Sirvin eile saabunud raamatut, mis küllap on lõbus lugemine. Teemaks see, kuidas sõja järel „vabastati” Saksamaalt ka Saksa patendid ja leiutised ning viidi Ameerikasse, kus hakkasid teenima ameeriklastele miljoneid dollareid. Raamat loendab leiutisi, mida Saksamaal tunti juba ammu enne Ameerikat – aga kiire sirvimine ei tuvasta, et selles loetelus oleks näiteks TV-juhitav õhk-maa rakett või koorma riputamine helikopteri [ma algul kirjutasin heilkoperi] alla või seljaskantav helikopter. Mõistagi meenuvad eesti leiutisteks väidetavad riidehelkurid ja kurvituled – ning kahjuks ka Jaan Tatikas.
Tehnoloogiasiirde ühe näidisena on küll räägitud Lippischi [ja mitte mustamäelase Leida, nagu veebruaris 2005 väitis „Pealtnägija”] leiutatud deltatiiva kandumisest paari Convairi 1950. aastate lennukisse, millest mul on ühe mudel isegi aastaid „ehitamisel”, aga ei ole mainitud asjaolu, et mõni tema asi on siiani kasutusel, näiteks kosmosesüstiku tiivakuju, samuti on selle lennuprofiil sama kui samuti Lippischi sulest pärit rakettlennukil Messerchmitt Me 163 Komet (õhkutõus rakettjõul ja maandumine purilennukina – vahe on selles, et kosmosesüstik on maandumisel alt telliskividega vooderdatud purilennuk). 1996. a lõpus või 1997. a alguses oli mingis lennunduse uudisrühmas kiri stiilis „tere, minu nimi on [eimäleta] Lippisch, kuulsin äsja, et minu vanaisa Alexander Lippisch oli kuulus aerodünaamik, kust ma saaks selle kohta rohkem teada?”. Aga midagi ei räägita neist Saksa lennukikonstruktoreist, keda ei viidud N. Liitu ja kes ei tahtnud töötada Ameerikas (1945–1954 oli Saksamaal lennundus keelatud) ning siirdusid hoopis Indiasse või Argentinasse, nagu Focke-Wulfi konstruktor Kurt Tank. Sellised esmamuljed.
Raamatu tõsiseltvõetavust kõigutab väga tugevasti ka see, et Ameerika sõjajärgsete tehnikaimede pildid pärinevad enamasti mudelikomplektikarpidelt!!
Lennukiteemast ei saa mööda ka tööl. Alles ükspäev selgitasin, et kuigi sõnastikust võib selline mulje jääda, ei ole fuselage ja airframe teps mitte sama asi (sõnastik nimetab esimese olevat „(õhusõiduki) kere” ja teise „õhusõiduki kere, plaaner”, kusjuures plaaner = purilennuk, mis ei lähe siia kohe mitte). Fuselage on nimelt õhusõiduki kere küll, koos kõige sinna sisse kuuluvaga või ilma, aga airframe on ainult õhusõiduki tarindid (kere, tiib, saba), aga ilma mootoriteta, juhtsüsteemideta ja sisustuseta. — Ehk järjekordne näide, miks ei tuleks arusaamiseks kasutada tõlkesõnastikku.
Tööl selgitan täna merendustermineid ja toon toodri näiteks, et see on asi, mida eiras piilupart Donald, kui teatas, et ei ole tal „aega kurve võtta”.
Lahkun kella viie paiku, mil maja on täiesti tühi. Suvine reede õhtu, eks ole.
Katsun meeles pidada, et täna on reede ja õhtul 9–11 on raadios asutuse grillipeol esinenud DJ saade, kus ta mängitab house-muusikat, mida asutuse peol üldse kuulda ei saanud.
Kuulan (pooletunnise äraunustamisega) ja veendun, et võin selle raadio lingi ära kustutada. Muusikat on saatest umbes veerand, ülejäänud aja räägib vähemalt kolm inimest korraga. Kui räägiks üks, siis ma võrdleks seda esimeste helifilmidega, kus inimesed üritasid kohemaid heastada kogu Suure Tumma pealesunnitud aastakümnetepikkuse vaikuse; aga paraku rääkis korraga, nagu öeldud, vähemalt kolm.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment