K, 743. päev: päästke

Ajakirjal National Geographic on lugejapiltide üleslaadimise koht, kuhu on vaja end registreerida. Kuigi seal saab registreerida ka muu lugeja kui ainult US of A elanik (ja isegi provintsi lahtrist kaob tekst Alabama teisel katsel ära), keeldub süsteem kategooriliselt edasi minemast, kui sihtnumber ei klapi Ameerika sihtnumbriga. Proovin algul umbes 20 korda ja siis muidugi kirjutan sellest, mina kui ülejärgmise aasta sügiseni maksnud ajakirjatellija (ja seega väidetavasti ka National Geographic Society liige).

Saan fotopoest vastuse mu eilsele kirjale, kus küsisin, et kui kaua veel pean korras objektiivi ootama (et tellisin 12.5., ost toimus 20.5., sain kätte 23.5., rikkis objektiivi panin posti 27.5., pood sai objektiivi kätte 5.6. – ja edasi olen igal esmaspäeval saanud automaatse meili, et veel ein bisschen Geduld ja küll ükskord algab aega, mil kõik korras kaubad kätte jõuavad, ja et ma olen nüüdseks ise ka aru saanud, et seekord ei lähe mitte päevi, vaid nädalaid, ja ma tahaksin sõbralikult teada, mitu). Seekord on vastanud elus inimene, kes selgitab, et objektiiv olla neil hetkel läbi müüdud (põnev, tagasisaatmise ajal veel ei olnud) ja nad ootavad Sigmalt uut saadetist, mis saabub järgmise nädala lõpus. No kuigi tundub, et pood ei ole otsustanud saata objektiivi kõige aeglasema võimaliku postiga Jaapanisse (näiteks jalgrattamatkajaga), kust see samasugusega tagasi tuleb (pakun, et sõudepaadiga), aga kuu aega vaikust on kuidagi pikk aeg. Väljavaade on ühesõnaga selline, et küllap enne lähevad putukad talveunele, kui ma töökorras makroobjektiivi saan...

Tööl olen olnud nüüd kaks päeva ooperimaailmas; tänane töine muusikataust on „Lohengrin” ning „Tristan ja Isolde”. Kes veel ei tea, siis ingliskeelseis mais populaarne pulmamarss (Here comes the bride...) pärineb „Lohengrini” III vaatuse neidude koorist (ehk ühesõnaga on Wagner).

Ja samuti küll on hea, et ma ei ole kunagi pidanud „Tristan ja Isolde” II vaatust teatris kannatama.

* * *

Õhtul olen üpris kaua, poodi ei jõua. Alustan kella kuuest 25 lk pikkuse dokumendi läbivaatamist, mis tahab parandusi, tähtaeg on homme kell 10. Küll tulevad vanad ajad meelde, kui projektijuht küsis, et eks ma jõua ju 10 lk tunniga ära toimetada, ja ma talle segase küsiva pilguga otsa vaatasin. Ja vat jõuangi: kella kaheksaks jõuan 22. leheküljeni. Ülejäänu jääb vara homme hommikuks, sest muidu ei jõua ma bussi peale.

Korteris on alumine naaber (majahoidja, muide) hankinud omale grilli, mida kasutab rõdu peal. Siinmaal ilmselt ei ole korda, et rõdu peal grillida ei tohi. Täna ta grillib kala.

Korteris meelelahutuseks alguspool muinasfilmist The Concorde ... Airport '79 (1979), kaasaegse eesti pealkirjaga „Päästke Concorde” (aga kindlasti kärbituna, kardetavasti paljudest musitamisstseenidest, alasti suplusest, voodistseenist ja „Emmanuelle”'i-staari Sylvia Kristeli säärejooksust palju järele ei jäetud). Filmi „kvaliteeti” iseloomustab asjaolu, et see oli algselt draama (mäletan, et mu vanemad, kes seda vaatamas käisid, olid sillas, et Alain Delon! Ameerika film!! lennuõnnetus!!!), aga kui kinopublik selle haleduse peale naerukrampidesse sattus, siis nimetati ümber komöödiaks. Selle linateose huvitavaim seik on see, et peale rohkem või vähem ilmsete makettide näidatakse ka päris Concorde'i, näiteks lennuväljal seismas või ringi sõitmas, ja see on just täpselt sama masin, mis 2000. aastal alla kukkus ja ülehelikiirusega reisilennukitele kokkuvõttes kabelimatsu pani.

Muidugi, võib-olla see ei ole juhuslik kokkusattumus, kes teab...