Üles jälle kolmest. Eile sain magama kolmveerand üks, mil ma enam ei jaksanud asju pakkida, vaid ladusin lihtsalt kottide juurde hunnikusse. Nüüd pakin asjad lõplikult kotti, ühendan kõikvõimalikud juhtmed seinast lahti ja lähen takso peale. Päeval meenub, et vannitoa seinal iminappadega püsiv nagi jäi alla tõstmata; no mind pole vähemalt kohal, kui see mürinal alla kukub.
Uues lennujaamas on jäetud läbi mõtlemata, kus paikneb enne turvakontrolli piletikontroll. Mujal, nagu oli ka vanas terminalis, on selleks tavaliselt endised passikontrolli putkad. Siin aga seisab kontroll keset koridori, kissitab pimedas silmi. On väga hämar. Nagu ikka, on lennujaama kogunenud sadu lõunamaale puhkama suundujaid, mille tõttu sujub turvakontroll kähku.
Lennujaama sildiasjanduse on teinud küllap Jean Tatique, st kohalik Jaan Tatikas, sest kust võib pahaaimamatu reisija arvata, et kui käänu taga on väravanumbritega silt kümnekonna meetri kaugusel, siis seal ei ole neid pisiväravaid, mis jäävad käänu ja sildi vahele? Käi või kogu terminal läbi ja otsi!
Ja ma ei saa aru südametutest lapsevanematest, kes piinavad väikelapsi sellega, et selmet lapsed võiksid hommikul kell viis oma sängis õndsasti puhata, tirivad nad nad kuhugi pimedasse rahvast täis ootesaali. Rääkimata sellest, et nad siis juhuslike, aga lühikeste vaheaegade järel lapsi nimepidi röögatavad. Meenub, et kõrvatropid jäid maha.
Lennukis läheb paremaks. Enamiku teest muidugi magan, kuid võileivajagamise hetkeks ärkan üles.
Hiljem teine lend kulgeb samuti kenasti (peale selle, et ma kaotan lennukisse ära sammuloenduri), seejärel algabki kahenädalane puhkus kodumail (ehkki tööl toanaaber püüdis selgitada, et neljapäevast, 17. juulist kolmapäeva, 30. juulini on tegelikult üks nädal).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment