31.5.10

E, tagasilend

Et neljapäevase taksoseikluse arve oli ainult mingi 14 € (6 km, 47 minutit, ummik), mille eest saab siinmaal taksoga jaamast mööda maanteed 3 km üürikorterisse, leian, et ega taksosõit lennujaama (u 10 km) kah suurt midagi kallim või olla. Õigesti arvan, sest arve on ainult 9,85 € ehk odavam kui Tallinnas ja umbes sama kui Kuressaares!!

Lennujaama poest fado-DVD. Tagakaanel on kuulsast fadolauljast pilt, millel ta sarnaneb Edith Artois'ga.

Lennukis uni. Väga tähtis on ärgata söögi ajaks. Lõbustus on ülinõme varjatud kaamera, aga siis tuleb kaks jagu lammas Shauni (Sheepwalking ja If You Can't Stand the Heat). Rahvast on hõredalt, alla poole, terve rida on minu päralt. On ka otse rannast särgi- ja plätuväel tulnuid. Paras, sest Hamburgis on jahe ja sajab.

Hamburgi lennuväli on pikk ebamugav soolikas; selle projekteerija võiks ise seda maad kõndida. Ümberistumise letti ei ole; teatelett soovitab, et oh teil on ju neli tundi aega, minge välja, registreerige pilet normaalselt ja tulge uuesti lennujaama sisse.

Selgub, et soovitatud lett nr 8 on ainult kottide äraandmiseks, aga iseregistreerimise aparaat Eesti ID-kaarti ei tunnista (muide esimene kord viimase 6 aasta jooksul Euroopas reisides!!). Seega letist nr 9 normaalne pardakaart.

Saksa turvakontrolli magnetis mu püksilukk piiksub.

Kogenud rändajate õpetusel on Hamburgi lennujaama ainus ajaveetmismoodus süüa. Hommikusööki enam ei ole (letile unustatud silt võetakse kähku ära, kui küsin), söön muu võileiva. Edasi 3½ tundi tasast nokkimist (muistsete kroonikate tekstituvastust).

Teine lennuk on väike CRJ, mul on akna all üksik koht. Vahemaandumine toimub mäe otsa pisilennuväljale; kuigi jätab võsalennuvälja mulje, on sellel päris sage liiklus, sest kohalik siinmaine lennufirma teeb mitmel liinil seal vahemaandumisi.

Kui reisijaid maha pannakse, selgub, et üks kott on üle-puudu. Võetakse maha kogu pagas ja kõik 12 lennukisse jäänud reisijat aetakse näitama, mis on kellegi kott. Üks kott jääbki üle.

Viimane lend on veerandtunnine hüpe, näen tuttavaid uisu- ja matkaradu.

Nagu ikka, reisilt tulnuna ei mäleta ma, kui kaua mu kuukaart käib. Tavaliselt reisi ajal kehtivus lõpeb, nii et ostan pileti. Alles bussis meenub, et kehtib 18. skp-ni.

Bussi akna välimisel küljel on kärbes; aknal voolab nähtavasti aeglane õhu piirkiht, sest kiirusel 48 km/h on kärbes veel akna küljes, alles kiirusel 54 km/h kaob.

30.5.10

P, Lissabon

Tänane plaan on tutvuda Lissaboni huviväärsustega. Metrooga linna, esimeseks rauast torn. Selle ülaotsa juures on ainsa säilinud keskaegse kiriku varemed, kus on arheoloogia­muuseum. Olen kohal pisut enne kümmet, mil see peaks avatama, aga selgub, et on pühapäeval kinni. Kiriku ja vastasmaja vahel umbes 3 m laiuses umbtänavas (mis viib järsaku servale liftini) on maas vanad trammirööpad.

Kiriku ees platsil on lillade õitega puud (nagu neid on Lissabonis palju), mille all munakivid naksuvad (ja tallad naksuvad veel hulk aega).

Raamatupoe aknal on Fernando Pessoa teoste valik. Mult telliti, et too Pessoa mõni portugali­keelne raamat Lissabonist. Mul on kaasas tema inglise keeles kirjutatu. Raamatu­poodidest allpool rohkem.

Järgmiseks läbi korrapärase ja maaliliselt lagunenud barokklinnaosa Baixa teise maavärinast puutumata jäänud vanasse linnaossa nimega Alfama, kus on toomkirik. See on kohati iidne (romaani pikihoone), seest pime (aknad paksult tahmunud) ja romaani algelise silindervõlviga, mille kohta meenub võlviehituse raamatust, et sellist võlvi laoti mulla peale, st tellingule kuhjati muld ja võlv laoti selle peale.

Lissaboni kuulsate trammidega on algul plaan sõita küll, aga esimesse kohatud trammi ei mahuks ma peale; siis näen üle künka sõitva trammi veermikku ja siis enam sõita ei taha. (Nimelt eks ma arvasin, et trammivagunil on all kaks pöördvankrit, üks ees ja teine taga. Aga võta näpust: üksainus on, trammi keskel. Ja et tramm saaks väikese raadiusega keerata, on selle teljevahe hästi väike, mis tähendab, et trammi kumbki ots ripub väga pikalt õhus.)

Siis ronin üles linnusesse, kus on palju rahvast ja kus pärast paljusid maavärinaid enam suurt ehituslikku ollust näha ei ole. Viimaseks ei saa kahjuks lugeda müüre, mida keegi XX sajandi keskpaiga valitseja laskis rahvusromantilises vaimus üles ehitada. Tulemuseks on ebarealistlikud sakid. Müüride peale pääseb jalutama (sest linnusetuumikus mitte midagi peale müüride ja tornide ei ole), aga mis mind enim kummastab, on portugaallaste arusaam ohutusest: õue poole on piirded 40–70 cm kõrgused. Meetri laiune kaitsekäik, kus õue poole on kümmekond meetrit vaba langemist ja selle ees 70 cm kõrgune piire – no aitäh!!

Siis tagasi alla linna, istun ringsõidu bussi, ostan kahe tiiru pileti. Väljasõiduni on aega 25 minutit. Päike paistab ja võtab ning võib jälgida kunagise turuväljaku melu, mis peamiselt seisneb paaris tuvide keskel jalutavas paksus ameerika turistis. Kõrvaklappidest tuleb nukker muusika, mis viisi poolest sarnaneb mingis Jaapani animafilmis olnud lauluga, aga ma ei mäleta, mis filmis. Hetk enne väljumist maandub mu kõrvale paks ameerika tädi ning kiilub mind enda ja ääre vahele kinni. Tore, sest turvavöid ei ole.

Nägematu tädi väidab kõrvaklappides, et Praça do Comércio (170 m × 170 m) pindala on 2000 m² ja et see on „Euroopa üks suurimaid väljakuid” – kui Venemaad, Ukrainat ja Valgevenet Euroopaks mitte pidada, siis selle loetelu järgi on suuruselt kolmekümne kolmas (ja ka Pärnu keskväljakust on plats kolm korda väiksem). Kummalgi liinil öeldakse paljude hoonete kohta, et need on „Lissabonis ühed kauneimad” ja mingi turuhoone on koguni „Lissabonis üks populaarsemaid”.

Sõit läheb piki jõeäärt ülesvoolu; tulen maha okenaariumi juures. See on ehitatud meeletute rahvamasside jaoks, aga praegu on inimesi vähevõitu, mis on muidugi tore. Pääsen isegi suurte akvaariumiakende juurde. Nimelt on keset hoonet tohutu ookeaniakvaarium, milles ujub mitmes kihis igasugu kalu, küll parvedena, küll üksi, küll ülevalpool, küll põhjas. Aeglaselt sõuab ringi koguni kuukala. Ümber selle on neli eri ookeanide terraariumi: Põhja-Atlandi kaljud lunnide ja muude linnulaadalindudega, Antarktika pingviinidega (nähtavasti on selles osas jahutus ja valged lätakad kaljude peal on ehtne jää, sest üks ulatub natuke jalgtee peale ja sealt valgub sulavett ning varbaga katsudes on libe), parasvöötme Vaikne ookean koos merisaarmastega ning troopiline India ookean koos vihmametsa ja troopiliste lindudega. Alumisel korrusel saab näha keskakvaariumi põhja ning nelja muu suure akvaariumi „alumist korrust”, kus ujuvad ringi kalad ning aeg-ajalt sukelduvad linnud. Eks ka kaladel on huvitav vaadata klaasi tagant inimesi. Kus muidu suurt elusat kala silmast silma näeb. Veel on alumisel korrusel rohkesti suhteliselt väikesi akvaariume (mõni meeter korda paar meetrit), kus on igasugu väiksemaid loomi, sh kaheksajalg (kelle ülesotsimine on tükk tegu, ta on pugenud kiviprakku ja tudib), hiidkrabid, lestad, helendavad kalad, meduusid jne. On tore ja see, et fotoka kõik neli kaasasolnud patareid on lõplikult läbi, ei kurvasta.

Seejärel kosutuseks kohvikus väikene jäätis, vaatega mõne kilomeetri kauguselt kerkivale tulekahjusuitsule (mis kähku ära kustutatakse, sest muutub mustast valgeks, st veeauruks), siis jalutuskäik 1998. a EXPO jaoks ehitatud moodsast linnaosast läbi kohalikku Idakeskusesse: sealt uued patareid (enne olin arvanud, et läheks õige hotelli täis patareide järele, aga kui sattusin fotopoe juurde, siis sain patareid sealt). Käin ka kahes raamatupoes, kus selgub, et ainus portugali kirjanik, kelle teoseid suurtes, pühapäeval avatud kaubanduskeskuse-raamatupoodides osta saab, on Paulo Coelho. Edetabeli tipus on muidugi Dan Brown. Jamie Oliveri nägu vaatab ka kaantelt vastu.

Kaubanduskeskuses paistab, et Lissaboni elanike seas on vuntsiprobleemi (vrd habemega nali: „Küll Teil on kaunid vuntsid! Te võisite olla väga kaunis, kui olite veel neiu!”) vähem kui põhilise asukohariigi portugaallaste seas. Võimalik, et a) võõrsil on juurdepääs karvaärastusele raskem; b) võõrsile suunduvad võimsama näokarvakasvuga isendid.

Sõidan linnaplaanil olematu metrooliinijupi kaudu loomaaeda (jupp siiski on metroos olevatel plaanidel), kus kavatsen veeta kogu ülejäänud päeva. Piletimüüja hoiatab, et rippraudtee ei tööta (muidu on seal rippraudtee, mis sõidab 20 minutiga tiiru peale kogu loomaaiale ja saab loomi vaadata ka ülalt). Loomaaias osutub olevat kole palav ja umbne, seega piiran vaatamise mõnele huvitavamale loomale, nagu papagoidele, keda on palju eri liike, sh ka amatsoonidest väiksemaid kesksuuri papagoisid, keda loomaaedades suurt eriti ei ole.

WC on ootamatult puhas. Metrooga veel viimase pooltunni jooksul, kui Lisboa Card kehtib ja sellega metroos sõita saab, peatus tagasi. Jään umbes viis minutit maha ringsõidu bussist – näen seda möödumas, aga ma ei leia loodusest plaanil olevat peatust. Otsustan kõndida mööda liini edasi, kuni leian peatuse. On mõnesaja meetri kaugusel; ootan peatuses ligi pool tundi järgmist. Inglise-prantsuse-hispaania-portugalikeelse vestluse võtab üles hõbedastes rihmikkingades umbes 90-aastane ahelsuitsetav vanadaam Yvette. Tuleb pool põlvkonda noorem vanahärra, pääsen vestlusest; tuleb nende buss, lähevad sinna peale.

Teine ringsõidu bussiliin teeb tiiru mööda jõeäärt kesklinnast allavoolu. Bussis on hubaselt vähe rahvast; kuigi bussisõit mulle põhimõtteliselt suurt ei meeldi, on täitsa mõnus. Päike võtab. Teisiti kui ennist plaanisin (päeva jooksul muutusid plaanid umbes kolm korda), ma maha tulema ei kipu; Bélemi torni juures on palju rahvast ja hirmus ummik ning peenjuhtimine, sest bussid on parkinud nii, et ringsõidubussid hästi mööda ei mahu.

Üldiselt on Lissabon künklik ning reljeefi vaheldumine ja teede kitsus tekitab paar korda ameerika mägede tunde, nii et lahtise bussi teisel korrusel serva pool istudes tuleb ajuti silmad sulgeda.

Sõidame mööda suurest haigemajast, mis kannab Egas Monizi nime. Nägematu giid ütleb, et see on kuulus Portugali arst, kes sai Nobeli preemia. Neid ridu kirjutades vaatan järele: nojah, lobotoomia leiutamise eest...

Eessõitvale nudipeale laseb piiritaja pähe.

Linnast jala eilse restorani kanti. Paarkümmend meetrit keskväljakust seisab keegi meesturist tihedalt vastu pargitud autot, aga ei tangi seda, kuigi selline mulje võib jääda.

Leian üles teise paljulubava restorani, mille eile kaardile märkisin, aga olen kohal üpris vara, mil noor kelner veel omaealistega tänaval jututab. Ukselt paistab, nagu oleks restoran plastist; muusika on ka kohalik Sky Pluss. Seega kõnnin pisut tagasi, mööda uulitsast, kust kostab lõbusaid hallpapagoi vilesid, ja maandun tänavarestorani, kust eile mööda kõndisin. Lauakaaslasteks on ingliskeelne onu ja itaalia noorpaar. Itaallased tahavad itaalia suppi, näitavad, kuidas nad seda leivaga õngitseksid. Kelner pungitab viisakalt silmi.

Enda eine on eelroaks kohalik piprane vorst ja põhiroaks veiseliha. Istun kohe restoraniakna ees, kus on väljas mereannid. Algul arvan neid butafooriaks, aga siis näen, kuidas kokk sealt kalu roa tegemiseks võtab. Nimelt on aken jahutuseta, kuigi samas on kalade silmavaade veel värske.

Kellaaeg on suhteliselt varavõitu, näen, kuidas ilmub sisseheitja, kellel on 10 cm liiga pikad püksid ja liibitud pea ning kes meenutab õpingukaaslase H ja David Suchet' kehastatud Hercule Poirot' hübriidi.

Mõnus on, ma ei kiirusta, vaatan õhtutaeva poole piki tänavat, kus kuivab akna taga pesu ja lendavad piiritajad. Mu venitamine pälvib kelnerilt ja sisseheitjalt vargseid pahaseid pilke.

Tagasitee hotelli on selge, liiklus on pisut rahulikum. Käin teele jäävas pargis ja pildistan suure panoraami.

Jälle on probleem uksekaardiga; seekord pean rääkima õige aeglaselt ja sõnu seades.

Olen väsinud, päevitunud käsivarred kipitavad, heidaks kohe magama, aga enne vaja asjad kokku panna ja kõikvõimalikud asjad piiksuma seada (millega meenub, kuidas mul oli tudengiaegne tilluke äratuskell mitu aastat kadunud, kuni juhuslikult leidus fotokoti mingist vähekäidavast taskust). Äratuskõne automaatne tellimine ei tööta; ma ei saa isegi aru, kuhu satun.

29.5.10

L, konverentsi 2. päev

Teatavasti oli Isaac Newton umbes kolm aastat Inglise parlamendi saadik, aga tema ainus sõnavõtt seal oli tervikuna selline: „Tuul tõmbab. Pange aken kinni.” Täna ütlen diskussioonile sõna sekka minagi. Ettekanne on konverentsi huvitavaim (otsustades tehtud märkmete hulga järgi) ja jutt on veerenud sinna, kuidas sama tüüpi laev, nagu Prantsuse Mistral (paigalseisev helikopterikandja – lennukikandja kihutab pidevalt ringi, sest lennukid peavad tõusma-maanduma vastu tuult, ja kitsas meres tuleb kallas liiga ruttu vastu), on inglise keeli teatud riikides amphibious landing ship, mis mõnikord lüheneb kujule amphibious ship. Aga see amphibious käib ikka sõna landing (dessant) juurde, mitte sõna ship juurde, muidu tähendaks see, et laev ise tõuseks veest välja rünnakule, mis mitte võimalik ei ole.

Selle koha peal ajan käe püsti ja teatan, et selline laev on tegelikult olemas olnud küll, Saksa kääbusallveelaev Seeteufel (Elefant), millel olid roomikud. (Ehkki lingitud uboat.neti leht räägib, nagu roomanuks Seeteufel nendega ringi mööda merepõhja, pajatavad kääbusallveelaevade raamatud (nt see) hoopis, et roomikutega üritatud ikka veest välja roomata, et lasta leegiheitjast.) Probleem oli aga, et roomikud olid liiga kitsad (allveelaev vajus kaldasse) ja mootor liiga nõrk. Olen kunagi ehitanud eimillestki (st ise) Seeteufeli 1 : 125 mudeli, mis oli mu plastmudeliehitajate ühingu 2000. aasta parim laevamudel (ka 1998, 1999 ja 2001 olid parimad laevamudelid minu näputöö). (Samuti pajatab Dan van der Vati raamat Stealth At Sea: The History of the Submarine roomikujälgedest, mille leidsid rootslased 1980. aastatel avamereskääridelt ja oletasid, et äkki on need jätnud Vene amfiibsed kääbusallveelaevad, mille peale N. Liit ametlikult teatas, et nende mereväel kääbusallveelaevu ei ole; mille peale siis autor nentis, et ütlemata jäeti see, et N. Liidul oli peale mereväe ka mitmeid muid struktuure, kellel võinuks olla kääbusallveelaevu.)

Onkel (sama, kes eile ei pidanud vastu, kui jahuti austeniitterase kallal) vastab, et nii on jah, et amfiibsõiduk on ju ka nt DUKW. Samas on DUKW, muud amfiibsõidukid ja ujuvad tankid maasõidukid, mis võivad sõuda vees (ja amfiiblennukid lennukid, mis kasutada lennuväljana nii maad kui ka vett), aga Seeteufel oli ainus laev, mis suutis (teoreetiliselt) ise ronida kuivale.

Sööklas üritan vältida telgialuse melu ja sätin end sööma õue. Sööklalaual on puru, mis kõige tõenäolisemalt on mingi närilise sitt. Laudade all kõnnib pisut rääbak kass ning peal jalutavad tuvid ja varblased.

Lennukid tõesti maanduvad üle linna, ülikooli lähedalt läbi. Samas taga on ka ülikoolihaigla. Paistab, et lennukid tõusevad lendu siiski maa poole (kuivõrd allakukkumine tõusul on ohtlikum kui maandumisel – paagid kütust täis).

Lõuna järel töötan Google Earthiga läbi konverentsikotis olnud Lissaboni turismiteabe brošüüri restoranid. Märgistan kohad, et pärast kopida need X10-sse ja märkida linnaplaanile (mida mul konverentsil kaasas ei ole).

Veel kuuleme Euroopa Komisjoni portugali tõlkijatest ja Portugali ülikiirraudtee projekteerimisest. Viimase pidajast on kahju, sest inglise keel käib talle üle jõu ja ettekannet pidada ta ka ei oska, kuigi teema on põnev.

Pärastlõuna meeldesööbivaima (just sööbivaima!) ettekande peab parajalt paks mees parimates aastates, kes jutustab sellest, kui edukas ta rahvusvahelise tõlkefirma tegevdirektorina on ja kuidas me teeme kõike valesti ja kuidas viie aastaga kaob kallis tõlkemäluprogramm ja kuidas kõik hakkavad kasutama vabavara jne. Seoseid konverentsi teemaga ma ei tähelda, ilmselt on ta kellegi korraldaja hea tuttav. Naisterahvastele meeldib. Ettekanne on agressiivne ja nagu müügimehe õpikust võetud, koos saalis ringipatseerimisega. Oh jah, ka siin teen teise korra suu lahti, sest kuigi mul õnnestub varjuda eesistuja selja taha, nii et ta mind vestlusesse ei haara, nagu juhtub mitme teisega, kes istuvad rea otsa pool, küsib ta kummalistest keelekombinatsioonidest rääkides, kas saalis eestlasi on. Tõstan käe; ta siis küsib, kas eesti keelest läti keelde keegi tõlgib. Vastan ausalt: „There could be some,” st peaks olema, aga ma isiklikult ei tunne. (Pärast meenub, et tegelikult tean kolme, ja kui tööl reedel muljetan, siis loetlevad kolleegid veel muidki.)

Lõpuks pikk sirge ümarlaud, kus uuesti näidatakse põhikõnelejaid, Mr Wordfast kutsub üles oma programmi eriti soodsalt ostma ja kõik kiidavad, kui tore ja kasulik konverents oli.

Lõppsõna ajal teatab kõnemees, et plaksutagem ühele korraldajale, ta saab just täna 37. Vaatan ja mõtlen, et küll näeb 73-aastase kohta alles nooruslik välja – suurt üle 50 ei pakukski! Siis alles mõistan, et vanuseks öeldi 37, ja mõtlen, et mu tuttavad 37-aastased daamid on tema kõrval nagu plikatirtsud. Ehk siis eri maades eri kombed, kus on kombeks näha välja vana, kus noor.

Tagasi hotelli, kus muugin hulk aega ukse kallal, kuni kõnnin vastuvõttu ja küsin uue kaardi. Vastuvõtus on täna töötaja, kes võiks olla filminäitleja ARi kaksikõde. Küsin talt ka seda, kuidas saab internetti. Antakse võrgukaabel ja 24 tunnise kasutamise koodikaart; hotellis on seega kaabliga wifi!

Märgin restorani kaardile ja pisut mõtisklen, kas jääda kuulama Juure ja Kiviräha Eurovisioni-kommentaari või minna sööma; otsustan minna sööma, sest suurema osa kommentaarist kuuleb hiljem raadio arhiivist niikuinii.

Hotelli ees meenub, et unustasin X10 maha, aga ega sellest majade vahel suurt kasu ei oleks ka.

Minek on ümber botaanikaaia ja mööda zooloogiamuuseumist. Laupäevaõhtu on elav, liiklus pisut kaootiline. Näib, et portugaallased suhtuvad liikluseeskirja üsna lõdvalt, vähemalt jalakäijad. Nii pakub esimene foorita sebra üllatusi („kust see auto tuli?!”), aga hetk hiljem mõistan, et kuigi maas on trammirööpad, puuduvad trammijuhtmed ja autod sõidavad mööda trammirada.

Trammirööpad on üles võetud ainult sealt, kust on sillutist uuendatud; väga praktiline muidugi, andes ka põnevaid vaatepilte, kuidas rööpad äkki lõpevad või algavad.

Pärast parki, kus rõkkab noortebänd (muusikal pole väga vigagi, aga solisti hääl, see hääl... uhh... – nagu kuulasin minagi feisspukis kiidetud, siinmail laineid löönud muusikut, aga ei kannatanud ta laulu üle pooleteist takti), sukeldun Bairro Alto linnaossa, mis jäi 1755. a maavärinas terveks. Päike on loojumas, vaatepilt maaliline.

Orienteerun kaardi järgi; pisikesi tänavaid on palju, kaardile pole nimed mahtunud. Leian söömakoha, mis on umbes sama suur kui mu korteri elutuba. Selles on 14 lauda, inimesi täis. Mind istutatakse kohe köögi juurde, vaatega kemmerguuksele ja baarile. Näen ka, kuidas mustad nõud kaovad kööki, valmis road ilmuvad köögist, köögis vilksatavad askeldajad ja aeg-ajalt lahvatab lahtine leek. Laua otsa pannakse üks skandinaavia paar ja hiljem minu kõrvale ingliskeelne paar. Mister näeb välja nagu Stephen Hawkingi terve, aga kuulsusetu vend. Selja taga on sakslaste seltskond, kes lehvitavad linnaplaani. Mõtlen, kui peaksin tahtma lauast tõusta, peaks kuus inimest eest tulema. Samas olen ettekandja terava pilgu all ning kohe, kui magustoit läbi, pakub ta, et kas nüüd teeme arve.

Söögiks tellin kaheksajalasalati (tuuakse valelt realt, küpsetatud juust; pole kah viga, kuigi tilgutan oliiviõli särgile). Põhiroaks koerkala, selle kastmeks paks portugali vürtsine supp, magustoiduks ahjuõun portveinis. Veini kõige väiksem kogus on pool liitrit majaveini.

Eesti söögikohapidajaile kõrva taha panemiseks: Portugalis nähtavasti on komme, et eelroana tuuakse lauale leivapealset, nt juustu, võid, samuti oliive. Kui klient neid ära ei söö, viiakse need muidugi pärast ära, järgmisele; aga kui sööb, pannakse need arvele kirja.

Eine oli meeldiv ja tagasitee sujub väiksema vaevaga kui minek: tunde järgi ja otse! Vahepeal väike tehniline boksipeatus teepealses kohvikus, kus tuleb telekast parasjagu „Hello Denmark!” – „Hello Norway!”.

Hotellis ühendun internetti, koodi sisestamine õnnestub esimese katsega (NB! vein). Eesti kella järgi öösel annan materjalispetsialisti teoreetilist nõu. Telekat ma käima ei panegi, sest eurovisioon on juba läbi ja feisspukist saab teada, kes ja mis.

Muide, kui see Saksa laul valiti nii pool aastat tagasi, siis mäletan YouTube'is olnud prohvetlikku kommentaari, et küll see laul eurovisiooni võidab.

28.5.10

R, konverentsi 1. päev

Hotellis kohe pisut seitse läbi hommikusöök, sest kaheksast algab konverentsile registreerimine ja soovitati tulla võimalikult vara. Mängib klassikaline muusika ja üks tükk on „Finlandia” orkestriversioon.

Täna ja homme on konverents, teemaks see tõlkevaldkond, milles tegutsen. Mu ootused on muidugi hirmus suured. Mul on isegi pintsak seljas, kuigi kohapeal selgub, et peale korraldajate ja Hiina osalejate pintsakut kellelgi eriti ei ole. Aga parem olla riides uhkemini kui vastupidi; nagu eile viietärnihotelli fuajees, kus kõik ülejäänud edasi-tagasi saalijad olid ülikondades ning mina siis teksades ja fliisis.

Nagu ikka, toimuvad ettekanded kahes ruumis. Põhiruumis on vähemalt mugavad istmed, aga teises (kus olen õnneks vähem) on plastistmed, kus jääb selg valusaks. Wifi on ka olemas ning ühendumine õnnestub. (Hotellis on raha eest, ootan veel.) Rahvast on 200 inimest, tuba täis.

Peale ettekannete on ka praktikumid, kus „Mr Wordfast” musjöö Yves Champollion oma imeleiutise nõkse soovijatele näitab ja müüa pakub. Mina ei soovi, sest esiteks tean ma tõlketoimetajana, kuidas on tegelikult lood väidetega, kuidas tema kätetöö „ühildub” suure konkurendiga, teiseks pean end sedavõrd CAT-tarkvara asjatundjaks, et teada, kui piiratud on WF-i rakendusvaldkond (seda ei peeta kuigi tõsiseks rakenduseks), ja kolmandaks, kui teatasin tuttavale WF-i kasutajale, et mul on võimalus näost näkku kohtuda Mr Wordfastiga, siis ta vist just lausa ei palunud mul talle vastu lõugu anda, aga mul on talle nüüd Champollioni päevapilt, mille ta saab kinnitada seinale ja siis iga järgmine kord, kui WF dokumendi vormistuse jälle ära sokib või kinni jookseb, seda nõelaga torkida.

Esimene päris ettekanne on valdkonna õpetamisest, millest ootan samuti paljut, aga mida kuulates hakkan aimama halba, kui tädi teatab, et ta töötab küll CERNis, aga on hariduselt inglise filoloog ega tea asjadest suurt eriti. Mul vajub karp lahti tema selgituse peale, kuidas sõnad „blanked”„austenitic”, „steel” ja „collars” võivad olla seotud nimetuses „blanked austenitic steel collars”, et tuleb ikka läbi mõelda kõik variandid, mis ikka käib mille juurde (nt kas blanked + steel või austenitic + collars või blanked + austenitic) ja mis sõnastikuvasteid arvestada. Publikust ei pea üks onkel vastu ja ta pistab vahele, et sõna austenitic tähendab ainult üht, teatud teraseliiki, seega käib see ainult sõna steel juurde, ja blanked on teatud vormimismeetod, seega käib see ainult sõna collars juurde, et insener seda lihtsalt teab. Umbes 60-pealise kuulajaskonna ülejäänud 4 inseneri mõmisevad ja noogutavad heaks kiites; ettekannet pidav tädi aga alustab nii tavalist kobisemist, et inseneri jaoks on asi jah lihtne, aga kust peab seda teadma tõlkija? — Ärgu siis tõlkigu! on mu lihtne seisukoht. Ei pea inimene tõlkima asju, mida ta ei oska; ja see, et seda õpetab inimene, kes ise ka ei oska, on lausa kuritegelik (pime juhib pimedat). Eestis õpetatakse tõlkimist kahes ülikoolis; võin olla rahul, et selles, millega ma rohkem seotud, tehakse asja progressiivsel meetodil, kus õpetavad ikka need, kes tunnevad ka asja sisu.

Õhtupoole on ka teine ettekanne, kus räägitakse valdkonna keelepõhisest õpetamisest; aiman, et mu segastel põhjustel teostumata jäänud ettekanne põhjustanuks elavat diskussiooni. Samas ma kuluaaridesse oma seisukohti kuulutama ka ei kipu, sest need nähtavasti erinevad ürituse põhivoolust liiga palju. Tundub, et konverentsi sihtrühm on geneeriline vabakutseline tõlkija, kõigesööja, kes loodab konverentsilt saada selle valdkonna tõlkimise pädevuse. Vohoh, jälle: mu ketserliku arvamuse järgi on see mõte sama totter kui see, et õpime ülikoolis selgeks eriala (vähemalt kolm aastat) ja siis käime paar päevast keelekursust ja oskamegi võõrkeelt. Ei, asjad ei käi nõnda lihtsalt; vaja on suuremat pingutamist.

Konverentsikülalistele on korraldatud ülikooli sööklas kolmekäigune lõuna. Tore, mõtlen oma kirju haridustee paljudele ülikoolisööklatele. Reaalsus on aga karmim, sest söökla on tegelikult ajutine varjualune, teenindajad aeglased (umbes 100 inimest seisab sabas tunni) ega eriti võõrkeeli ei räägi ning süsteem on selline, et magustoidu saamiseks tuleb minna tagasi leti äärde, muust sabast mööda, siis antakse magustoit või kohv. Praktikas tähendab see, et kesse enam viitsib, st magustoit jääb välja võtmata. Kandikud on 3 cm laiemad kui kandikuriiulid.

Loen mineraalvee pudelilt, et kõnealune mark on asutatud aastal 19xx. „Vat kui põnev,” mõtlen, „just samal aastal sündis sõber X!” Keemilist koostist lugedes märkan, et kirjas on ka kuupäev, millal anti ammutusluba. Nagu võite arvata (st miks ma seda siin kirjutan), on see olnud nimetatud aastal ja just see 0,27% tõenäosusega kuupäev, mil nimetatud sõber sündis!! Kindlasti on tal hea meel teada saada, et kaugel Portugalis on mineraalvesi, mida puuritud täpselt samast päevast saati, mil Euroopa mandri vastasnurgas nägi ilmavalgust just tema.

Lõunamaine olustik tungib sööklasse sellega, et sööklasse siseneb professionaalne kerjus. Ma ei saa küll ta nutulaulust aru, aga mis muud saab see olla, et „olen juba nädal aega söömata”. Kerjus on veel noor, ilmselt teeb koolipoiss taskuraha; aga näitlejaoskust jääb tal veel tublisti vajaka. Näo võinuks ta enne inimeste tülitamist mustaks määrida ja selga panna mõned katkisemad riided, väike paast legendi toetuseks ei teeks ka paha, aga praeguses konfiguratsioonis on ta nii uskumatu, et saan päris kurjaks. Naisolevustega on tal edu rohkem.

Paar sõna ka konverentsi sanitaaroludest. Ülikoolide õppehooned näevad maailmas välja umbes samasugused, aga see on üks väheseid, kus ei tunta prill-lauda (ning kemmerg on ka mujal korrusel). Pahameele sanitaarolude üle on seinale valanud umbes pooleteist ruutmeetri suuruse kirjutisena ka kohalik tudeng.

Pärast lõunat juhtun ilma jääma keemia- ja meditsiiniteemalisest ettekandest (sest kavas on ainult napakas pealkiri, teemat mitte), aga see-eest on üks esimeses saalis selle ajal olevatest ettekannetest nauditav etteaste tõlgilt, kes jutustab oma elukutse eripärast. Põnev, isegi kui seos konverentsi teemaga napivõitu (kuigi midagi ei saa laupäevase täiesti teemakohatu mul-on-kodus-sada-aurumasinat-ettekande vastu).

Õhtul konverentsiõhtusöök, mis väljakuulutatud restorani kõrval mehhiko restoranis. See on suur ja uhke (kuigi oma raha eest). Juhtun kõrvuti umbes 70-aastase taiwaniameerika hüdrotehnikainseneriga, kes veetnud suure osa elust Hollandis, nagu teada saan. Ta kõneleb sulni stereotüüpse hiina aktsendiga, kus R-hääliku asemel L. Edasi istub venelane, ürituse kõvim fotograaf (mul ei õnnestu näha, mis marki kere tal on, aga objektiiv on L-klassi oma ja välk on Speedlite 580EX-i vana mudel). Restorani põhiatraktsioon on grill-liha serveerimine otse varrastelt (tuleb vaadata, et kõrvad ette ei jää). Märgata võib, et suure restoranisaali ainus turvakaamera jälgib grillahje. Tasumine on nutikal meetodil: igale saabunule antakse sedel, millel read „praad”, „vein”, „õlu”, „leib”, „jook” jne, kuhu kes tahes kelner iga tellimuse märgib; pärast viiakse sedel kassasse ja makstakse selle järgi.

Tudengiaegsel õpingukaaslasel on sünnipäev. Ma ei ole teda seni vist kunagi sünnipäeva puhul õnnitlenudki (ja seni arvasin ka, et on 29. mail).

27.5.10

N, 1300. päev: nädalavahetuseks läänepoolkerale

Algab reis konverentsile. Minek üle Frankfurdi. Bussiga lennujaama. Teises lennujaamas paaritunnine ootamine ja teadmatus, sest värvikas Portugali lennuk jääb hiljaks (lipuvärvid roheline ja punane on kombinatsioon, mida reisilennukitel tavaliselt ei kohta, vahest vastutulekuna värvipimedatele). Samas lennuk osutub olevat uus A320. Istun, nagu reisijuht soovitab, akna all, sest maanduvat üle Lissaboni kesklinna. Lennukimeeskonna ingliskeelsest jutust midagi suurt aru ei saa. Selgus, et hilinemise tingis Prantsuse lennujuhtide streik. Lennuk lendab kuidagi „otse”, sest teeb 40-minutise hilinemise peaaegu tasa.

Loen oodates ja lennukis algul Lissaboni reisijuhi asemel ühe soojaga läbi papagoiraamatu Alex & Me (2008), kus dr Pepperberg jutustab papagoi Alexi (1976–2007) loo tausta ning kõike muud, mida teaduslikku oopusesse The Alex Studies (1999) ei saanud panna, mis sinna ei mahtunud või mis oli siis veel olemata. See on jah pisararaamat (nina tuleb nuusata päris sageli), aga mitte haleduse pärast nagu mõni kõrgesti haibitud põhjamaine romaan, vaid nende avastuste pärast, mida tänu sellele ühele linnule tehti. Üksteise järel näitas see üks lind, mida suudab kreeka pähkli tuuma suurune linnuaju, millel neid osi ega käärde, kus imetajate kõrgem aru pesitsevat, eriti ei ole. Mõne asjaga teevad hallpapagoid silmad ette isegi inimahvidele (alates sellest, et papagoid suudavad tekitada arusaadavat inimkõnet, inimahvid mitte, kuni selleni, et mõistis mõneti, mis on null – Vana-Kreeka matemaatikas nulli ei tuntud), olles mõttemaailmalt umbes 5-aastase lapse tasemel ja suhtlemise poolest umbes 2-aastase tasemel. 30 aastat kestnud uuringute ajal (ja suurel määral ka tulemusel) muutus ettekujutus sellest, kuidas loomad mõtlevad (1970. aastatel valitses veel René Descartes'i kolm sajandit vana postulaat, et loomad on mõtlematud automaadid, kuigi tolleks ajaks olid teised sama ajastu mõtted, nagu et angerjad tekivad mudast, juba iganenud) ja et vahe inimese ja muude loomade kui inimese vahel on väiksem, kui seni arvatud (tööriistade kasutamine, tööriistade valmistamine, keel). Ning kui siis Alex 6.9.2007 ootamatult suri, ilmusid järelehüüded kõikvõimalikes väljaannetes, koguni The Economistis, mille eelmine, nädal varem ilmunud järelehüüe oli olnud Luciano Pavarottile. Teaduslikku oopusesse ei mahtunud teadlaseelu karm tegelikkus (keemik uurib linde, taju, õppimist ja keelt; pidevad rännakud ülikoolist teise), kõikvõimalikud lustakad lood (nt mis juhtus lennujaamas, kui väärtuslikule teadusuuringute objektile oli ostetud lennukipilet, millel reisija nimeks Alex Pepperberg, ning tal oli kaasas ka lubatud pagas; või mis juhtus restoranis, kui teadurid suhtlesid papagoi väljenditega) ning kirjeldused, kuidas kuulsad papagoidest uuringuobjektid olid lihtsalt papagoid, kes võisid minutiga katki närida professorite telefonijuhtme või nätsutada ära abiraha taotluse.

Lissabonis annab kohvrit oodata, mille vältel mõtlen, kas äkki plaan kanda esmavajalikke asju kaasas käsipagasis läheb täkkesse. Aga saabub siiski. Seejärel kolmepäevane turistikaart (millega sõit kogu linnatranspordis tasuta; Lissaboni ühissõidukite hinnamehhanism on väga segane, sellest mõne päevaga aru ei saanudki), siis kiirbussiga linna.

Marquês de Pombal, kes korraldas Lissaboni ülesehituse pärast 1755. a maavärinat
Seismoloogia vanaisa
Sõit viib läbi kohaliku Lasnamäe, mis on kaunis pelutav. Alles esimesele magistraalile jõudes hakkavad pihta suured ausambad ja vaatepilt läheb paremaks. Bussiga lõpp-peatusesse, sealt metrohu. Metroos ümberistumine teisele liinile; raamatu järgi peaks olema liini algusjaam, aga kahele saabuvale rongile ma ei mahu peale (pühapäeval kogen täiesti ise, et liini on vahepeal pikendatud). Hotelli juures maa peale (selgub, et on neljatärnihotell) ja siis seiklused algavad.

Hotellitöötaja selgitab, et vaadake, meil on ühe korrusega probleem; ega teil ole midagi selle vastu, kui me paneme teid ümber teise, aga paremasse sama keti hotelli (viis tärni), sama raha eest, sõidutame kohale taksoga, mille maksame kinni? No mis mul saab olla selle vastu. Nõustun. Portjee püüab tänavalt takso, jutustab midagi juhiga (ma ei saa aru midagi) ja mind istutatakse sisse. Käivitan X10, et pärast hea vaadata, kust läbi sõidame. (Olen tuvastanud, et Google Earth töötab näiteks ühe linna piires ka internetiühenduseta: tuleb vaid ühenduse olemasolu ajal hiljem soovitavas suurenduses linn läbi kerida, siis jääb see vahemällu ja internetiühenduse puududes võtab Google Earth pildi sealt. X10-st saab jäädvustatud teekondi eksportida otse Google Earthi.)

Taksojuhi jutust ei saa ma aru sõnagi. Esimesed kaks-kolm kilomeetrit ei ole väga vigagi, aga siis algab ummik. Ilmselt ei ole ma kogu elu sees kuulnud nii palju signaalilaskmist. Juht katsub olla kaval, minna väiketänavate kaudu kaarega, aga ka seal on ummik, ning nii me muudkui seisame. Mis mul muidugi viga, vahin aknast võõra linna huvitavaid tänavavaateid. Kokku tänavat pidi 6 km sõiduks (linnulennul vast 3 km) 47 minutit. Arve tiksub nähtavasti tublisti üle selle, mis talle ette maksti, nii et ta tungib sihtkoha hotelli raha nõudma, pannes auto lukku ja valve alla (koos mu kottidega). Vahepeal läheb keegi mööduja takso vastu, see hakkab karjuma, taksojuht tormab välja, vaatab esmalt kurja pilguga mind, aga ma seisan taksost mitme meetri kaugusel. Takso, märkigem, seisab kogu see aeg hotelli ukse ees, blokeerides muude taksode liikluse. Pakun juhile jootraha, aga ta keeldub. Saan kotid kätte ja registreerin end sisse. Viietärnihotellis öeldakse iga asja lõppu „thank you, Mr V.”

Ajal, kui ma vastuvõtus seisan, ilmub tagatoast muldvana härrasmees, kelle poole hotellitöötajad aupaklikult kummardavad. Vanamehel on käes hõbedase käepidemega jalutuskepp. „Mafiooso,” mõtlen, ega vaata parem täpsemini.

Tuba on õue poole, akna ees on paksud kardinad. Suitsuhaisu eriti ei ole, kuigi brošüüris hõisatakse, et hotellis on koguni suitsuvaba korrus! Milline täpselt, ma ei tea. Tuba on pisut närtsinud, nt prill-laud koliseb rohkem kui mu üürikorteri külmik, vannitoa seinte kiviplaadid (ütleksin marmor, aga ma kive ei tunne) on pisut pragunenud, sisekujundus pärineb vist diktaatori ajast (kukutati 1974) ja minibaarist on keegi pool mineraalvett ära joonud.

Õhtul kesklinna sööma; jala mäest alla metroopeatusse (avastan, et nurga taga on Jean Monnet' Euroopa hoone, kus nähtavasti tegutseb Euroopa Liit). Selgub, et linn on siiski pisut väiksem, kui linnaplaanilt mulje jäi.

Naiivselt arvan, et söögikoha leidmiseks piisab, kui südalinnas ringi kõnnin ja küll nõnda mõne toreda söögikoha leian. Leian küll, aga see on tegelikult kiletelgis olev einelaud (kohalik õlu, kalmaarirõngad, grillitud kala). Hinnatase on, nagu arvelt selgub, päris põnev (sama kui laupäeval ja pühapäeval käidud restoranis koos veiniga; ehk siis nii kalleid eelroogi restoranides ei olegi kui siin manustatud kalmaarirõngad).

Siis metrooga hotelli tagasi (üks peatus kaugemale, minek mäest alla) ja saab öö järgmiseks päevaks.

26.5.10

K, 1299. päev: ogar

Ogar tööpäev. Plaaniosakonnale on jäänud märkamata, et mind neljapäeval ja reedel ei ole, nii et raban ka nende päevade asju teha. Täna näiteks toimetan 60 lk (täiega toimetan, kirjutades üle poole selle koleduse tekstist ringi). Seega ei jõua ma poodi ega kuhugi.

Õhtul avastan, et tuba on kalapraadimishaisu ja sinist suitsu täis: alumised portugali naabrid praevad rõdul kala. Kui sobiv, just homme kavatsen asuda Portugali-reisile. Just sobiv aroom asjade pakkimise saateks.

Avastan, et eile ostetud rihmaga läpakakotil (mul oli enne üks läpakakott rihmata ja teine sangadega) on esinurgas pilt, mis kujutab jaapani noorikut. Seega tuleb kanda pilti seespool.

25.5.10

T, 1298. päev: jookse, poega, jõua, poega

Hommikul enne tööle minekut hambaid pestes meenub, mis oli peale reisijuhi lugemise ja magistritöö retsenseerimise kolmas asi, mida kavatsesin pikal nädalavahetusel teha – tööasju. Oigan, kui see meenub, sest eesolevad kaks tööpäeva on siis seda koledamad.

Muidugi antakse tööd veel juurdegi.

Nädala sõna (tõlkemälust): meelehalutus.

Tuntud keeleblogis on eelmisel nädalal tõlkekvaliteedi teemadel sõna võtnud sama tõlkija, kellele tuli 4½ aastat tagasi anda sama asja kohta toimetaja tagasisidet viis korda, sest esimesed neli jättis ta tagasiside lihtsalt lugemata (isegi nii, et ägestudes mõtlesin viivuks, kas anda tagasiside ka viies kord või tuleks anda hoopis tohlakas). Nüüd on suur spetsialist. Look who's talking now. Kibelen seda tema mõtteavalduste järele kirjutama, aga mõtlen lõpuks ringi. Loodame, et aeg on andnud arutust ja inimene on pööranud meeleparanduse teele. Samas tegi ta sama viga ainult viis korda ja mitte sadu nagu see tundmatu tõlkija, kes on patoloogiliselt pähe võtnud, et peeretab teatud tõlkeprojekti rangete stiilinõuete peale, kuigi oleme sadu kordi parandanud ja tagasisidetanud, mis stiilinõuetes seisab.

Täna kohtun tõlke kaudu ka tõlkijaga, kes ei tea, et tarindis „tuleb valida kas A või B” sõna „kas” ees koma ei ole.

24.5.10

E, 1297. päev: usupüha

Käin hommikul uisutamas. Buss ja rong viivad 3,4 km pika rattateelõiguni, mida mäletan olevat parima kogu riigis. Kohe hommikul, et päike veel ei kütaks. Inimtühjas jaamas on aega ligi pool tundi ja võib täie rinnaga veenduda, et täna tõesti on vaba päev.

Olen kohal juba kell 9.06 ja selgub muidugi, et valesti mäletan. Ilmselt varjutas varem mu hinnangut asjaolu, et olin just veerenud kohale üle mitmeteistkilomeetrise lehmaraja ja äsja ületanud 40 m kõrguse künka, mistõttu laudsile rada tundus hunnitu. Tegelikult päris laudsile rada enam ei ole, rohkem nagu krobeline (kuigi majaesise jõeoru rattateele teeb pika puuga ära – sellele teeb muidugi mis tahes rattatee peale linnapargi lehmaradade).

Võimalik ka, et laagrid on liiva täis, sest nendest kostab kahtlast kriginat ja edasi hästi ei lähe. Rataste sahinat üldse ei kuule. Tuleks vahetada laagrid ja võib-olla ka rattad. Esialgne plaan oli purjetada rada edasi-tagasi läbi vähemalt kolm korda või rohkem, kuidas pooleteist tunni jooksul jõuab, aga lõppu jõudnuna otsustan, et kui nüüd hästi kiiresti teen, saan tagasi kohe järgmise rongiga ega pea tundi konutama peatuses järgmist oodates. See tähendab, et kogen vaevarohkeid minuteid ja kui kell on 9.49, aga 9.50-ks jaama kuidagi ei jõua (perrooni tagumisel otsal on ees kole raudaed), aga rongi ka ei paista, on kergendus suur, kui meenub, et rong läheb „alles” kell 9.53. Paar minutit teevad imet, saan kohale ja uisud alt ning rongi peale. Linnas taas püha puhul suhteliselt edukalt bussi peale (oodates lõõskavas päikesepaistes veerand tundi). Seega olen tagasi korteris juba üheteist paiku. Vahepeal isegi teen lõunauinaku pool tundi.

Loen teist eeloleva reisi raamatut ja õhtul retsenseerin magistritööd, leides sealt kaks olulist seika, millest üht (arvutusmeetod) võinuks juhendaja panna tähele, aga ei pannud ja selle tulemusel on umbes nagu võrreldud kapsaid ja porgandeid. Loen tööd paberil (istun rõdul, söön kartulikotlette ja teen paberile sõrmejälgi) ning märkmete puhtakskirjutamine võtab pärast aega kolm tundi.

23.5.10

P, 1296. päev: kuum

Veedan päikselise pühapäeva lugedes ja koristades. Teen arheoloogilisi leide (kolm kadunuks arvatud plaati). Valmis ei saa; ilmselt valmimata osas ootavad mind lustikummuti laadur ja märkmik.

Ennistan töökorda köögivalamu (keemiliste võtetega ehk 15% NaOH lahusega – Eesti ja Soome oranžis pudelis vedel torujüri on ainult 10%) ja hiljem, plaadilt „Isa Tedi” vaadates, leian elutoast asjade vahelt üles ka märkmiku.

22.5.10

L, 1295. päev: naatide embuses

Käin õhtul uisutamas ehk uurimas, mis seisundis on all jõe ääres jalgrattatee. Uskumatult halvas on! Puhastusjaama ehk sitalossi ehitus on nüüd kestnud ligi neli aastat; isegi vene ajal oleks see juba valmis olnud või kui mitte just päris valmis, siis Pikris Roman Ohalu satiiripiltidel ja „Foorumis” või „Argiasjus Pühapäeval” või koguni Rahva Hääles, mispeale oleks ehitus kiirenenud. Siin on nähtavasti veelgi viljastavamad tingimused. SodiMaterjalilaager metsa all on laienenud, tee on täis puistatud liiva, jalgrattatee keskele paigutatud plasttõkkeid (mis on muidu pooleldi vett täis, aga nelja aastaga on vesi ära auranud) on mugavama sõitmise huvides nihutatud keskelt tublisti võsa poole, nii et autode pool (mis on täis kandilisi kruusakivikesi) on nüüd üle kahe meetri lai ja jalgratta-, käigu- ja rulluisurada (mis on mõlemalt poolelt kaetud puulehtede ja oksarisuga) on alla meetri, paljast asfalti risu vahel keskel paarkümmend sentimeetrit.

Kui uiske jalga ajan, kostab jalakäijasillalt suurt klobinat – tuleb kolm ratsanikku. Mõtlen õudusega, et kui nad peaksid keerama linna poole, siis on rada mitmeks aastaks sõidetamatu, sest umbes kiirtee silla all oli kitsal jalgrattarajal eelmisel aastal alles üle-eelmise aasta väga laiaks sõidetud, aga ikkagi ohtlik hobusesitakook; aga nad keeravad vallakeskuse poole ja isegi vist mööda autorada.

Tee puhastusjaama ehituseni on halb (2008. a hobusekook on alles!), puhastusjaama juures väljakannatamatu, edasi (kus ma kunagi olen käinud asfaldi peale maoli, sest uisk jäi 4 mm jämeda rao taha, kusjuures ühest liigesekaitsmest pisut mööda) natuke parem, aga täis oksarisu. Edasi raielangi juures lai ja mõnus, nagu ikka, aga tõkkepuu juures on munakivid, millest üle ma aasta esimesel uisukorral hästi ei tihka sõita. Tõkkepuu on ka lahti, mis pärsib selle koha ületamist (muidu sai tõkkepuust kinni hoida). Seega keeran otsa ringi ja plaanin minna tagasi, kuni veel on mõnus, teades, et puhastusjaamast tagasi on niikuinii kannatuste rada.

Sadakond meetrit enne seda, kus kunagi komistasin 4 mm rao taha, komistan jälle millegi taha (ei näe, mille), aga tasakaalu otsides juhtun jooksma teepeenrale naatidesse, kus on pehme muld. Nii pehmelt ei ole ma uiskudel veel kukkunud! Heida või uuesti! Isegi riided ei saa mullaseks ega midagi; parema randmekaitsme vahel on pisut mulda. Takseerin, nagu ikka, nn pidurdusjälgi ja näen, et seekord oli põhjuseks nii umbes 1,5 cm jäme pehastunud puupulk, millest sõitsin vasaku uisuga mööda, aga mille taha jäi õhus ette toodud parem uisk.

Mis kõik tähendab, et jõe äärde rattateele nüüd enam hulk aega asja ei ole. Kahju.

21.5.10

R, 1294. päev: ärge täna ette kujutage

Vaieldamatu nädala sõna on umbes eelmisel nädalal leitud, aga alles selle nädala algul mu silma alla sattunud näpukas küünarnikukaitsmed. Kuivõrd, nagu ma olen aru saanud, Freudi mujal maailmas subjektiivse tõlgendamise pärast enam teaduseks ei peeta (v.a Eestis, kus nüüdne ebateadus psühhoanalüüs on ikka veel üks viiest psühholoogia osast, nagu sain teada psühholoogia oskuskeele ülevaatest), siis ei saa ka põhjuseks lugeda nn sõrmevääratust (Freudian slip). Ehk siis puhas õnnetus ja spelleri mittekasutamine.

20.5.10

N, 1293. päev: 18 °C

Saan bussiraamatus läbi artikli, mis vaagis alles äsja Eesti ajakirjandusest läbi käinud Mozarti efektile aluse pannud kaht uuringut (ja seda, mis algsest teatest, mis Mozarti efekti laviini vallandas, ajakirja Nature piiratud mahu tõttu välja jäi). Ehk siis teaduslik tõendus oli väga, väga napp (katsealustel tõusis ühe teatud ruumilise intelligentsi testi tulemus ajutiselt, veerand tunniks), täpsema selgituseta (miks siis ikkagi) ja segane (intelligentsuse arvutamine oli katses kahtlane, võrreldav mõju oli ka muul muusikal jne).

Kui eelmisel nädalal piinas mind laul „Pilvede embuses” (mis on tegelikult ikka väga rõve!), siis täna kumab peas kaasahaarava viisi ja tantsuga 7-minutine India propagandalaul. Kui see Indias tõesti toimib, siis mõtlevad indialased teistmoodi kui meie.

19.5.10

K, 1292. päev: töö-töö-töö

Muud ei midagi.

Oh ja feisspukis äsja taasleitud lasteaia- ja koolivennal on sünnipäev. Soovin õnne (üle paljude aastate) ja meenutame, kuidas me koos koju läksime ja kuidas ta umbes kilomeetri veeretas jalaga togides hernekommi, sh üle trammiteega tänava ja läbi jalakäijatunneli.

18.5.10

T, 1291. päev: vastik

Juhtun leidma, mida ka siinse blogi ühe stammlugeja poolt arvatavasti kõrgesti austatud avaliku elu tegelane on öelnud asjade kohta, millest ei tea ta tuhkagi. Saan päris kurjaks, sest vastasleeri mahategemiseks ja oma dogmade edendamiseks on ta lähtunud vastasleeri ajast ja arust seisukohtadest, täpsemalt sellistest, mis valdasid 1950.–1960. aastatel, aga ta serveerib neid nüüdisaegsete ideedena. Vastik. Avaliku elu tegelasena peab ta teadma, et paljud piiratuma mõttelaadiga inimesed vahivad talle suhu ja võtavad iga tema sõna puhta kullana, mis teeb ta taolise valetamise pärast eriti vastikuks. Minu arvamus temast ja ajalehe arvamuslugudest üldse, mis oli ennegi väga madal, jääb kindlasti samasuguseks.

Feisspukis on kolleeg hõisanud, et kui tore, Eesti päritolu kirjaniku tükk „Puhastus” etendub New Yorgis! Seda ei ole kommenteerinud keegi, mispeale kirjutan, et kui oleksin sadist, annaksin oma raamatu edasi, aga ei ole, nii et lebagu rahus vanapaberi hulgas. Muidugi viskuvad džotile need, kelle arust taoline mõtteavaldus teotab pühadust, nii et pean oma seisukohta selgitama (et kõnealune raamat oli saast ja p..k), mis aga valab õli tulle. Üks daam kirjutab vihaga, et ma ei olevat üldse aru saanud, mida autor „tegelikult” raamatuga öelda tahtis. Vastan, et olen saanud küll, auhinda tahtis! ☺ Vaidlus muidugi eskaleerub ja kopipeistin siia blogisse Eesti-blogist põhjalikuma ülevaate, kus loetlen üles olulisemad vead, mida see väidetavalt ajalooteemaline romaan sisaldab (näiteks autor väidab, nagu ei teadnud N. Liidus inimesed Tšernobõlist üldse midagi; teati küll, sest sellest teatati paar päeva hiljem glasnosti vaimus ametlikult (kuigi väga ilustades) ja pealegi kuulati vähemalt Eestis palju Ameerika Häält ja BBC-d ning Põhja-Eestis vaadati Soome TV-d; seda olnuks ülilihtne tollast aega mäletavatelt väga paljudelt inimestelt järele küsida, aga autor nii ei teinud). Seepeale vastab sama daam, et ega tegelikult ei peagi ajalooteemaline raamat olema ajaloos täpne (!), peaasi on ikka mõte. Selle peale lisan oma ülevaatesse postskriptumi, kus lahkesti tänan asja ära seletamise eest, et ka kirjanduses pühitseb eesmärk abinõu ehk kirjandusliku edu nimel on lubatud võltisimine ja lugejale näkku valetamine.

17.5.10

E, 1290. päev: mida Juku ei õpi

Prantsuse keel. Saame kätte kontrolltööd. Tulemus on kole, aga mis parata, kui vigurvormid meeles ei ole. Ma nähtavasti ei ole ainus, sest mingis rühmatöös uurib kõrval istunu raamatu tagant tegusõna avoir mingit keerukat vormi, aga edasijõudnute kursusel seal seda enam ei ole; seega leiab kasutust tegusõnade saksa päritolu tabel, mis mul on igaks juhuks alati tunnis kaasas, kuigi see oleks kohasem algajaile. Õpime kahetsuse väljendamist ja kuigi eks elus ole muidki asju, mida kahetseda, pakun, et oleksin ma tegusõnade vormid varem ära õppinud, siis... Muidu on prantsuse keel nagu ikka: kohapeal mõtlen, et saaks juba mööda, saaks juba mööda, ja pärast mõtlen, et tore, et möödas, ega suurt mäletagi täpselt, mis juhtus. Järgmine tund olevat alles 1. juunil.

Lõuna ajal postkontoris vahepeal kadunud paki järel. See tõesti on vallakeskuse, mitte jaama postkontoris. Kahjuks ei ole leti ääres sama tädi, kes mind algul jaama omasse saatis.

Õhtul poest naastes soovin panna külmutatud juurikad sügavkülma, mille tulemusel sulatan selle. Ma parem ei kirjuta, kui palju sealt vett tuli.

16.5.10

München, 4. päev: kõle ja raske

Troopilise palavuse küüsis Eestis võib olla raske uskuda, et hulk maad lõuna pool Münchenis on +6 kraadi ja paistab hingeaur. Käed hakkavad külmetama, ilm on pilves vihmaeelne.

Täna on ärasõit kell 13.40, hotellist peab lahkuma kell 11.00. Asju ei tahaks pakihoidu jätta, samas seljas ka pikalt kanda ei jaksa, seega uurin, kas on olemas ekskursioonibusse, kus saaks rahus olla kotiga. On. Käin pildistamas reedel märgatud plakatit, istun sealt ümber metroole, sõidan raudteejaama juurde, jõuan kell 11.20 väljuva bussi peale, millega veerand üheni aeg sisustatud.

Ka Münchenis on jälgijätvaid kunstihuvilisi nagu Tartus.Ühele sõpradest, kellele olen lubanud saata Saksa Muuseumi pilte ja kes vabal ajal riputab enda ümber vana kola ja käib teistele samasugustele suunatud raamatute jaoks võsa vahel pilte tegemas, ei mahuks kuidagi pähe, kuidas ma käisin Münchnis ja jätsin vaatamata sellised pruuni mineviku mälestusmärgid nagu Feldherrnhalle ja Hitleri Müncheni-peakorteri, kus sõlmiti Müncheni leping (Arcisstr. 12), aga ma ei viitsi spetsiaalselt nendeni kõndida/sõita. Asi laheneb sellega, et sealt sõidab mööda ekskursioonibuss.

Buss teeb üldse kokku 12-kilomeetrise tiiru mööda südalinna. Saan teada, et kirikupäevalisi olnud 120 000, ja nähes, kuidas politsei jaama ees liiklust korraldab, aiman halba, et kogu see mass pääseb kohe varsti jaama poole tulema. Nõnda et bussitiirult tulnuna mõtlen, kas minna linna jalutama või rongi juurde ootama (et äkki pärast enam ei mahu). Lähen siiski jalutama. Teisiti kui eile ja reedel, on südalinn suhteliselt inimtühi (külm on ka). Uudistan siit ja sealt pisut, siis lähirongiga tagasi jaama.

Baierlane ja tema koer.Seal on vaja leida postkast ja midagi hamba alla ning siis asuda rongile.

Kuigi München Hbf-i perroonisaal on suur nagu karjakoppel ja perroon tervenisti 20 minutit ette teada, tuleb rong ette alles 10 minutit enne väljumist. Väga suur osa reisijaist tulevad kirikupäevalt, mida osutab oranž sall kaelas. Hea, et nad juba perroonil gumbajaad lahti ei võta, aga palju ei puudu, sest neist praktiliselt mitte keegi ei taipa vaadata kaugrongide vaguniskeemilt, kuhu nende vagun seisma jääb, sest rongis hakkab ilmatu tunglemine, kui osa rahvast tahab minna ettepoole, osa tahapoole ja inimesed ei saa rongi peale, kuni rongi sees oma pampudega marssimine vähemaks jääb. Vahepeal suisa öeldakse, et laske inimesed peale, siis saame vähemalt välja sõita.

Aga mul on istekoht, kust ma ei lahku. Laulu- ja pillilugu õnneks ka üles ei võeta, kuigi mõni vaikselt üritab.

Enne Augsburgi on mingi signaalseade katki ja rong alguses seisab natuke metsa vahel, siis sõidab teosammul. Augsburgi jõuab sõiduplaanist 31 minutit maas. Mis mul viga, mul vaja viie tunni pärast ümber istuda ja kahe rongi vahel on 40 minutit. Kuigi pärast on üks paariminutine ootamatu peatus veel, jõuab rong ümberistumise jaama sõiduplaanist ainult 25 minutit maas.

Augsburgist sõidab rong piki Doonau äärt Ulmi, näen aknast ära maailma kõrgeima kirikutorni; edasi natuke mägist maastikku ja siis Eesti ajaloos tähtis linnake Geislingen, nn viie oru linn mägede vahel. Kaunis.

Mu kõrval istunud reisija läheb Mannheimis maha ja vaatan pakiriiuli serval olevast broneerimisteatest, kui kaua mu kõrval on koht veel vaba. Wormsini ehk kohe varsti. Söön ära Münchenist ostetud soolakringli-võileiva. Wormsist tuleb vabale kohale priske neiu päratu suure läpakaga, alguses toimetab ta referaati Downi sündroomist ja pärast vaatab mingit üliigavat filmi, kus on Will Smith ja muud ei midagi. See, kuidas ta mind mu jaamas mööda laseb, on ta enda asi; kuivõrd ta ei raatsi läpaka juhet seinast välja võtta, on akrobaatika nii võimas, et ma unustan oma veepudeli istme ja seina vahele.

Teise rongi peale minnes ma seekord kotletivõileiba ei ostagi. Olen seljaga sõidusuunas, magan. Mu „ees” on kaks nunna, kahe peale kokku u 150 a vanad, kes pärastpoole üritavad helistada mobiiliga (ikka kogu numbrit sisse tippides) kellelegi Renéle, aga just siis, kui René vastu võtab, sõidab rong mauhh! tunnelisse ja René jutt katkeb nagu noaga lõigatud. Nõutu vaikne jutuvada, mis Renél hakkas. Mitu uut katset (nii tunnelis kui ka pärast väljas), aga enam Renéd kätte ei saadagi.

Pärast taksoga korterisse.

15.5.10

München, 3. päev: õhusõidukid, hooned ja maasõidukid

Täna on kavas hommikul pisut väiksem muuseum kui eile, Saksa Muuseumi lennukiosakond (väiksemad lennukid on peahoones), Oberschleißheimi vana lennuvälja angaarides, seal juures on ka üks ümbruskonna lossikompleksidest. Pärast aga Saksa Muuseumi kolmas osakond, auto-, rongi- ja trammiosakond.

Oberschleißheimis sajab vihma. Jaamast on astuda umbes kilomeeter. Tee läheb läbi kuulsusrikka Oberschleißheimi lossi majandushoonete vahelt, mille autentne ollus ilmutab kergeid lagunemismärke (sarnades nii paljude Eesti mõisaaitadega) ja sõja järel taastatud ollus näib olevat papist (loss sai kõvasti pihta, sest lennuväljal olid Junkersi angaarid).

Olen kohal jälle pool kümme. Siin on kõrvalise asukoha tõttu rahvast esialgu vähe. Minu ees siseneb tropp paadunud lennukihuvilisi, kellele seletatakse iga lennukit põhjalikult ja pärast istutatakse nad ükshaaval Phantomi kokpitti, mis muidu muuseumiprogrammi ei kuulu. Siin muuseumis saab tiir peale kolme tunniga.

Esimeses, vanas angaaris on mõningaid vanu lennukeid, sh tuvastan erilise rariteedina purilennuki Ho IV (maailmas alles 2 tk). Edasi lennunduse algaastate väljapanek ja lennuvälja ajalugu. Nähtavasti oli Oberschleißheimi lennuväli meisterlenduri Ernst Udeti kodulennuväli.

Edasi on restaureerimishall, mida saab vaadelda rõdult, ja edasi peamine väljapanekuhall, kuhu sisenejat tervitab kohe äsja (2009) restaureeritud CASA 2.111B, nüüd Hispaania värvides (enne restaureerimist kandis lennuk 1968. a filmi The Battle of Britain jaoks peale kantud Saksa He 111 moondemaalingut ja tunnuseid; lennuk oli seetõttu isegi vist teada nagu He 111H, kuigi tegelikult oli toodetud pärast sõda 1949). Selle tiibade all väikelennuk Zaunkönig, samas saaliosas veel C-47 Dakota. Siseruumis ja postide otsas, tundub kole suur. Selle all vanaaegne instrumentaallennuimitaator (Link Trainer) ja tagapool An-2.

Halli teises osas on püststardiga transpordilennuk Do 31, mis vanasti seisis Saksa Muuseumi hoovis. Püststart oli 1960. aastatel ikka väga moes, näen, eriti Saksamaal, kuigi kõigist katsetustest on realiseerunud saritootmisse vaid Harrier, V-22, Jak-38 ja F-35. Teise suure lennukina on saalis Do 24 (maailmas alles 8 tk), peale selle helikoptereid ja „lendav tsirkus” ehk elektrimootoriga lihtsate mudellennukite lennutamise rada. Põhimõtteliselt kõik lendab, kui sellele panna piisavalt tugev mootor. Juhtimise muret ka ei ole, sest mudel on traadiga kesktoika küljes kinni. Lihtne!

Tagaosas on mootoreid, nagu kokku 24-silindrine kaksik-reasmootor DB 610 (koosnes kahest DB 605 mootorist, mis käitasid üht suurt propellerit) ja kokku 28-silindrine kaksik-tähtmootor BMW 803 (käitas kaht vastassuunas pöörlevat propellerit). Viimasest ma ei teadnudki, et neid veel alles on.

Halli kolmandas pooles on külma sõja aegsed lennukid F-104F Starfighter, Saab J-35A Draken, MiG-21 MF, MiG-23 BN ja F-4E Phantom II, kosmoseraketi Europa kolm astet ilma satelliidita ja restaureerimata lennukitükke, et näidata, millised need leides välja näevad. Teise ja kolmanda poole vahel on kõrvuti kaks sakslaste poolt mujal maailmas projekteeritud lennukit: Focke-Wulfi konstruktori Kurt Tanki Indias projekteeritud HF 24 Marut ja Willy Messerschmitti Egiptuses ehitatud HA-300. Eksootilistes maades töötamisel oli labane põhjus, nimelt sõja kaotanud Saksamaal oli lennundus keelatud ja võitjariikides need kaks konstruktorit töötada ei tahtnud.

Siis kõnnin läbi ka lossi juurest, mille keegi Baieri kuurvürst, kes lootis saada valitud keisriks, ehitas omale keiserlikuks residentsiks. Aga ei valitud ja õukond jäi edasi Münchenisse. Järele jäi suur loss (kus praegu näib hakkavat pulmapidu) ja kanalite ning purskkaevudega suur park.

Kõnd jaama toimub ärakeeramise tänavanime linnaplaanilt meelde jättes, sest ettenägematuna olin pannud X10-sse ainult muuseumi koordinaadid, jaama omi mitte.

Münchenis on ühes jaamas, kust rong läbi sõidab, pikk plakat, et Jeesus ootab sind, mille alla on soditud „no on aga…”, viimane täht on ära kraabitud, jäänustest on näha, et viimased tähed on olnud l ja e. Sadakond meetrit tagapool ehitatakse suurt hoonet, mille tellingutel on kümneid kordi ehitusfirma nimi PORR.

Lähirongis kuuldud juttude järgi on teismeliste kirikupäevaliste seas kõige populaarsema pühaku nimi Jägermeister. Seda peidetakse õpetajate eest isegi aluspesusse, nagu seletas üks varateismeline eile teistele samasugustele.

Oikumeenilised kirikupäevad toovad meelde muidugi sententsi „This is an ecumenical matter.” Kellele meelde ei tule, kus see oli, siis meenutan, et selle ambivalentse universaalvastusega laiendas isa Ted vähemalt ajutiselt majakaaslase isa Jacki sõnavara, mis muidu koosnes sõnadest „Feck!”, „Arse!”, „Girls!” ja „Drink!”. Pidi tulema tähtis kiriklik nõupidamine, mille jaoks isa Ted treenis isa Jacki vastama küsimustele sõnadega „Yes!”, „No!” ja „This is an ecumenical matter.” (osa Tentacles of Doom).

Teise muuseumi minekul eeldan, et suure muuseumi suure osakonna metroopeatusest läheb inimvool ikka sinnasamasse, ja lasen end kaasa kanda. Peaaegu satun nõnda oikumeenilisele üritusele. Verkehrszentrum on platsi vastasservas.

Verkehrszentrumisse on kokku kantud kõikvõimalikke ratastel liikuvaid sõidukeid Benzi autost (mida kaasaegsed pidasid muide pigem iseliikuvaks jalgrattaks) ja postitõldadest (ты в кибитку не ходи) sõiduautode, busside, trammide ja veduriteni. Vahepeal uiskude, suuskade ja rulluiskude väljapanek, kust saab teada, et uisutajate kaitsepühak on püha Lydwina (1380–1433), kes sai 1396 uiskudel kukkudes eluaegse terviserikke (ja kukkumist kujutav 1498. aasta puulõige on vanim uisutamise pilt). II hallis (hallid on nummerdatud küllap kaardi järgi vasakult paremale, nii et sissepääs on III hallis) on väljas põhikooli alguses loetud raamatu „Aafrika unelmad ja tegelikkus” peategelane Tatra 87, mille oli Tatra autode peakonstruktorile Hans Ledwinkale kinkinud vana sõber Felix Wankel (just seesama, kes leiutas omanimelise mootori).

Einelauas on värske söök otsas, menüüdest on asju punase vildikaga maha tõmmatud.

Kui kõik vaadatud ja enam ei jaksa (jälle hommikust saati jalul), naasen südalinna. Metroojaamas selgitab silt, et kirikupäevad algavad ja lõpevad jumalateenistusega samal väljal, kus muidu toimub maailma suurim rahvapidu Oktoberfest, millel tänavu tulemas ümmargune 200. aastapäev. (Teisiti kui filmist „Malev” väljajäänud stseenis, ei hakatud seda pidama selle auks, et 1217. a sügisel avastasid sakslased Eestis õlle, vaid kõik algas Baieri ühe valitseja pulma auks korraldatud rahvapeost 1810. aastal.) Veel saan teada, et kirikupäevade ajal liikleb ühiskondlik transport kõik neli päeva reedese sõiduplaani järgi (muidu oli neljapäeval siingi usupüha tõttu puhkepäev).

Kesklinna läbivad ida-lääne sihis lähirongid ja mitmes suure rahvavahetusega jaamas on praktiline lahendus, kus rongist tullakse maha ühelt poolt ja minnakse peale teiselt poolt. Eraldage eri suunaga rahvavood, on ergonoomika üks põhitõde.

Soov hoida kokku jalavaeva („mis ma ühe peatusevahe sõitmiseks teisele metrooliinile ümber istumiseks maa-alustes katakombides ikka seiklen, lähen parem jala”) teeb karuteene, sest selgub, et esiteks jõuan maa peale iks kohas ja teiseks on sealt vajalikku kohta pikk astumine. Kaardi järgi soovitud söömakoha poole orienteerudes jääb tee peale teine, mis reisijuhis koguni esimesel kohal. Astun sisse, teatan, et tahan süüa, ja mind juhatatakse kohale.

Selles söömamajas toimub teenindamine täiesti konveiermeetodil (käive inimeste arvu mõistes on ilmselt pöörane). Üks teenindaja viib lauda (menüüd on kohe seal ja neid ka ära ei viida), siis möödaminnes üks ettekandja küsib, mida ma joogiks tahan, ja minu soovi õieti kuulamata kaob vasakule ära. Seega ei tea ma, kas ma ootan asja pärast või mitte. Viie minuti pärast möödub lauast siiski teine ettekandja ja käiku aeglustamata asetab mu lauale tellitud õlle (München on ikkagi maailma õllepealinn ja talviti sajab selle õlletehaste lähedal isegi õllelund, Bierschnee). Siis tuleb kolmas ettekandja küsima, mida ma süüa tahan. Kõige rohkem veerand tunni pärast, mil olen kuulanud köögist elavettekandes kostvat baieri sõimu ning vaadelnud rahvariietes talitavate ettekandjate sagimist ja mõtisklenud, kas nad annavad mõõtmetelt välja saksaaegses maateaduse õpikus mainitud „alpi tõu”, tuleb ettekandja nr 1 ja toob prae. Olen seda just sööma hakanud (lihast tükk lõigatud ja söödud), kui taldrik äkki laualt krahmatakse ja seletusega, et see pole tegelikult mulle, antakse mulle roog, mis meenutab mu tellitut tõesti pisut rohkem. Mu söödud taldrik viiakse edasi (ja ilmselt selle tellinud kliendile, kui just uksest välja ei visata, sest tagasi seda enam ei tooda). Huvitav, kas klient märkas, et lihast tükk söödud, ja kui, siis mida ettekandja vastas? Kui praad söödud, viiakse tühi taldrik viuhti! minema ja küsitakse, kas ma soovin veel midagi. Tellin jäätise ja kohvi. Kui jäätis otsas, ilmub ettekandja nr 3 arvega (enne, kui jõuan seda küsida!) ja nendib, et ohoh, ise tellisite kreeka pähklitega jäätise ja kreeka pähklid kõik söömata! Hea, et ta neid mulle vägisi sisse ei topi, aga no eks neid oli peekri põhjas jäätise all mehine kiht, kesse kõiki jõuab.

Peldik on raha eest, selle ees istub mõtlik tädi, taldrik müntidega ees. Algul arvan, et on aga ruumikitsikus, keegi on pandud sööma peldiku eesruumi.

Lõpuks mainigem ka seda, et nimetatud söömamaja oli Baedeckeri Müncheni-reisijuhis kohe esimene söögikoht (järjestatuna küll mitte headuse, vaid ilmselt õhustiku poolest). Eilne koht (kuhu sattusin suhteliselt juhuslikult, st ei viitsinud enam kõndida ja vaatasin plaanilt, kus on lähim raamatus mainitud baieri söögikoht) oli seal nr 6.

Kui pärast jaama poole suundun, on põiki keset teed agressiivsete oranžide loosungitega varustatud kirikupäevalised, kes tahavad teha inimketti; politseile ei meeldi, et üle elava liiklusega tänava. Kui kaugele kett ulatub, täpselt ei näe; keti kaugeima paistva otsa juures paistab olevat Beate Uhse seksitarvete kauplus.

Õhtul on hotellis nn virtuaalvõrk (ühendus hotelli wifi ruuteriga on, aga see ei ole internetis). Mida 65 €/öö hotellist muidugi tahta: vannilina on kokku pandud märjana, st sellega haistmisulatuses kuivatada ei saa; sein ja uks kostab läbi (eriti kui keegi hotellikülaline jooksutab koridoris last ja inimesed jutustavad koridoris); sobiva toatemperatuuri leidmine on keerukas; and last but not least on voodipesuga tehtud midagi sellist, et mul läheb teisel ööl allergianohust nina kinni. Võib-olla on seda pesupulbriga pesemise asemel lakkunud kass. Positiivsena suhteliselt vaikne koht (tuba on tänava poole, tänav on aknast 5 m ja on palju vaiksem kui mul korteris, kus aken on küll tänava poole, aga 30 m kaugusel ja 20 m kõrgusel; võib-olla topograafia erinevuse tõttu hotelli ees ei kihutata)

Aastaid tagasi mõtisklesin kord kandideerida tööle ühte Müncheni suurfirmasse, millest ma eile hindaval pilgul mööda kõndisin ja tuvastasin, et isegi pilves ilmast hoolimata on asukoht ja vaade hunnitu. Tänaseks on mu käest küsitud teed neli korda, seega peaks suutma sulanduda kohalikega rohkem kui praeguses põhilises asukohariigis. Söök on ka harjumuspärasem ning mis peamine, keel on arusaadav ja jõukohane.

14.5.10

München, 2. päev: ich komme wunderbar Messerschmitt

Tänane päev on tervenisti (st nii kaua, kui jaksan) pühendatud maailma suurima tehnikamuuseumi Deutsches Museumi peahoone külastamisele. Plaanitud spetsiaalselt reedele, tööpäevale, et külastajate hordid oleksid pisut väiksemad ja eksponaadid nende vahelt ikka paistaksid ka. Ja kohe hommikul, et jõuda kohale enne seda, kui teised turistid ärkavad.

Kui enne reisi kängurumaa kirjasõbralt küsisin, kas ta tahab, et ma midagi ta jaoks DM-s pildistaksin, vastas ta, et seal peaks olema Ohaini mootor. Kas teie teate, mis on Ohaini mootor? Uurige järele. Mul aga on seni endamisi hea meel, kuidas maakera vastaskohtades inimesed üksteist poolelt sõnalt mõistavad...

DM jõudis mu teadvusse esimest korda 1995. aasta suvel saksa keele kursusel, kui meile näidati õppevideot Peteri ja Claudia tegemistest, kus nad käisid DM-s ja taustal oli Ju 52/3m!! Sinna pean kunagi minema, otsustasin. 1997. aastal oli plaanimine juba sedamaal, et olime lugenud Müncheni reisijuhti, lubanud külla minna Münchenis elavale hõimlasele ja olin küsinud DM-lt mind eriti huvitavate õhusõidukite andmeid (nt seerianumbreid), mida DM lahkesti ka saatis. Aga see reis jäi ära, kuigi huvi säilis. Münchenis doktoriks õppinud sõber saatis mõni aasta tagasi pilte, mis keskendusid lennundussaalis olevale Me 262-le (alles maailmas 9 tk), mille kohal ripub Me 163 (alles 10 tk) ning kõrval seisab Ba 349 (alles 2 tk). Seda ainulaadset kooslust tahan tingimata näha oma silmaga.

Olen kohal pool kümme. Kassasabas on kolm inimest. Pool tundi hiljem ulatub kassasaba uksest pikalt välja. Õhtuks on riidehoiu pingid täis tülpinud abikaasasid.

Üritan talitseda indu tormata kohe lennukisaali ja teen algust numbrite järjekorras (nagu ikka, on topoloogiaküsimus, kuidas läbida kõik osakonnad vähima jalavaevaga). Eks muuseumis ole äärmise saksa põhjalikkusega kõikvõimaliku tehnika kõikvõimalikud eksponaadid. Nr 1 on nafta- ja gaasitööstus, mille ma kõik läbi uurin. Nr 2 on tahkete maavarade kaevandamine, mille jaoks on keldrisse ehitatud kaevandus, mis trükitud muuseumi plaanile eksitavalt väiksena. Trepi ülemisse otsa on kirjutatud hoiatus, et sees läheb tund. Kaevanduse ulatuslikus ja mitmekorruselises labürindis selgub, et lähebki (kui vahepeal hakkab paistma valgust, mõtlen, et ometi lõpeb, aga ei, ajaloolise ja nüüdisaegse kaevandusosa vahel on karjääriekspositsiooni saal), siis võtan pisut rahulikumalt ja päris kõike enam ei uuri.

Edasi nr 3 (metallid) suhteliselt sirge läbikõnnina (no ma olen seda õppinud ja ei usu, et asjad oleksid vahepeal kardinaalselt muutunud), siis materjalide teimimine, tööpingid ja jõumasinad ning sellega suubub ringkäik lennundussaali serva, kus läbi akna paistab SG 38 ja nurga tagant vilksatavad algul Fa 330 ja siis Me 262 nina. Seega veendununa, et põhihuvi eksponaadid on ikka alles, kõnnin edasi laevandussaali, mis on õige rahvarohke. Võib arvata, et muuseumihoone sisse mahuvad ainult õige pisikesed laevad (nagu selgitab ka 1:1250 võrdlev makett väljapandud laevade, muuseumihoone ja mõningate tuntud laevade suurustega; I ms allveelaevaga osakond on remondis, sinna ei saa). Suuremat tähelepanu pälvivad laevamudelid.

Ja siis lõpuks lennukisaali, mille läbivaatamist alustan Me 262 vastasnurgast, kus on helikopterid koos ehtsa lohekopteri Fa 330-ga. Sildid on valdavalt saksa keeles (mõnikord inglise keeles ka, aga saksa tekst on alati pikem). Huvitavaid asju on puudu, nagu et Saksa helikopter Fl 282 maandus juba 1942 edukalt laevale ja Fa 223 kandis alla riputatud koormat juba 1943, mille teostatavuses ameeriklased veel Korea sõjas kahtlesid.


Suurem kaart
Würzburg Riese 1:700 makett üleelusuurusesSaali taga on lennukimootorid ja nende taga uks õue, kus seisab tuulik, puksiir ja raadioteleskoobiks mugandatud suurradar Würzburg Riese (väliselt seisneb erinevus selles, et kadunud on antenni monteeringul olnud putka). Imetlen radarit tagant, eest ja küljelt. Olen kunagi ehitanud selle 1:700 maketi fotode järgi nullist, st täiesti ise (65 osa, kausi läbimõõt 10,7 mm, koos alusrõduga kõrgus 15 mm ja laius 12 mm), ning võin suureks rõõmuks täheldada, et oluliste vigadeta.

Siis tagasi, lennukimootorid (varajase reaktiivmootori näitena on väljas üpris haruldane BMW 003 (tavaliselt on natuke vähem haruldane Jumo 004)) ning siis lõpuks mind huvitavate põhieksponaatide juurde.

Ba 349 on suurem, kui arvasin, ja selle sildilt on puudu tekst, et selle masinatüübiga toimus ajaloo esimene mehitatud vertikaalstart rakettjõul (ning minut hiljem tõenäoliselt ka ületati esimest korda mehitatud lennul helikiirus, kuigi lendur oli selleks ajaks teadvuseta või isegi surnud). Väga suureks üllatuseks avastan, et selle kõrval, st Ba 349 ning Me 262 ja Me 163 vahel seisab rakett Rheintochter (alles 7 tk).

Me 262-st ühe kunstfoto tegemise järel saab just minu ette kõndinud allameetrimees fotokaga kergelt vastu pead, mis paneb mind muretsema, sest kere ja objektiivi kooslus on raske, aga teisalt ta ei hakka nutma ega midagi, ainult vahime hetke vastastikku imestades, et kust see põngerjas/obadus tuli. Pisut hiljem karjub keegi umbes samade välimusparameetritega mehike pisut eemal ja ma muretsen, et äkki on sama, äkki kaebab emale ära ja siis võivad võtta sündmused drastilisi pöördeid, kui ema võtab heaks hakata süüdistama, miks ma inimesi fotokaga taon. Ent midagi sellist siiski ei juhtu. Võib-olla satuvad tehnikamuuseumi ainult mõistlikud inimesed.

Me 262 on just nii suur, kui arvasin, ja Me 163 on pisut väiksem.

Saali keskel on mitu lennukitootjate sõja järel konstrueeritud väikeautot ja ainus saritootmises olnud ettepoole nooljate tiibadega lennuk HFB 320 Hansa.

Lennundussaali teisel korrusel on vanemaid kolbmootoreid ja vanemaid lennukeid, nagu Bf 109E-3, Bf 108B Taifun, Fi 156C Storch, mitu rida mudeleid (1:25 peale Ju 87B-2 mudeli, mis on äraandlikult mõõtkavas 1:24 ehk Airfixi plastmudel! ☺), Ju 52/3m Prantsuse litsentskoopia AA C.1 Toucan (läbikäidav – kui ma nüüd olen käinud nii Hispaania kui ka Prantsuse litsentskoopia sees, ei jää muud üle, kui kunagi ära teha ka lend päris Ju 52/3m-ga!), Eesti lennuliinilgi kunagi kasutatud iidreisilennuk Junkers F.13 ja Ida-Saksamaa osavnäpu kodus konstrueeritud kahemootoriline lennuk DOWA 81, millega kavatses lennata perega üle piiri, kuid Stasi võttis nad viimasel hetkel kinni ja konfiskeeris lennuki.

Edasi trepi vahel lähedalt uurida kosmoseajastu faktiliselt alustanud A4 ehk rakett, mis lendas esimese tehiskehana atmosfäärist välja maailmaruumi ning millel põhinevad kõik hilisemad kosmoseraketid. Vahekorrusel õhusõidukiinstrumente.

Kõige ülemisel korrusel on kosmonautika. Pime ja rahvarohke. Paar toredat maketti (nt Kuu-maandumine, Sängeri kosmoselennuk) ja siis väikese üllatusena lae all iidraketid Hs 293 (alles 13 tk) ja X-4 (alles 11 tk).

Kui sealt välja komberdan, uurin tükk aega plaani, mis osakondades oleks veel huvitav käia, võimalikult vähese jalavaevaga. Sedasi satun näiteks sideosakonda (sideseadmete areng on nii tohutu kiire, et „moodsa” seadme pähe pakutu on paari aasta pärast juba vana), kino- ja fotoosakonda (kus õnneks on peale fotokate ülesrivistamise analüüsitud eri sõlmede arengut, nagu katik, teravustamisseadis, objektiiv). Mälukaartide stendil on uusim aastast 2009, st see on täitsa värske.

Edasi matemaatika kabinetti, kus kaigub suur kolin, sest käelise tegevuse mudelid on puust; korraks kohviku uksele (see on väga täis); ja siis arvutustehnika osakonda, mida ilmselt läbin tagurpidi, sest arvutid nagu taandarenevad. Väljas on paar vana automaati, nt pasunapuhuja, mille sildilt loen, et arvamuse, et loomad on nagu automaadid, sest nad ei mõtle (mis valdas teaduses 1970. aastateni), ütles ei keegi muu kui René Descartes, seega nõnda ammu kui XVII sajandil, mõtlemise all mõtles ta vast enda sententsi cogito, ergo sum ning jutt oli taolistest üleskeeratavatest iid-automaatidest, mitte näiteks sellistest, mis tehastes autosid kokku panevad või korteris iseseisvalt navigeerides tolmu imevad. Kust mujalt kui Wikipediast järele vaadates leian ma, et Descartes läks oma mõttekäigus koguni selleni, et arvas, et loomad ei tunne ka valu, nõnda et lõikus neid suure heameelega. Võeh. (Vastikus vivisektsiooni suhtes on muide just see, miks minust ei saanud loodusteadlast. Vivisektsioon, st elusate konnade lõikumine õppetöös oli just see, mis mind zooloogiat õppimast pelutas.)

Seejärel astronoomia ning mõõtmise ja kellade osakond (üpris kiire läbikõnd), siis (kiire läbikõnd) põllumajanduse osakonnast, siis (pisut aeglasem läbikõnd) optika ja kiirguse osakonnast (seal ma isegi käpin neid eksponaate, kus seni seletamatu optilise illusioonina ilmuvad pöörlevale teatud mustriga mustvalgele kettale värvid, ja teen pilti algupärasest seadmest, millega W. Röntgen nägi 1896. aastal äkki oma käeluid). Siis taas läbikõnd füüsika osakonnast ning lõpuks muuseumi ajaloo osakonnast, kus on väljas varem Berliini kuninglikus tähetornis olnud Fraunhoferi refraktor (samasugune kui Tartu tähetorni oma, kusjuures Tartu oma tehti enne), millega avastati Neptuun.

Kui lõpuks riidehoidu jõuan, on seal suur tung. Leian, et mu vihmajope külge on haakunud fotoka vihmakate, mis muidu oli fliisi taskus, aga mille eile panin kuivama. Vat ei teagi, kas ma hommikul käisin siis, see nagu saba taga? (Ühelt poolt khakiroheline, teiselt poolt langenud puulehtede moondemustris...) Teisalt tore, et see ära ei kukkunud, sest muidu oleks kate müstiliselt kadunud (õhtul hotellis oli, järgmine päev aga kadunud).
Seejärel kilomeetrine matk põiki läbi linna Müncheni linnamuuseumi vaatama selle suurt keskaegset relvakogu.

Lõunamaine piletimüüja teeb 4 € külma, nii et silm ka ei pilgu. Muuseumis läheb kokku 1 tund (DM-s kokku ligi 5), kusjuures käin kõik läbi (paiguti lifti toel, sest suurt enam ei jaksa). Relvakollektsioonist on uues püsiekspositsioonis näha 1 (üks) raudrüü, 1 (üks) rinnaturvis, 1 (üks) saksa kiiver ja 1 (üks) laineline kahekäemõõk, üks kirjadega vankriratas, mis võib (aga võib ka mitte) olla piinariist (silti ei ole), mõni hellebard ja natuke muud nipet-näpet.

Linnamuuseum kirjutab seinal, et keegi Baieri valitsejatest olla teatanud, et enne ta ei jäta, kui München näeb välja nagu Ateena. Selle juures oli läbilõikemakett tüüpilisest Müncheni kesklinna majast aastal 1904 – nimelt puudus kuni selle ajani kanalisatsioon. Kui vihma sadas, jooksis solk rentslis; kui ei sadanud, ei jooksnud ja imbus vaikselt kaevudesse.

Muuseumipoes on väga lahe heegeldatud taks, aga hind na soolasevõitu. Taks näibki olevat Baieri rahvusloom, eelistatavalt lühikarvaline must piirdega (või punane) või äärmisel juhul karmikarvaline must piirdega, aga mitte pikakarvaline. Takside tõuajalugu jutustab, et algne tõug oli lühikarvaline, karmikarvaline saadi ristamisel terjeriga, pikakarvaline setteriga. Ärge küsige, kuidas viimane tehniliselt toimus.

Pärast muuseumi linna peale, et kõnnin veidi ringi, aga juhtuvad olema oikumeenilised kirikupäevad, vanalinna peatänav on nagu laulupidu, iga nurga peal kõõrutab mingi kooslus, kellele viisipidamist suurt pole antud, mingit vaimulikku viisi (põhiliselt Amazing Grace ja hukkuvalt Titanicult tuntud „Jumal, sull' ligemal'”). Nad ilmselt ei tea eesti katekismuse soovitust, et kui viisipidamist antud ei ole, laula mõttes.

Kõnnin vaatan korraks toomkirikusse (külguksest, sest peaukse ummistavad kirikupäevalised), kus seina seest vaatab endine kohalik piiskop, resetin tõrkuva fotoka (õnnestub) ja siis vaatan väljast ära ka kuulsa õllesaali Hofbräuhausi, millest jutustab 1938. a kirjutatud laul, mille eesti sõnad on „Ma lõbus õllepruulija”. Reisijuht kirjutab, et ainsad baierlased, keda seal kohtab, on elukutselised folkloristid, kelle amet on turistidele õllepruulijat ette laulda.

Siis otsin raamatust lähima baieri stiilis söömamaja ja kõnnin sinna sisse. On kodune ja sõbralik [teisiti kui see kombinaat, kuhu sattusin laupäeval]. Kõrvallauas istub keegi, kes välimuse järgi võiks olla Liza Minelli vanaema, ettekandjaga peetava jutu järgi on ta San Franciscost. Minu seitsmesesse lauda, kuhu maabusin seljatoe pärast (pikk juhukülaliste laud restorani keskel oli seljatoeta), istutatakse veel ameerika vanapaar, kes aeg-ajalt ameerikaliku võltslikkusega kallistavad. Nad suhtlevad ettekandjaga inglise keeles, nagu kõik ameeriklased, sest nad võõrkeeli ei oska, ja küsivad ingliskeelse menüü, kus ei ole päevapakkumisi, nagu mu härja pealiha soolakartulite ja värske mädarõikaga. Onu näitab tellimisel näpuga mu taldrikusse. Vahepeal kirjutavad nad postkaarte ja uurivad reisiraamatust „Germany“, kuidas on ehtne baieri tervitus. Leiavad selle olevat „Wie geht’s?“, mille peale meenub komissar Clouceau Šveitsi hotelli toateenijana (kus sattus tolmuimejasse papagoi jne).

Juurde leiva asemel soolakringel (mmm...) ja magustoiduks õunastruudel.

Kui kõht täis, siis hotelli poole. Hotelli all on kohalik säästumarket. Mõistlik, arvestades, et numbritoas on ½-liitrine mineraalvesi 2 €. Säästukas on (pärast hoolikat otsimist) 1½-liitrine mineraalvesi koos pudelipandiga 0,64 €.

Mingilt saksa kanalilt tuleb South Parki osa Jewbilee, kus ilmub helendav Mooses ja talle tehakse seebist kujukesi. Selle järel kohe uuem osa Pee.

13.5.10

München, 1. päev: kolaga loomaaias

München Hbf on, nagu võib arvata, ilmselt suurim raudteejaam, kuhu ma kunagi sattunud*. Vaja on sealt leida kõigepealt ühistranspordi piletiautomaat ja siis 4. või 5. liini metroo. Siltide ja nooltega on maa-aluses rahva- ja poerohkes linnakus pisut koonrilt ümber käidud, aga vajalik koht leidub. Leidub ka abivalmis vanamees, kes arvab, et ma lugeda ei oska, ja küsib, mis piletit ma soovin. Kuuldes, et päevapiletit, litsub ta lihtsaima päevapileti nuppu ja jääb passima. Selge, tahab oma „teenuse” eest raha. Astun kõrvalautomaadi juurde ja ostan sealt selle päevapileti, mida arvan vaja olevat (München XXL).

* Wikipedia andmeil on mu kogetutest rohkem reisijaid Zürich Hbf-s, aga München Hbf on perroonide arvu poolest (40) maailmas koguni kolmas (edestades muidu kihavaima jaama Shinjuku, mis on „ainult” 33 perrooniga loetelus kuues; samas reisijaid läbib München Hbf-i kümme korda vähem, 350 000 päevas. Ümber arvutatuna Eesti rahasse on München Hbf-is reisijaid 41 arvestuslikku Balti jaama, st päevaga läbib seda sama palju reisijaid kui on projekteeritud läbima praegust Balti jaama 41 päevaga. Shinjukut aga läbib päevas enam inimesi kui Balti jaama aastaga...).

Esimene käik on (aja kokku hoidmiseks ilma vahepeal hotellis käimata) Müncheni Hellabrunni loomaaed. Metroopeatusest kohale astudes täheldan, et on olemas jalgrattateed ja jalgratturid (siinmaal neid suurt ei ole, vähemalt selles kandis, kus ma liigun – Kirikmägi ja selle töötajate lemmikasum Limpsimägi ei lähe arvesse; seal, kus liigun, on rattatee näiteks sõidutee peal, ainsaks eralduseks bussidest teemärgis – nagu Tallinnas oli kord jalgrattatee keset Sütiste teed ja linnavõim imestas, miks toimub nii palju otsasõite jalgratturitele).

Loomaaias sajab vihma. Pärastpoole mõtisklen, kui märg tohib olla fotoka tagakülg, et see veel töötaks (objektiivi ja pealset kaitseb vihmakate).

Territoorium on suur, kola seljas raske (seljakott läpaka ja juurdekuuluva juhtmestikuga, väike foto-seljakott, mille küll võtan seljast ja riputan esimese külge), sajab, metroojaama poolse värava juures on tarvataolised veised ja pardid, seega kõndimine pikk. Huntide kõrval on lindude lennutamise plats, kus kell kolm algab tuvide lennutamise etendus. Tuvitreener – ei tea, mis võiks olla selle ameti eesti nimetus: tuvionu? tuvilennutaja? tuidur? – sarnaneb välimuselt noorele Andres Raagile, aga hääl on väsinud, iga lause järel ta ohkab, nagu kavatseks ta kohe hüpata sinnasamasse ojasse. Tema tuvid teevad igasugu trikke ja terade jaotamisele ruttavad ka kohalikud tuvid, keda ta suure vibalikuga eemale peletab. See spordiala olnud väga populaarne Hiinas, aga huvi on kadumas. Etteaste lõpus undavad ringi tuvid, kelle sabasulgede külge on kinnitatud viled. Õnnestub nende filmimine seebikaga.

Edasi inimahvide maja (šimpansid vist (ei mäleta) ja siis gorillad, kes pälvivad palju rohkem tähelepanu ja kes seda ka ära kasutavad, tulles einestama kohe klaasi juurde). Eraldi majas orangutanid.

Hellabrunnist voolab läbi Isari haru, vett on palju, vool kiire, ühendatud anumate tulemusel on vesi kõrge ka loomaaia tiikides, nagu orangutanide väliaedikus. On külm ja soojalembesed loomad väljas ei ole.

Siltidel on harivaid noppeid, nagu et neil olnud kunagi ronk, kes meelsasti ütles, osundus, sõna, milles olid täishäälikud „A....o..”. Ühel loodushariduse stendil on väljas igasugu munad, sh H-kujulised raimunad ja kirju „lihavõttejänese” muna.

Loomaaias on loomad mandrite kaupa. Papagoisid ma ei näe, peale kahe kea. Elevandimajas on tohutu rahvamass, india elevant pasundab, elevandipoeg närib seljasügamise harja. Kaelkirjakud on, üritan saada portreed (raske).

Suurima elamuse pakub Villa Dracula ehk sissejalutatav nahkhiirte tuba, kus nad hämaras inimeste vahel ringi lendavad ja tunnevad ilmselget huvi fliisi vastu. Oleksin muide peaaegu kaasa võtnud nahkhiiretunnisti, aga viimasel hetkel jätsin selle maha, kott pisut kergem. Oleks vaid teadnud, milline nahkhiiretuba loomaaias on, oleks kindlasti võtnud. Olnuks huvitav kuulata.

Pärast loomaaeda läbi kesklinna hotelli. Jään õigest lähirongist maha ja pean järgmist ootama 20 minutit, mille keskel vaatlen inimesi (sama huvitav kui loomaaias).

Anna verd, saad taeva!
Hotellitoas on voodi peatsis Uus Testament. Lähirongi raudtee ääres oli veredoonorluse plakat, et tule anna verd, siis saad taeva (vrd kolm tilka jne).

Kui olen hotellis pool tundi pusinud mitmesuguste võrkude kallal, kõnnin vastuvõttu ja küsin parooli. Selgub, et interneti kasutamiseks peab tegema lepingu, kus meenutatakse ka, mis veebilehed on Saksamaal keelatud.

Kell 22.04 pakub feisspuk sõbraks Anu Lampi. Huvitav, millal Inno Tähismaad pakub. E-l pakkus kohe veerand tunni jooksul pärast konto loomist Andra Veidemanni.