E, 741. päev: Wagneriana

Hommikul tööl ei avane mu korruse uks. Tuleb minna ülemise korruse kaudu ringi nagu allveelaevas. Kui valvelauast möödun, seletab valvur, et mu kaardiga on kõik korras, uks lihtsalt ei tööta. Õhtuks on uks ära paranenud.

Õues on jube tuul, jahe, ja ma olen särgiväel.

Õhtul sigineb prisma plaadiosakonnast töömeeleolu loomiseks ülivajalik plaadikogumik. Teada on, et tööl on muust maailmast eraldumiseks hea kuulata muusikat, a) mida ei pea eriti tihti vahetama, st mis kestab kaua; b) mis on piisavalt staatiline, et aja kiire möödumine ei tekitaks suurt meelehärmi; c) kus ei ole eriti sündmustikku, et mõte tööasjult ei hälbiks; d) mis hoiaks parajasti virge; ja e) mis aeg-ajalt pakuks muusikalist äratundmisrõõmu ja elamusi.

Ülal loetletud viie omaduse kokkuvõte on teadagi ooper, kestust arvestades Wagneri ooper (kus lavategevus seisneb harkisjalu seismises ja piltide vahel järgmisesse seisukohta kõndides). Kogumikku on kokku kogutud „Lendav Hollandlane” (2 tundi), „Tannhäuser” (3 tundi), „Lohengrin” (3¼ tundi), „Tristan ja Isolde” (3½ tundi), „Nürnbergi meisterlauljad” (4¼ tundi), kogu „Niebelungide sõrmus” („Reini kuld” (2¼ tundi), „Valküürid” (2½ tundi), „Siegfried” (3¾ tundi) ja „Jumalatehämarus” (4 tundi)) ning „Parsifal” (3½ tundi), kokku ligi 32 tundi ja 33 plaati. Huvitav, kas keegi neid ka niisama sihilikult kuulab, näiteks paneb kodus mängima ja süvenenuna kuulab? [...järgmised poolteist ööpäeva!]

Aga süvenemist on eriti vaja, sest eks ole puhkuse-eelne aeg ju ikka see, mil antakse kõige rohkem kõige jubedamaid asju. Olin kenasti plaaninud, mis järjekorras ma ülesantud töid rahus teen, aga täna anti vahele lahmakas muud tööd, et kontrolli parandusi, aga tegelikult vajas uuendamist ka vana tekst, mida oli umbes kolm korda rohkem kui parandusi.