L, 1019. päev: Auto+Technik Museum Sinsheim

Jooksuga esimese bussi peale. Võiks ju arvata, et laupäeva hommikul kolmveerand kuus on buss tühi, aga ei ole. Kell 6.20 rongi peale.

Koblenzis on ligi poolteist tundi aega. Ostan võileiva ja kaalun, kas minna linna või mitte. Ühelt poolt on nagu pikk astumine, aga teisalt, mis ma jaamas ikka teen. Seega lähengi läbi linna Reini äärde, võileivakott näpus. Linn alles ärkab, poemüüjad tõstavad kaupa ja keeravad poeuksi lahti. Saksa nurgas nännimüüjad alles sätivad oma kribu-krabu paremasse korda ning leierkastimees alles võtab esimesi tuure üles. Tagasi (ega palju aega ei ole) tiiruga samast fotopoest läbi, kust aasta tagasi ostsin fotoka. (Ei mäleta, mis ostukeskuse korrusel oli, otsin, majajuhti ka ei ole.) Soovitud hallkaarti ei ole (aga teisiti kui Eesti paljulubavas fotopoes, müüja vähemalt teab, mis see on).

Teine rong kihutab otse läbi Kesk-Reini oru otsaga Innsbrucki, ilmselt vanurite kokkutulekule. Vanurid näiteks saalivad pidevalt kempsu vahet (Saksamaa kaugrongides on vaguni kummaski otsas kemps, väga praktiline, kas pole) ja sõimavad endasuguseid, kes istuvad nende kinnipandud kohal; need siis peavad käima vaatamas vaguninumbrit ja siis selgitama, et vaadake, meie istume siiski õigel kohal, aga teie olete vales vagunis!

Vagunisaatja läbib 40 inimest veerand tundi. Mõnikümmend aastat tagasi küsitud Tartu õigusteaduskonda astunuilt põhjust, miks nad selle eriala valisid, keegi siis vastas, et soovib saada juristiks, et inimestega suhelda, siis komisjonist küsiti vastu, et kui ta soovib inimestega suhelda, miks ta siis ei hakka vagunisaatjaks. Praegustes Eesti oludes, kus raudteeliiklust praktiliselt ei ole, oleks ta amet kas maailma õiglust oma äranägemise järgi paika panev telereporter või tüütu pulmavana, kelle sõnaohtrus paneb hommikupoole ööd külalisi mõtlema, kas toppida kõrvad juustu täis või anda pulmavanale kere peale.

Väljun kiirrongist Heidelbergis, leides, et Heidelbergi peajaam on tegelikult keset tühermaad ehitatud betoonkuur, 1927. a raudteeatlases üheks Saksamaa kauneimaks linnaks nimetatud linna ajalooline raudteejaam (milles muiste jalutanud küllap moodsa reklaami isagi, kes Heidelbergis tudeeris) on kuskil mujal. Kaunist linna silm ei näe, sest järgmine rong sõidab sellest mööda ja pika tunneli kaudu lossi alt läbi. Heidelbergi järel läheb Reini oru laudsile maastik üle pisut mägiseks; jõeorg ülesvoolu on ilus.

Pisikeses kohalikus rongis istub mu ees neli venekeelset saksamaalast, kes aga muuseumini ei sõida, vaid lähevad peatus enne maha. Muuseumis on saksa keele järel vene keel kohe järgmine (sündsusetu oli pildistada paksu õllekõhuga venelast, kes ei osanud läbida pöördväravat, aga pilt oli päris koomiline).

Kohe Sinsheimi muuseumi jaama paistavad ära hallikatusel olevad Tu-144 ja Concorde ning juhatavad selgesti õige suuna kätte. Kassast pilet ning lennukihalli (kolmas hall) kibelemist talitsedes väikse tiiruga esimese kahe halli autode, veduri ja jalaväekola vahelt läbi. Lennukihallis ripub lae all „Junkers Ju 52/3m” (tegelikult Hispaania litsentskoopia CASA 352L (nr 50), nagu on muuseumi teine „Ju 52/3m” (CASA 352L nr 100), millesse saab sisse minna ja kus on juhiruumis hispaaniakeelsed kirjad), Focke-Wulf Fw 190A (tundub, et see ei ole päris, sest kuskilt täpsemaid andmeid selle masina olemuse kohta ei leia, isegi mitte seerianumbrit (Werknummer, WNr), mis Saksa lennukeil oli tavaliselt värvitud saba peale ja alati stantsitud mitmele andmesildile; kabiinikuppel igatahes ei ole päris; ülikahtlasel viisil puudub Sinsheimi masin allesjäänud Fw 190-te loeteludest nii Wikipedias kui ka veebilehel preservedaxisaircraft.com), Junkers Ju 88A-5 WNr 1379 (sellest on ehtne ainult saba, ülejäänu 1:1 mudeliga ei ole eriti vaeva nähtud ja ninaakna taha on pistetud lendureid kujutama mustvalge foto), „Heinkel He 111H” (tegelikult samuti Hispaania litsentskoopia CASA 2.111B, nr 005), Messerschmitt Bf 109G (tegelikult samuti Hispaania litsentskoopia HA-1112-M1L (nr 228), kuigi restaureeritud Bf 109G-ks, mootor on DB 605) ning siis suure haruldusena Vahemerest Saint-Tropez' juurest välja tõstetud Junkers Ju 87B vrakk (tiivad, mootor, kere esiosa koos poole kokpitiga), millest kirjutas just mingi Saksa lennundusajakirja juuninumber. Stuka on suur haruldus peale selle, et neid on maailmas alles ainult kaks terviklennukit ja viis vrakki, ka ses mõttes, et see on muuseumi ainus eksponaat, mille sildile on märgitud masina seerianumber (WNr 1301643).

Et Saksamaal peavad era­muuseumi relv­eksponaadid olema demilitari­seeritud ehk tehtud relvana kasutus­kõlbmatuks (olenemata sellest, kui katki või roostes nad on), mis tähendab muu hulgas õli välja laskmist, siis puudub tehnika­muuseumile omane masinaõli lõhn. Soomus­masinate demilitari­seerimine tähendab soomusest seaduses ettenähtud mõõtmetega suurte kamakate väljalõikamist; augud on täidetud ilmselt makrofleksiga ja paksu õlivärviga üle värvitud. Mõnele Vene masinale on peale kantud venekeelsed kirjad, aga paraku isegi minu napid teadmised vene keelest ütlevad, et valesti (nt за родина), pealegi ma ei usu, et sõja ajal oleks Venemaal kasutatud kirja Times New Roman, pealegi kirjatakse masinaid ikka seriifita kirjaga.

Ka lennukihalli muu kola ja vitriinide trükised keskenduvad peamiselt teatud 12-aastasele perioodile Saksamaa XX saj ajaloos.

Neljandas hallis, kus kirjade järgi on põllumajandustehnika, võib peale traktorite, veoautode, teerullide, buldooserite, lokomobiilide ja Pariisi linnaliinibussi näha ka tanki PzKfw V Panther, mille torni ja roomikuid saab 2 € eest liigutada, liikur-õhutõrjesuurtükki Sd.Kfz. 161/3 Möbelwagen, iseliikuvaid suurtükke Hummel ja Hetzer (ja mitmeid muid, mida ma peast ei mäleta), jalaväerakette ja muud laskemoona ning lennukeid Bf 109G ja Fieseler Fi 156 Storch.

Muuseumis on veel teinegi Panther: lennukihallis saab klaasi tagant vaadata tankivrakki ennistamata kujul – lahinguväljale mahajäetud tank õhiti, tükid kaevati hiljem Venemaa soost välja ja toodi muuseumi. Kuuldavasti on maailmas järel 28 Pantherit ja siin on neist seega koguni 2.

Hallides on katuseaknad, neist tulvab loomulikku valgust, millega fotoka automaatne valgetasakaal tuleb suurepäraselt toime.

Nagu ikka, on lõppematu lõbu allikas mundris mannekeenid. Teen neist 35 portreed, kuni mõistan, et ma rohkem ei jaksa. Neid kõiki tahaks siin näidata, aga korraga läheb paljuks; võib-olla panen edaspidi siia postitustesse jaokaupa üles, kui muud pilti ei ole. Enn Vetemaa on ja Ansip on ja Reiljan on ka. Mõnele meesmannekeenile on pandud naisekäed. Paljud on värvitud silmadega või muidu looritatud pilguga. Hitlerjugendi vormis lapsmannekeenilt on amputeeritud õlad, käsi- ja õlavarred, käelabad on alles, aga ise on rõõmus nagu Maria Recamier samasuguses mundris.

Saksa lennundusajaloo ajakirjades on praegusel ajal lahtiühtlus, et nad ei ole hakanud fotodelt haakriste ära tsenseerima, sest need on ajaloodokumendid (kuigi joonistel on haakristid kujutamata, keskelt on laik puudu); kui aga lugeja võtab ajakirjast haakristidega lennukipildid ja hakkab vaenu õhutama, siis vastutab selle eest tema ja mitte ajakiri. – Muuseumis võib märgata, et sõjaaegsed Saksa tunnused on peale kantud mitmele lennukile, mis neid sõja ajal kunagi ei kandnud (nagu Hispaania lennuväest pärit litsentskoopiatele; ka on Cijan Kurir (1955) maalitud Fieseler Storchiks); kuigi tunnused ei ole täpselt nõuetekohased (asukoht, suurus, kuju, ääris jne on valed), siis äkki oli „restauraatoritel” lihtsalt kuidagi väärastunud mõnu neid maalida?

Teises suures hallis on peamiselt autod ja katusel mitu sisenetavat lennukit. „Ju 52” (see on selgelt CASA, sest näidikutel on hispaaniakeelsed kirjad) plekk-kere on päikselõõsas seest nagu kuum saun.

Lapsepõlvemälestused vallanduvad lennukis Il-14 ja selle vanasti lennukile jalutades imetletud needitud ümarused tulevad mälusoppidest hästi meelde. Ma pidin siis olema kõige rohkem 4-aastane, aga juba imikuna suutnud ma lennukis täitsa rahulikult magada. Propellermootori mürinat mäletan ja tuledes linna kaugusesse kadumas (see pidi olema veel varem) ning ka see on meeles, nagu olnuks lennukis pakivõrgud. Hiljem hakkas lendama Eesti-sisestel liinidel väike reaktiivlennuk Jak-40, mis oli omaette tore ja erakordne lennuk, aga kahjuks ei ole sellega muuseumides kohtuda õnnestunud.


Concorde ja Tu-144 on eksponeeritud päris kaldu, eest on uks pilukil, ventileerib sedakaudu, sees on suhteliselt jahe. Tean, et enne tuleb ära näha Concorde ja siis võrdluseks Tu-144. Enne kumbagi lennukit on pöördväravad ja neil loendur, mitu inimest lennukisse vaatama veel mahub. Märkigem, et mõlema eesotsas on juhiruumini mitme meetri pikkune täpselt ühe inimese laiune koridor, kus siiski saab ringi keerata, isegi fotoseljakotiga, ei pea hakkama kallakust alla selg ees tulema.

Ei tea, kas Sinsheimi muuseum on ikka mõistnud, et kuigi võimalus külastada nii Concorde'i kui ka Tu-144 samas väljapanekus on maailmas ainukordne, on ühest lennukist teise võimalik minna ilma jalga maa peale panemata – sest nad on sama halli katusel! ☺

Hallides on kavala nõksuna seintel peeglid. Autohallis küsivad kaks eksinud külastajat mu käest teed. Teen teleobjektiiviga detailvõtteid. Siis sööklas šnitsel, enam ei jaksa.

Sööklast tulles avastan, et tahahoovi rivistatud tankid on jäänud vaatamata. Siis rongi peale, mäletan, nagu läinuks rong kell 18.01. No tegelikult läheb kell 17.50.

Olin tagasisõidu rongi broneerinud kogemata tund liiga hiljaks (hinnates muuseumi sisukust pisut üle, sai vaadatud kolme tunniga, aga ma olin planeerinud seal olla kuus!), aga teades, et Saksamaa suurtel rongiliinidel sõidavad rongid nn tunnitaktis ja et mu tagasisõidu pilet on tavaline pilet, millega saab sõita mis tahes kellaaja rongis, siis loodan tulla tund varem. Aga vat mis: tund aega varem läheb neljast rongist teisena klass kõrgem rong (ICE), kus üldpilet ei kehti! Mis tähendab, et valida on, kas oodata Mannheimis poolteist tundi õiget rongi (väsinuna, nii et linna uudistamine jääb ära) või sõita Saarimaa metsade vahele jaama, kus pean kolmandale rongile ümber istuma, aeglase rongiga. No valin viimase ja see on päris elamuslik: inimesed sõidavad pärast laupäeva kodinatega koju, sh päris purjus vist ilmselt naiskoor. Ümberistumise järel (50 min ootamist, aga ikka vähem kui poolteist tundi) aga hakkab rong sõitma metsast suurlinna poole ehk koguma igast jaamast valvejoodikuid!

Ühes jaamas siseneb kuus ühtmoodi sinistes särkides härrasmeest, ühel kitarr näpus. Arvan, et nüüd läheb lahti suurem gumbajaatamine, peagi hakkabki kostma esimene arglik kitarritinin ja siis läheb lahti. Nende repertuaar on päris kasin ja mitmehäälsus varajane, häälekvaliteet veel koledam kui selles kooris, mille dirigent kunagi kontserdilt naastes pihtis, et tema kõrvu ajavad need vanameeste hääled tegelikult sitavett jooksma. Näiteks hispaaniakeelset peolaulu baila-baila-baila, baila-baila, baila-eee laulavad/röögivad nad tunni jooksul kolm korda.

Siis ühes väikeses jaamas, kus sügisel veetsin seitseteist sügisest hetke piletiautomaadi seltsis, sest see 20-eurost ei tahtnud, näen perroonil rongi ootavat seltskonda, kellel on käes õllekannud. Hoian hinge kinni, et nende kohale satuks rongi muu koht kui see, kus on need „laulumehed”. Aga eks ikka, shit happens, see uks jääb just nende kohale. Kriitiline mass saab ületatud ja ma põgenen rongi tagumisse otsa, endamisi soovides, et kumbki seltskond ei tuleks edasi mu neljandale rongile.

Rongide vahel on 4 minutit, teine perroon, vahel tunnel, väga kiire väljumine, et saada tunnelisse enne seda, kui selle ummistavad ennist rõkatanud laulumehed. Jõuan, ei tule, neljas rongisõit on rahulik, vagunis ainult viis inimest, magan.

Jaamast erakordse asjana ära taksoga, sest pooletunnine marssimine teeks mu liiga erksaks, aga homme vaja taas vara tõusta järgmisele rongireisile.