Toimekas tööpäev saab lõpuks õhtule. Kavas on minna Kõrgmetsa matkapoodi, et ostaks paar cool'i T-särki, aga ei jõua. Käin hoopis maksimarketi tööstuskaupade poes, ostan uue 4 mm kuuskantvõtme ja arvutiluku. Toidupoes on rahvast palju, aga sellist laulupidu nagu eelmisel nädalal ei ole.
Postkastis ongi uus silt. Arvake ära, kas see on valla postkontorist või hoopis linna raudteejaama omast, kuhu mind eelmisest saadeti väitega, et neil seda ei ole, ja kus leiti, et neil ka ei ole, järelikult on valla omas?
Lõikan arvutiluku pakki avades sügavalt sõrme. Kui jõuan vannituppa, kus leian olevat teise Cutasepti purgi (mälu pettis ähmiga, esimene ei olnud magamistoa riiulil, vaid praktilises kohas seljakotis), on hakanud verd tilkuma pläraki ja pläraki. Nähes, kui kiiresti kraanikausis veri hüübib, võin olla rõõmus. Kiiruga leian haava kokkusurumiseks plaastri köögisahtlist ja et see on suurevõitu, kinnitub vasak väikesõrm seega sirgesse asendisse, nii et õhtu läbi teen kõiki asjatoimetusi nagu peen daam, väikesõrm õieli. Saan taolise molekulaarbioloogiast tuntud knock-out-meetodiga teada, kui palju ma tavaliselt vasakut väikesõrme arvutil tippimiseks kasutan (nt tõsteklahvi vajutan ainult sellega). Ööseks vahetan plaastri, leides fotoseljakotist mugavamaid riieplaastreid. [Murelike lugejate rahustamiseks kinnitan, et see 6 mm pikk ja 2 mm sügav haav kasvas ilusti kinni, esmaspäevast sai olla juba plaastri kaitseta.]
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment