E, 748. päev: eredam kui tuhat päikest

Päeva mureteema on see, et päikeseprillid on kadunud. Kui korterist neid kuskilt ei leia, siis meenutan, et panin need ükspäev (ammu-ammu, umbes möödunud reede paiku) tööle laua peale klaviatuuri ja kuvarite vahele. No tööl neid ka ei ole. Tuleb otsida veel korterist; must stsenaarium oleks, et olen pannud tööl laua peale ja nädalavahetusel on need vaikselt ära koristatud [mis meenutab paarkümmend aastat tagasi Pikri tõestisündinud lugude sabas olnud pajatust, kuidas väljakaevamistel olnud abiks aktiivne daam, kes iga leiu peale valjusti kisas: „Leiutis! Leiutis!” Pistetud siis tema kaevatavasse alasse mulla alla teda ootama liivapaberiga läikimahõõrutud vasktraadist „sõrmus”. See „leid” kadunud lipsti! tädi kitlitaskusse, tädi vaikis ega tõstnud isegi pead mitte.].

Samas meenub, nagu pannuks ma laua peale ainult päikeseprillid ise, mitte nende ümbrist, mis on ka kadunud. Samas on jäljetult kadunud ka märkmik, mida mäletan olnud olevat päikeseprillide juures. Ähmaselt mäletan ka, et ükspäev poest tulles olid päikeseprillid kotis (koos märkmikuga). Laupäeval T. linnakesse sõites tõstsin aga kotist kõik asjad välja.

Kui pärast poodi õhtul korterisse naasen, siis muidugi leian nii päikeseprillid kui ka märkmiku sealt, kuhu ma vaadanud ei ole. Koristajatelt kahtlus seega kadunud. – [Oskar Kruusi raamatus „Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde” on lugu Otepääl sajand tagasi resideerunud kirjanikust, kellel lõppenud kõrtsis raha otsa ja saatnud siis ühe kohaliku parmu raha tooma, et tead ju, kus ma elan, mine võta taganttoast kirjutuslaua sahtlist viis rubla, võti on siin; tollane naabrivalve võttis parmu muidugi sissemurdmiselt kinni, raha näpus, ja oh seda seletamist, et peremees ise saatis; samal ajal istus peremees kõrtsis ja muudkui ootas raha saabumist. Lõpuks jäädi parmu juttu siiski nii palju uskuma, et mindi kontrollima – ja parm osutus süütuks ning kirjanik maksejõuliseks.]

Bussiraamatus (Ethology, 1982) on järg inimese sugulise dimorfismi mõjust inimese sotsiaalsele käitumisele (algselt polügüünia või sari­monogaamia ehk siis võitlus naiste pärast), mis on üleõla­lugejatele kindlasti huvitav, sest peaaegu iga teine sõna on sexual. Samas pilte ei ole ja seega ei küüni see pilgu­püüdvuse poolest skeemini, kus kujutati naeratuse ja naeru arengut primaatide hulgas ja väidetavasti naeratava inimese näo kõrval oli ladina nimetus Homo, vt pilt.

Õhtupooliku kuivem osa veereb pilditöötluse seltsis (HDRI, panoraamid) ning märjem põhjalikul pesu- ja nõudepesul. Viimase kohta mainitagu, et mingil tundmatul põhjusel on omandanud valamupõhjas ühes kihis lebavad esemed söögiisu peletava lõhna, eriti lusika- ja kahvlivarred, mida isegi Fairy ei leevenda. Proovin drastilisi vahendeid nagu keeva vett ja (mis ka aitab) Mr Properit. Nüüd noad-kahvlid-lusikad lausa säravad.

Postkastis oli ka Amazoni pakk, sees Lääne-Euroopa ja Briti saarte putukate välimääraja (2000 liiki) ja keskaegsete piiramismasinate raamat. Putukate välimääraja on köitev raamat ja mis peamine, jooniste, mitte fotodega, mille järgi tunneb hea välimääraja. Leian ööliblikate osast toaseinal 2000. aastal pildistatud kummalise liblika ja saan ka teada, et kõverate harkidega kõrvahark on isane, emasel on hargid peaaegu sirged.

Piiramismasinate raamat (mida sirvin tunduvalt vähem) kirjeldab muu hulgas Itaalia linna Crema piiramisel 1160. a kasutatud 20 m pikkuse ründesillaga piiramistorni, mille ehitasid laevaehitajad ja mis oli kohalenihutamise asendis (sild püsti) koos silla kande- ja langetustarinditega umbes 50 m kõrge. Mõni ime, et linna kaitsjad ei mallanud oodata, millal sild müürini jõuab (tornis läks midagi katki), ja andsid alla (ja piirajad hävitasid linna).