ära, et näiteks c'était on sama kui c'est minevikus, ja teemakohases harjutuses vigu ei tee, aga teised küll. Ega õpikus ka suurt selgitatud pole peale näidete loetlemise.

Aga kell saab ükskord siiski 17.30 ning saab tulema. Kirikmäe Prismas, kus, kuigi see on umbprantsuskeelne pood, ei pea seda rohkem kasutama kui kassas paar sõna.

Korteris viin arvuti kontorisse, sest vahepeal oli mul arvuti magamistoas, kus seda oli voodi serval istudes kasutada ebamugav, ning eelmise nädala elutoas, kus hakkasid kivipõrandal jalad külmetama; samas kontoris on soe ja õdus ning Wifi õnneks paarikordse peegeldusega kuidagi sinna ka levib.