München, 4. päev: kõle ja raske

Troopilise palavuse küüsis Eestis võib olla raske uskuda, et hulk maad lõuna pool Münchenis on +6 kraadi ja paistab hingeaur. Käed hakkavad külmetama, ilm on pilves vihmaeelne.

Täna on ärasõit kell 13.40, hotellist peab lahkuma kell 11.00. Asju ei tahaks pakihoidu jätta, samas seljas ka pikalt kanda ei jaksa, seega uurin, kas on olemas ekskursioonibusse, kus saaks rahus olla kotiga. On. Käin pildistamas reedel märgatud plakatit, istun sealt ümber metroole, sõidan raudteejaama juurde, jõuan kell 11.20 väljuva bussi peale, millega veerand üheni aeg sisustatud.

Ühele sõpradest, kellele olen lubanud saata Saksa Muuseumi pilte ja kes vabal ajal riputab enda ümber vana kola ja käib teistele samasugustele suunatud raamatute jaoks võsa vahel pilte tegemas, ei mahuks kuidagi pähe, kuidas ma käisin Münchnis ja jätsin vaatamata sellised pruuni mineviku mälestusmärgid nagu Feldherrnhalle ja Hitleri Müncheni-peakorteri, kus sõlmiti Müncheni leping (Arcisstr. 12), aga ma ei viitsi spetsiaalselt nendeni kõndida/sõita. Asi laheneb sellega, et sealt sõidab mööda ekskursioonibuss.

Buss teeb üldse kokku 12-kilomeetrise tiiru mööda südalinna. Saan teada, et kirikupäevalisi olnud 120 000, ja nähes, kuidas politsei jaama ees liiklust korraldab, aiman halba, et kogu see mass pääseb kohe varsti jaama poole tulema. Nõnda et bussitiirult tulnuna mõtlen, kas minna linna jalutama või rongi juurde ootama (et äkki pärast enam ei mahu). Lähen siiski jalutama. Teisiti kui eile ja reedel, on südalinn suhteliselt inimtühi (külm on ka). Uudistan siit ja sealt pisut, siis lähirongiga tagasi jaama.

Seal on vaja leida postkast ja midagi hamba alla ning siis asuda rongile.

Kuigi München Hbf-i perroonisaal on suur nagu karjakoppel ja perroon tervenisti 20 minutit ette teada, tuleb rong ette alles 10 minutit enne väljumist. Väga suur osa reisijaist tulevad kirikupäevalt, mida osutab oranž sall kaelas. Hea, et nad juba perroonil gumbajaad lahti ei võta, aga palju ei puudu, sest neist praktiliselt mitte keegi ei taipa vaadata kaugrongide vaguniskeemilt, kuhu nende vagun seisma jääb, sest rongis hakkab ilmatu tunglemine, kui osa rahvast tahab minna ettepoole, osa tahapoole ja inimesed ei saa rongi peale, kuni rongi sees oma pampudega marssimine vähemaks jääb. Vahepeal suisa öeldakse, et laske inimesed peale, siis saame vähemalt välja sõita.

Aga mul on istekoht, kust ma ei lahku. Laulu- ja pillilugu õnneks ka üles ei võeta, kuigi mõni vaikselt üritab.

Enne Augsburgi on mingi signaalseade katki ja rong alguses seisab natuke metsa vahel, siis sõidab teosammul. Augsburgi jõuab sõiduplaanist 31 minutit maas. Mis mul viga, mul vaja viie tunni pärast ümber istuda ja kahe rongi vahel on 40 minutit. Kuigi pärast on üks paariminutine ootamatu peatus veel, jõuab rong ümberistumise jaama sõiduplaanist ainult 25 minutit maas.

Augsburgist sõidab rong piki Doonau äärt Ulmi, näen aknast ära maailma kõrgeima kirikutorni; edasi natuke mägist maastikku ja siis Eesti ajaloos tähtis linnake Geislingen, nn viie oru linn mägede vahel. Kaunis.

Mu kõrval istunud reisija läheb Mannheimis maha ja vaatan pakiriiuli serval olevast broneerimisteatest, kui kaua mu kõrval on koht veel vaba. Wormsini ehk kohe varsti. Söön ära Münchenist ostetud soolakringli-võileiva. Wormsist tuleb vabale kohale priske neiu päratu suure läpakaga, alguses toimetab ta referaati Downi sündroomist ja pärast vaatab mingit üliigavat filmi, kus on Will Smith ja muud ei midagi. See, kuidas ta mind mu jaamas mööda laseb, on ta enda asi; kuivõrd ta ei raatsi läpaka juhet seinast välja võtta, on akrobaatika nii võimas, et ma unustan oma veepudeli istme ja seina vahele.

Teise rongi peale minnes ma seekord kotletivõileiba ei ostagi. Olen seljaga sõidusuunas, magan. Mu „ees” on kaks nunna, kahe peale kokku u 150 a vanad, kes pärastpoole üritavad helistada mobiiliga (ikka kogu numbrit sisse tippides) kellelegi Renéle, aga just siis, kui René vastu võtab, sõidab rong mauhh! tunnelisse ja René jutt katkeb nagu noaga lõigatud. Nõutu vaikne jutuvada, mis Renél hakkas. Mitu uut katset (nii tunnelis kui ka pärast väljas), aga enam Renéd kätte ei saadagi.

Pärast taksoga korterisse.