P, Lissabon

Tänane plaan on tutvuda Lissaboni huviväärsustega. Metrooga linna, esimeseks rauast torn. Selle ülaotsa juures on ainsa säilinud keskaegse kiriku varemed, kus on arheoloogia­muuseum. Olen kohal pisut enne kümmet, mil see peaks avatama, aga selgub, et on pühapäeval kinni. Kiriku ja vastasmaja vahel umbes 3 m laiuses umbtänavas (mis viib järsaku servale liftini) on maas vanad trammirööpad.

Kiriku ees platsil on lillade õitega puud (nagu neid on Lissabonis palju), mille all munakivid naksuvad (ja tallad naksuvad veel hulk aega).

Raamatupoe aknal on Fernando Pessoa teoste valik. Mult telliti, et too Pessoa mõni portugali­keelne raamat Lissabonist. Mul on kaasas tema inglise keeles kirjutatu. Raamatu­poodidest allpool rohkem.

Järgmiseks läbi korrapärase ja maaliliselt lagunenud barokklinnaosa Baixa teise maavärinast puutumata jäänud vanasse linnaossa nimega Alfama, kus on toomkirik. See on kohati iidne (romaani pikihoone), seest pime (aknad paksult tahmunud) ja romaani algelise silindervõlviga, mille kohta meenub võlviehituse raamatust, et sellist võlvi laoti mulla peale, st tellingule kuhjati muld ja võlv laoti selle peale.

Lissaboni kuulsate trammidega on algul plaan sõita küll, aga esimesse kohatud trammi ei mahuks ma peale; siis näen üle künka sõitva trammi veermikku ja siis enam sõita ei taha. (Nimelt eks ma arvasin, et trammivagunil on all kaks pöördvankrit, üks ees ja teine taga. Aga võta näpust: üksainus on, trammi keskel. Ja et tramm saaks väikese raadiusega keerata, on selle teljevahe hästi väike, mis tähendab, et trammi kumbki ots ripub väga pikalt õhus.)

Siis ronin üles linnusesse, kus on palju rahvast ja kus pärast paljusid maavärinaid enam suurt ehituslikku ollust näha ei ole. Viimaseks ei saa kahjuks lugeda müüre, mida keegi XX sajandi keskpaiga valitseja laskis rahvusromantilises vaimus üles ehitada. Tulemuseks on ebarealistlikud sakid. Müüride peale pääseb jalutama (sest linnusetuumikus mitte midagi peale müüride ja tornide ei ole), aga mis mind enim kummastab, on portugaallaste arusaam ohutusest: õue poole on piirded 40–70 cm kõrgused. Meetri laiune kaitsekäik, kus õue poole on kümmekond meetrit vaba langemist ja selle ees 70 cm kõrgune piire – no aitäh!!

Siis tagasi alla linna, istun ringsõidu bussi, ostan kahe tiiru pileti. Väljasõiduni on aega 25 minutit. Päike paistab ja võtab ning võib jälgida kunagise turuväljaku melu, mis peamiselt seisneb paaris tuvide keskel jalutavas paksus ameerika turistis. Kõrvaklappidest tuleb nukker muusika, mis viisi poolest sarnaneb mingis Jaapani animafilmis olnud lauluga, aga ma ei mäleta, mis filmis. Hetk enne väljumist maandub mu kõrvale paks ameerika tädi ning kiilub mind enda ja ääre vahele kinni. Tore, sest turvavöid ei ole.

Nägematu tädi väidab kõrvaklappides, et Praça do Comércio (170 m × 170 m) pindala on 2000 m² ja et see on „Euroopa üks suurimaid väljakuid” – kui Venemaad, Ukrainat ja Valgevenet Euroopaks mitte pidada, siis selle loetelu järgi on suuruselt kolmekümne kolmas (ja ka Pärnu keskväljakust on plats kolm korda väiksem). Kummalgi liinil öeldakse paljude hoonete kohta, et need on „Lissabonis ühed kauneimad” ja mingi turuhoone on koguni „Lissabonis üks populaarsemaid”.

Sõit läheb piki jõeäärt ülesvoolu; tulen maha okenaariumi juures. See on ehitatud meeletute rahvamasside jaoks, aga praegu on inimesi vähevõitu, mis on muidugi tore. Pääsen isegi suurte akvaariumiakende juurde. Nimelt on keset hoonet tohutu ookeaniakvaarium, milles ujub mitmes kihis igasugu kalu, küll parvedena, küll üksi, küll ülevalpool, küll põhjas. Aeglaselt sõuab ringi koguni kuukala. Ümber selle on neli eri ookeanide terraariumi: Põhja-Atlandi kaljud lunnide ja muude linnulaadalindudega, Antarktika pingviinidega (nähtavasti on selles osas jahutus ja valged lätakad kaljude peal on ehtne jää, sest üks ulatub natuke jalgtee peale ja sealt valgub sulavett ning varbaga katsudes on libe), parasvöötme Vaikne ookean koos merisaarmastega ning troopiline India ookean koos vihmametsa ja troopiliste lindudega. Alumisel korrusel saab näha keskakvaariumi põhja ning nelja muu suure akvaariumi „alumist korrust”, kus ujuvad ringi kalad ning aeg-ajalt sukelduvad linnud. Eks ka kaladel on huvitav vaadata klaasi tagant inimesi. Kus muidu suurt elusat kala silmast silma näeb. Veel on alumisel korrusel rohkesti suhteliselt väikesi akvaariume (mõni meeter korda paar meetrit), kus on igasugu väiksemaid loomi, sh kaheksajalg (kelle ülesotsimine on tükk tegu, ta on pugenud kiviprakku ja tudib), hiidkrabid, lestad, helendavad kalad, meduusid jne. On tore ja see, et fotoka kõik neli kaasasolnud patareid on lõplikult läbi, ei kurvasta.

Seejärel kosutuseks kohvikus väikene jäätis, vaatega mõne kilomeetri kauguselt kerkivale tulekahjusuitsule (mis kähku ära kustutatakse, sest muutub mustast valgeks, st veeauruks), siis jalutuskäik 1998. a EXPO jaoks ehitatud moodsast linnaosast läbi kohalikku Idakeskusesse: sealt uued patareid (enne olin arvanud, et läheks õige hotelli täis patareide järele, aga kui sattusin fotopoe juurde, siis sain patareid sealt). Käin ka kahes raamatupoes, kus selgub, et ainus portugali kirjanik, kelle teoseid suurtes, pühapäeval avatud kaubanduskeskuse-raamatupoodides osta saab, on Paulo Coelho. Edetabeli tipus on muidugi Dan Brown. Jamie Oliveri nägu vaatab ka kaantelt vastu.

Kaubanduskeskuses paistab, et Lissaboni elanike seas on vuntsiprobleemi (vrd habemega nali: „Küll Teil on kaunid vuntsid! Te võisite olla väga kaunis, kui olite veel neiu!”) vähem kui põhilise asukohariigi portugaallaste seas. Võimalik, et a) võõrsil on juurdepääs karvaärastusele raskem; b) võõrsile suunduvad võimsama näokarvakasvuga isendid.

Sõidan linnaplaanil olematu metrooliinijupi kaudu loomaaeda (jupp siiski on metroos olevatel plaanidel), kus kavatsen veeta kogu ülejäänud päeva. Piletimüüja hoiatab, et rippraudtee ei tööta (muidu on seal rippraudtee, mis sõidab 20 minutiga tiiru peale kogu loomaaiale ja saab loomi vaadata ka ülalt). Loomaaias osutub olevat kole palav ja umbne, seega piiran vaatamise mõnele huvitavamale loomale, nagu papagoidele, keda on palju eri liike, sh ka amatsoonidest väiksemaid kesksuuri papagoisid, keda loomaaedades suurt eriti ei ole.

WC on ootamatult puhas. Metrooga veel viimase pooltunni jooksul, kui Lisboa Card kehtib ja sellega metroos sõita saab, peatus tagasi. Jään umbes viis minutit maha ringsõidu bussist – näen seda möödumas, aga ma ei leia loodusest plaanil olevat peatust. Otsustan kõndida mööda liini edasi, kuni leian peatuse. On mõnesaja meetri kaugusel; ootan peatuses ligi pool tundi järgmist. Inglise-prantsuse-hispaania-portugalikeelse vestluse võtab üles hõbedastes rihmikkingades umbes 90-aastane ahelsuitsetav vanadaam Yvette. Tuleb pool põlvkonda noorem vanahärra, pääsen vestlusest; tuleb nende buss, lähevad sinna peale.

Teine ringsõidu bussiliin teeb tiiru mööda jõeäärt kesklinnast allavoolu. Bussis on hubaselt vähe rahvast; kuigi bussisõit mulle põhimõtteliselt suurt ei meeldi, on täitsa mõnus. Päike võtab. Teisiti kui ennist plaanisin (päeva jooksul muutusid plaanid umbes kolm korda), ma maha tulema ei kipu; Bélemi torni juures on palju rahvast ja hirmus ummik ning peenjuhtimine, sest bussid on parkinud nii, et ringsõidubussid hästi mööda ei mahu.

Üldiselt on Lissabon künklik ning reljeefi vaheldumine ja teede kitsus tekitab paar korda ameerika mägede tunde, nii et lahtise bussi teisel korrusel serva pool istudes tuleb ajuti silmad sulgeda.

Sõidame mööda suurest haigemajast, mis kannab Egas Monizi nime. Nägematu giid ütleb, et see on kuulus Portugali arst, kes sai Nobeli preemia. Neid ridu kirjutades vaatan järele: nojah, lobotoomia leiutamise eest...

Eessõitvale nudipeale laseb piiritaja pähe.

Linnast jala eilse restorani kanti. Paarkümmend meetrit keskväljakust seisab keegi meesturist tihedalt vastu pargitud autot, aga ei tangi seda, kuigi selline mulje võib jääda.

Leian üles teise paljulubava restorani, mille eile kaardile märkisin, aga olen kohal üpris vara, mil noor kelner veel omaealistega tänaval jututab. Ukselt paistab, nagu oleks restoran plastist; muusika on ka kohalik Sky Pluss. Seega kõnnin pisut tagasi, mööda uulitsast, kust kostab lõbusaid hallpapagoi vilesid, ja maandun tänavarestorani, kust eile mööda kõndisin. Lauakaaslasteks on ingliskeelne onu ja itaalia noorpaar. Itaallased tahavad itaalia suppi, näitavad, kuidas nad seda leivaga õngitseksid. Kelner pungitab viisakalt silmi.

Enda eine on eelroaks kohalik piprane vorst ja põhiroaks veiseliha. Istun kohe restoraniakna ees, kus on väljas mereannid. Algul arvan neid butafooriaks, aga siis näen, kuidas kokk sealt kalu roa tegemiseks võtab. Nimelt on aken jahutuseta, kuigi samas on kalade silmavaade veel värske.

Kellaaeg on suhteliselt varavõitu, näen, kuidas ilmub sisseheitja, kellel on 10 cm liiga pikad püksid ja liibitud pea ning kes meenutab õpingukaaslase H ja David Suchet' kehastatud Hercule Poirot' hübriidi.

Mõnus on, ma ei kiirusta, vaatan õhtutaeva poole piki tänavat, kus kuivab akna taga pesu ja lendavad piiritajad. Mu venitamine pälvib kelnerilt ja sisseheitjalt vargseid pahaseid pilke.

Tagasitee hotelli on selge, liiklus on pisut rahulikum. Käin teele jäävas pargis ja pildistan suure panoraami.

Jälle on probleem uksekaardiga; seekord pean rääkima õige aeglaselt ja sõnu seades.

Olen väsinud, päevitunud käsivarred kipitavad, heidaks kohe magama, aga enne vaja asjad kokku panna ja kõikvõimalikud asjad piiksuma seada (millega meenub, kuidas mul oli tudengiaegne tilluke äratuskell mitu aastat kadunud, kuni juhuslikult leidus fotokoti mingist vähekäidavast taskust). Äratuskõne automaatne tellimine ei tööta; ma ei saa isegi aru, kuhu satun.