L, 739. päev: seitsme lossi orus

Ka seda heietust pean alustama sõnadega, et „juba ammust ajast olen mõelnud” – nimelt jalutada läbi nn seitsme lossi org. Täna saab see mõte siis teoks. Raja pikkus on 37 km, esimene loss alles 12 km algusest, niisiis teen mõistliku otsuse alustada matka kohe esimese lossi juurest, kuhu saab bussiga (maja eest kell 7.50 ja mitte näiteks pool seitse).

Buss läheb tegelikult 7.56. Leian ühissõidukiportaalist, et teise bussi peale saaks paremini kohe alguspeatusest, st raudteejaamast kell 8.05, kus veel 8.07 bussijuht rahus sööb. Ilmselt ootab ta esimest sõitjat. Kedagi kogu sõidu ajal juurde ei tule.

Kell 8.36 tulen bussist maha ja kohe ongi esimene loss.

1. loss: linnus/loss
Vesilinnus, algselt kastell. Hooned XIII–XVI saj, hiljem ümberehitus lossiks. Remondi tõttu suletud.

Kõnnin läbi laupäeva­hommiku vaikuse mäkke ja siis piki metsaserva mäest alla. Ühes kohas on kõver propellerilaba (nagu monumendil, kus taotakse mõõku atradeks) ja mälestuskivi seitsmele hukkunud inglise lendurile. Üles on loetud meeskonnaliikmete ülesanded. Uurin hiljem järele, et 7-liikmeline meeskond oli kõigis Briti 4-mootoristes pommitajates: Avro Lancasteris, Handley Page Halifaxis ja Short Stirlingis (Ameerika sama suurtes lennukites oli 10 meest, kolm laskurit rohkem).

Edasi läheb tee pikalt piki metsaäärt ja lammiserva. Hommik on rahulik, ilm ilus. Vastu tuleb ainus kohatud koerajalutaja. Kuue kilomeetri pärast on teine loss.

2. loss: linnus
Neemiklinnus, esmamainimine XII saj II p. Eravaldus.

Rada tõuseb pärast küla kahe karjamaa vahelt taas orunõlvale puude vilusse(traataedade vahelt ei mahuks paksem inimene läbi – mis meenutab kunagise ühingukaaslase meenutust käigust allveelaevale Lembit, et ta kartis, et ei mahu sissekäigust (533 mm läbimõõduga torpeedo mõni cm suurem laadimisluuk) läbi). Umbes viis minutit pärast mu külast lahkumist põriseb läbi küla pikk vanaautode kolonn.

Vahepeal istun pingile (neid on üpris sageli) ja eemaldan saapast sinna kummaliselt sügavale (talla alla) sattunud puru. Vastu tuleb veel üks inimene. Siis möödun kämpingust, kus on suvehommikune tegevus algamas. Siis on raja kõige märjem koht, kohati 10 cm paksune pori. (Mul õnnestus paar kilomeetrit varem ühes kohas niimoodi keppide otsa komistada, et ühel kepil tuli ots ära ja ma pidin seda rohu seest otsima.) Siis on jälle küla, tee läheb üle jõe ja kerkib kole järsusti mäkke, kus pealtnäha lõpeb rada ära. Tundub, et sel aastal ei ole siit mitte keegi kõndinud, sest okkalisi vaarikavarsi küünitab tee peale sedavõrd rohkesti. Teisalt on vaarikad üsna valmis.

Siis näeb silm pilti, kus vihm on teest päris palju allamäge kandnud, mistaolisi vaatepilte ma näen päeva jooksul veel.

Siis läheb tee tiheda ja kõrge plankaia taga kellegi suurest villast mööda ning tuleb järgmine küla, mille nimi, mis mõnes keeles tähendab linnust, lubaks oletada, et siin võinuks olla müstiline seitsmes loss või linnus – nimelt on seitsme lossi orus losse tegelikult ainult kuus. Mul on kindel plaan käia ikka seitsme lossi juures, niisiis tuleks kõndida lõpust veel paar kilomeetrit edasi järgmise linnuseni. Viimase linnuse eel on teisel pool mäge üks väike tornlinnus, aga maastiku järgi ei ole see kuidagi selle oruga seotud.

Külas mingit linnuse aset ei ole ning kaarti uurides leian, et kuues linnus või loss on tegelikult kunagine klooster.

Teeristil on suur silt, et just mu puhkuse ajal on siinkandis vanade sõjamasinate kokkutulek. Matkarada jätkub maantee servas. Üks kaart ütleb, et keerab maanteega rööpsele teele, teine, et ei keera, maastikul on kõigi sobivate haruteede otsas silt, et eravaldus ja ära tule.

Maantee keerab ära, jätkub väiksem tee. Tuleb lõpuks jälle küla, kus peaks olema suisa kaks lossi. Kaardi järgi tean, kus vana linnus on, aga seda ei paista enne, kui käänaku taga üle õla.

3. loss: linnus
Neemiklinnus, esmamainimine 1135, hooned XIV–XVI saj. Kagunurgas asus valdustorn. Eravaldus.

Tubli kilomeeter edasi on sama asula päris loss.

4. loss: loss
Rajatud 1639. Hoov ja aed avatud (lõunaga).

Hoovis ja aias kehtib, jah, lõuna, mis tähendab, et ma olen minuti hiljaks jäänud ja aja kokkuhoiuks vaatlen õue ainult väljast. Mäe pool on lossil ka paar torni, millel on natuke näha lukuaugutaolisi püssilaskeavasid, aga kardetavasti on need ainult moe pärast. Siis kerkib tee kole järsusti jälle mäkke, palju pikemalt kui enne. Olen ülesminekul peaaegu samas tempos kui kangelaslik jalgrattur (võib-olla ta häbenes pealtnägija nähes rattalt maha tulla; usutavasti ei tulnud tal sellise pingutuse peale – umbes sada meetrit püstsuunas – mõnd tervisehäda).

Ülal mäe peal on viljapõld ja selle taga natuke ähvardavad pilved. Ilmaennustus vihma ei lubanud. Teisalt tore, et pilve läks, muidu oleks väga palav. Erinevalt aastatagusest matkast, kus kavatsesin kõndida 25 km poole liitri veega, on mul seekord kaasas terve liiter.

Siis paistab küla keskel ristmiku nurga tagant viies loss.

5. loss: linnus ja loss
Rajati 1215, esmamainimine 1238, elutorn u 1380 (kõrgus katuseta 23 m ja katusega 39 m), hooned XIV–XVIII saj. Koolituskeskus.

Kõnnin hoovile, teen pilti. Torniuksel on langevõre pilu ja välisukse tugi­prusside pesad. Kõrvaltee viib vallikraavi põhja, kus näen, et vallikraavi sild on klassikalisest materjalist – raudbetoonist.

Kui taas orgu kõnnin, heliseb mu EMT telefon ja helistaja nimest näen, et helistab mu onu, kellega suhtlen telefonitsi umbes neli korda aastas, sünnipäevade, uusaasta ja külaskäigu asjus. Onu küsib jutu alustuseks: „Noh, kus oled?”, millele täiesti ausalt vastan: „Metsas olen!”

Orus on kavas teha kahekilomeetrine haak, et ära näha nn kuues loss ehk klooster.

6. loss: klooster


Kui olen taas ametlikule matkarajale tagasi jõudnud, teen tubli veerandtunnise söögi- ja sokivahetuspausi, enne kui alustan umbes kaheksa kilomeetri pikkust metsateed, kus muid orientiire ei ole peale selle, et ühes kohas peaks olema viie tee ristmik (kui muidugi alguses õige tee peale satun) ja siis hulga aja pärast peaks mets ära lõppema. Täna mul kompassi kaasas ei ole, GPSi mul üldse ei ole, aga äraeksimis­võimalust ei ole, sest tee läheb piki orgudevahelist seljandikku, mis on kummastki orust umbes saja meetri kõrgune ja kilomeetri-paari laiune.

Kõige põnevam, mida seljandikul näen, on vihma, ilmselt kolmapäevase äikesevihma jäljed. Lompidesse on kogunenud muda, mida metssead on tarmukalt tuhninund. Meenutagem, et siinmaa mets on valdavalt lehtmets, kus maapind on kaetud lehekõduga. No vat äkki näen, nagu oleks kellegi nägematu käsi metsaaluse paiguti puhtaks riisunud. Seletus, et see on pigem äiksevihma tulemus, tundub tõenäolisem kui see, et rehaliikumise „Lehed metsast ära!” usinad daamid pidasid suurtalguid. Ja neid kohti tuleb veel ja veel. Põnev oleks näha oru poolt, kuhu kõdu välja jõudis; kui metsaalune on mullani paljas, siis on ta paljas allamäge kuni järsakuni.

Kohtan veel ühte kepimatkajat ja siis üht jalgratturit.

Siis laskub tee vaevaliselt jälle mäe otsast alla ning tuleb läbi kõndida siinmaa geograafilise keskpunkti linn, mis on mitu kilomeetrit pikk. Siin kohtan (teisel pool tänavat) umbes 20 matkajast koosnevat rühma, aga ei ole sugugi teada, kas nad suunduvad samale rajale, millelt ma just tulin.



Ja linna keskväljakul on viimane, seitsmes loss.

7. loss: linnus/loss
Esmamainimine 1231. Hooned XIII–XVIII saj. Võimalik, et esimene plaan on 1574. aastast ja kujutab eeslinnust enne XVIII saj laiendusi.

Kolan ümber linnuse, näen põnevaid müürijäänuseid, siis astun jaama poole ja leian (ühissõidukiportaali kaudu), et rongini on aega ainult 10 minutit. Automaadist külm limonaad, siis kell 16.50 rongisõit tagasi. Jaamas on käimisega pisut raskusi.



Kõrgmetsa maksimarketi aiaosakonnast (kus olen oma pisut mudaste saabaste, suure selja-fotokoti ja kõnnikeppidega!) kaks väikest potti lavendlit ning potialused, et kastmisvesi jälle rõdult lõbusasti alla ei soriseks.

Seitsmest heidan magama, magan kaks tundi, helistan, lähen siis uuesti magama (umbes poole kümnest). Uni maitseb hea.